It´s OK

Mul on kultuuripuuudus. Mitte küll kehakultuuripuudus – seda on üpris palju, ja ega ma ei kurda – kehakultuur on hea! Aga selle kunsti kunsti igatsus on tekkinud…Teatris ei jõua käia – õhtuti töö. JA JUMALA EEST, MIS VABANDUS SEE ON!?! Teater ongi ju SEE…Aeg-ajalt tundub, et kõige olulisem kaob – nagu tihtipeale inimestegagi. Lihtsalt kaovad. Ja ega mingil hetkel ei ole kahju ka, asjad lähevad omasoodu, mina kulgen sujuvalt kaasa.

“Tere! Mina olen M-L. Meeldiv tutvuda. Aga vältimaks segadust, ütlen kohe, et meie potentsiaalne interaktsioon on ajalik. Ühel hetkel seda enam ei ole. Ma ei tea, kas ma viitsin üldse hakata. Kas sina viitsid?” Nagu teatriga – vahel ei viitsi. Ei ole ainult teatriga – kõigega. See on normaalne, aga mulle näib, et ÕIGE on säärane kirg, mis ei kustu hetkekski. Kestab kogu aja, konstantselt. See on esimene asi, millele peaks mõtema vahetult enne magamaminekut ja kohe pärast tõusmist. Justkui igavene pissihäda (see oleks päris häiriv). AGA võib-olla ongi hea, et kogu aeg pissihäda ei ole. Jah! On. Nii ei saakski eksisteerida. Peldikus elamisest viskab ilmselt kiiresti üle, sest muud elu ju ei olegi. Inimestega saaks ka suhelda ainult läbi ukse. Kogu raha kuluks peldikupaberi peale. Seda ei saaks ka kvaliteetset lubada – hinnad kõrged ju. Siis istud potil Konsumi omatootena valmistatud peldikupaber näpus ja ootad, et tegelikult võiks asi juba otsa saada. Tahaks koguni veega alla minna, sest prilllaud hakkab ka ära kuluma. Suht täbar olukord.

Ja nüüd ma sain oma küsimusele vastuse, laupäevase päeva hommikul kell 11.22, kodu köögis istudes. KÕIK ON JU KORRAS. Punkt.

 

Surnud naer

Mõned päevad tagasi olin seltskonnas, kus keegi tõi välja ühe huvitava asja. Kui me vaatame halbu ja paremaid Ameerikamaa komöödiaid, siis seal on kõigele lisaks nn purginaer. Ja et see purginaer on kinni püütud ammu-ammu ja need, kes naeravad, on tegelikult ammu-ammu teises ilmas. Ja nad naeravad fiktiivset naeru naljade üle, mida nad tegelikult pole mitte kunagi näinud. Mõnes mõttes õõvastav, mõnes mõttes ilus – asi, mis on sinust maailmale alles jäänud, on  sinu naer. Mitte nutt, aga naer.

Lisaks naerule on me ümber ka surnud sõnad, kui nüüd kirjanduse peale minna. Selles mõttes, et raamatud, mida me klassifitseerime klassikana, on tihtipeale kirjutatud inimeste poolt, kes on juba ammu-ammu teiselpool. Ja me ikka loeme ja me ikka loeme ja me ikka loeme. Aina uuesti ja uuesti. Asi, mis sellest inimesest on alles jäänud, on ports kaante vahele seatud sõnu. Tihtipeale ka skandaalne elulugu, aga see on hoopis muu asi.

Roland, see Barths on kirjutanud pikalt, et autor on surnud. Arvestades klassikuid, siis nii see tõesti on ja selle vastu vaielda ei saa. Milleni ma aga jõuda tahtsin, on see, et kui inimesest ehk kunagisest autorist on maha jäänud kaante vahele talletatu või lavadel mängitav või ükskõik milline kunstivorm, mille algus on paberil, siis…. Siis kas ka inimesest jääb midagi alles – kas teosest on võimalik välja lugeda autorit ja tema mõttemaailma, tema elu ja olekut, teda ennast? Kas maha jäävad sõnad või inimene? Kas sõnade taga on inimene?

Eraldi seisvate sõnade taga ehk mitte, kuid kokkupandult ehk annab midagi konstrueerida. Selles mõttes on lugemine lisaks lugemismõnule ka arheoloogia – tahtes tahtmata hakkab teost lugedes peas ringlema mõte, et millest see kõik alguse sai. Mis sundis üht inimest just seda lugu kirjutama. Kuid lugeja mõttemaailm ja rekonstruktsioon autorist võib olla täiesti midagi muud sellest, mis tegelikult oli ja kes tegelikult oli. Lugeja on uus autor ja lugeja võib olla ka uue autori looja, kes tõlgendab paratamatult kõike läbi oma kogemuste ja mõtete. Ka neid surnud sõnu raamatus, mis lugedes uuesti ellu ärkavad.

Ja kaugustest on kosta naeru.

Kaks kuningriiki…ja Eesti…ja Kübar

Tagumine aeg UusLoomingusse järgmine postitus teha. Ajad lähevad kiiremaks ja inimesed jäävad magama. Või tähendab, leiavad muid tegemisi VÕI leiavad tegemised inimesi, aga see selleks, postitus on igatahes kohal.

Käisin reedel, 7.10, vaatamas kolme kuningriigi valitsejate ühistööd “Three Kingdoms”. Inglismaa/Stephens, Saksamaa/ Nübling ja Eesti/ Semper “valitsejad” oleksid võinud juba pärast II MS-i ühiskuningriigi moodustada. Oleks saanud ideaalse riigi, mille majandus olekski võinud baseeruda ainult seksiäril ja orjakaubandusel, poliitika olla nii korrumpeerunud, et ausaid riigitegelasi oleks võimalik vaid loomaaias haruldaste väljasuremisohus liikide seast leida; ja mille heategevus oleks kuritegevus – ehk siis: kui annetad vaesele raha, saad kriminaalasja kaela (kui ei juhtu nii palju pappi olema, et saaks kohtule altkäemaksu pakkuda). Midagi anarhialaadset; INIMESED JOOKSEKS AMOKKI. Häbitult. Vabalt? Ehk see olekski vabadus. No igatahes tekitas “Three Kingdoms” mulle selliseid assotsiatsioone.

Esialgu ütleks, et tegu oli paraja tohuvapohuga. Suhteliselt jälgitavast kriminullist (Inglismaal tapetud lits, kelle mõrva hakkavad uurima politseinikud, kes jõuavad otsaga pornotööstusesse, mille juures, ÜLLATUS ÜLLATUS, Eestis; lõpuks on kahtlustatav üks inglise detektiividest ise: Ignatius Stone jnejnejne) on loodud grandioosne groteskikabaree, kus tundub olevat vabandatavad kõikvõimalikud rõvedused. Antud kontekstis on täiesti normaalne ja loogiline pulgaga persepaneku simuleerimine ja seina määrimine persest väljatunginud sitaga (loodetavasti võltssitt, aga mine sa tea), mis siis veel alastusest ja dildodest ja onaneerimisest jms rääkida. Ja ma pole siinkohal irooniline. Kõik oli väga okei, midagi ei olnud üllatav, kaugeltki mitte šokeeriv. Kõik kepivad kõiki nii otseses kui kaudses mõttes: üksikisikud, rahvad, riigid…See juhtub, kui tuleb “vabadus” – see formaalne. (Lisaksin siinkohal, et ei ole autoritaarse korra pooldaja!) Kusjuures, lavastus tuletas mulle meelde sarja “Game of Thrones” – kes teab, see teab. Ka seal kepitakse kõike, mis vähegi liigub soost, sugulussuhetest, vanusest, välimusest vaatamata. Ja seegi tundub antud kontekstis sobilik. Elu alus ju.

Mainisin lõigu alguses, et tohuvapohuga: jah! Sest teater tahab ju enda nime välja teenida. Mõtlen: mis teater see siis on, kus lavale pannakse inimesed liikuma ja krimilugu rääkima? Ega mu mõistes ei olegi. Teater algab suuremast tinglikkusest, võõritusest, pingestatusest, esteetilisest efektist; näitlejatöö algab kohalolust. Kriminull on maetud paabelisse, viimasele on aga külge poogitud räpane glamuur. Ilusat demokraatiaõuna uuristab pasane mädanäljas uss. Aga mulle meeldis, et pask oli konkreetselt ja reaalselt olemas. See on TÕDE. Lihtsalt sealsamas minu silme all. Ja TÕDE ei olegi tegelikult nii hirmus, kui inimesed kardavad; TÕDE on loomulik, see ei šokeeri. Hirmust tuleb lahti lasta. See on umbes sama, kui karta paaniliselt plaastri tõmbamist juba ammu kinni kasvanud haavalt. No EI OLE VALUS. (Muidugi oleneb inimese valulävest, aga valdavalt EI OLE SEE VALUS.) Saab hakkama.

Näitlejad. Oli häid. Nii britid, saksad kui eestlased. Ei kurda. Aga muidugi Kübar. Tema on ooper omaette. Keegi kirjutas oma blogis, ma ei viitsi uuesti otsida, et Kübar on totaalne näitleja, teda ei kujutakski eraelus nt bussiga koju sõitmas või poes toitu ostmas ette. Just sama point, mida oma sõbrann

aga pärast etendust arutasin. Ta on näitleja, mitte inimene. (Okei, inimene ilmselgelt, aga you get the point.) Iga tema liigutus, näoilme, tema hääl indikeerib täielikule kohalolule. Ta on seal, meie ees, nii alasti, kui veel olla saab; igas mõttes. Ta avaneb; tähendab, laseb endasse piiluda. Aga katsuda ilmselt iialgi mitte; ja väga hea, sest ta murduks muidu pooleks. Kübar on ladvaõun – särab nii et silmad peab kinni panema, aga kätte ei sa; ja kui kellelgi õnnestub ta alla peksta, siis ta mädaneb lihtsalt ära. Punkt.

“Three Kingdoms” jättis minusse õõnes sisetunde; mitte wow-efekti, mitte katarsise, mitte vaimustuse. Aga et lugeja valesti aru ei saaks: õõnes tunde selle positiivses mõttes. Groteskiussike uuristas mu sisikonda (kui oskaks nalja teha, ütleks, et pärasoolde) salakäigud, mille trajektoori püüan tänaseni leida. Ja väga hea; sest teater pole säärast tunnet ammu tekitanud.

Soovitan vaadata nii kaua, kuniks veel jätkub.

Rubina, “Päikselisel tänavapoolel”

Dina Rubina (s 1953) on Taškendis sündinud vene-juudi autor, kelle sulest on 2006. a ilmunud nimetet romaan. Long story short: kui on olemas kirjanik, kelles on ühinenud Bulgakov ja Winterson, siis Rubina on see. Can you imagine her impact on me?

Lugu, või õigemini lood, hargnevad kolmes tegelases – peategelane, kes on samal ajal ka autor, ja tegelikult enim just kõrvaltegelane; ja tema naabrid, ema ja tütar. Fantastilised lood tohutute tõusude ja mõõnadega elust, millesse on pikitud tuhandeid detaile Gruusia elust, kommetest. Asjad saavad elu ja tahaks koos tegelastega mööda tänavaid lipata, näod muutuvad tegelikkuseks ja otsekui tajuks neid oma sõrmede all.

Ei tahaks kuidagi lahti seletada, ega oskakski…. Lugesin seda raamatut, alguses tükk aega mõtlesin (nagu ma alati teen), et mida ma teeks teisiti, paremini. Lõppu jõudes sain aru: ei, midagi ei muudaks, oh ei, siin on kõik nii nagu peab…. Ideaalne.

Sisu – hullumeelsus… lapsepõlved, nälg, vaesus, varastamine, korruptsioon, sõda, ahju ajamine, tapmine, vägistamise katse, joomine, kunst, ilu, armastus, sõbrad, segased lapsepõlveunistused, kummalised elusad inimesed, rahvakombed, turg, jalutu ennustaja pimeda kaarnaga -või oli see ennustaja pime ja kaaren jalutu… Tõesti, ma ütlen, just nagu hullumeelsus – kibemagus, hingevoolav, sissesöövitav, allesjääv, jumalik kõrgeim kunsti aste.

Ma laenasin selle raamatu välja, ma olengi käinud vist see kaks nädalat ringi, korrates endale ja teistele nagu mantrat: Rubina, Rubina, Rubina. Seetõttu ma ei saa seda kuidagi tsiteerida…. Aga üks peategelane seal, tütar, maalikunstnik nimega Vera, ütleb seal ühel hetkel (vaba tsitaat): “Aga kes, ja miks kusagil seal kõrgel otsustas, et minust peab saama käsn, mis eluaeg imeb endasse inimesi ja pritsib need hiljem lõuendile välja…. Ei tea”.

Vot selline äratundmine ongi olnud. Ma olen ka see käsn. Midagi nii valgustavat pole selle 30 aasta jooksul veel kogenud.

esimene aasta

Nüüd siis midagi verivärsket. Kunagise koolikaaslase (olgu tervitatud TÜ geenitehnoloogid!) ja evolutsioonigeneetika õppetooli kaaslaborandi Mari Järve (s. 1983) sulest on ilmunud debüütromaan, pealegi veel harvanähtud žanrist eesti kirjandusmaastikul – ulmekas. Mul oli au olla selle teose sisutoimetaja.

Raamatu tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2013-2014, ja toimub see, et alati suurepäraste ideedega hiilanud terroristid vallandavad surmava ebolaviiruse, mis levib õhu kaudu. Ebola, teadupoolest, suudab mõnel juhul isegi 90% populatsioonist ära tappa ja on seega tõesti tõhus relv. Eesti, see euroriikide vaeslaps, unustatakse üldise mäsu keskel rõõmsasti ära – vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Valitsuse riismed lippavad kergejalgselt ära Hiiumaale, inimesed põgenevad hullunud hordidena maapiirkondadesse, vähesed jäävad ja dokumenteerivad toimuvat – kuni isikliku piinarikka lõpuni. Kasusaajad lõikavad kasu, kõrilõikajad kõikavad kõrisid, petised röövivad vaeseid ja väeteid ning üksikud koostöövõimelised eestlased üritavad kõigest hoolimata ellu jääda – ühesõnaga, avaneb äärmiselt realistlik pilt.

Lugu hargneb erinevaid, omavahel põimuvaid ja põrkuvaid liine pidi. All-lugusid, juhutegelasi ja värvikaid episoode põimitakse mõnusa elegantsiga, muutes lugemise vaheldusrikkaks kogemuseks. Peategelased, kümme inimest haige seljaga kooliõpetajast joodikust kraavikaevajani, südikast naisarstist vaikiva ehitusmeistrini ja mässumeelse kutsekooliplikani on kõik äratuntavalt igapäevased tüübid. Venelannast ajalootudengi  keelekasutus ja süütunne Eesti-Vene mineviku pärast lisab magusvalusaid momente. See on seejuures Mari Järve kõige omanäolisem idee – kirjutada üdini realistlik ulmelugu, mis keskendub inimsuhetele ja täiesti konkreetsele, samm-sammulisele ellujäämisplaanile. Varude hankimine, elektri tootmine, kartulipanek ja meevõtmine, marodööride kallaletungis jõhkralt tapetud sõbra matused. Armumine, pettumine, suhete lagunemine ja leppimine. Igapäevased kokkupõrked erinevate elufilosoofiate ja temperamenditüüpide vahel. Seega võiks öelda, et toimetulek ähvardava nälja, lähedaste surma ja tundmatu tulevikuga on autori jaoks vaid üks osa argipäevast: ellujääjatel tuleb edasi elada, valikut pole. Pole aega, et liigselt filosofeerima jääda – ja võib olla tänapäeval enam ei osatagi.

Maailmalõpulugudes on midagi nii fastsineerivat. Aga mida me siis ikkagi tegelikult teeksime, kui kõik oleks otsas? Kuhu me läheksime? Millised oleks meie mõtted? Päeva, kuu, aasta jooksul? Ma usun nagu Marigi, et ellujäämises on alati terve ports tugevat talupojaloogikat. Et tegelikult jäävadki ellu need, kes säilitavad kaine mõistuse iga hinnaga, igas olukorras.

Veel meeldib mulle Mari juures see, et ta jäi algusest lõpuni endale kindlaks.  Et tema, kes muidu harrastab peamiselt fantaasiajuttude kirjutamist, võttis ennast teadlikult (teadlaslikult) kätte ja kirjutas tammsaarelikult argise loo. See peaks meeldima igale eesti keskmisele lugejale. Midagi inimlikku, lihtsat, mõistetavat. Et ta järjekindlalt keeldus minu soovitustest lisada verd, vürtsi, draamat. See meelekindlus ja teadlikolek oma eesmärgist vapustas ja vaimustas mind.

Eks ole, kõige raskem on iseendaks jääda. Jätta laskumata libedale populistikateele ja hoiduda danbrownilike žestidega nõksutamast. Et üks autor on seda oma debüütromaanis veenvalt teinud, väärib suurimat lugupidamist. Ja selles on midagi ürg-eestlaslikku.

MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? vol 4

Olemegi jõudnud selle aasta Stückemarkti kahe viimase näidendini.

Juba?! Uskumatu!

7) Mario Salazar „Kõik kuld, mis särab“ („Alles Gold was glänzt“): võtan julguse kokku ja väidan, et tegemist on klassikalise Stückemarkti tööga. Ja-jah, tean ju küll, et igal aastal on uus žürii ja uued autorid ning et võistlus on muutunud palju laiahaardelisemaks (eriti just geograafiliselt), kuid Mario Salazari teoses on olemas kõik vajalikud komponendid, et vastata saksa maitsele: huvitav eksperiment poliitilise ja klassikaliselt narratiivile keskenduva draamateksti vahemaadel, kohati terav, kohati absurdne, parajalt kummastav; pikemad monoloogid vahelduvad kiire dialoogiga; rahvas tõstab mässu, keegi sureb; kokkuvõttes ei suuda ükski tegelane jõuda teiseni – kommunikatsioon ebaõnnestub, sest ühiskond on teinud meid robotiteks, kes ei suuda endastki aru saada.

Kas see ongi saksa maitse?

Miks mitte? See on puhtalt maitse asi.

Millest aga näidend räägib? Lugejale tutvustatakse perekond Neumanni: isa, ema, tütar, poeg ja vanaisa – igati tavapärane leibkond, kes elab just mitte väga tavapärasel Saksamaal. Juba aastaid on tänavatel mässanud anarhistid ja kuigi valitsus hakkab viimaks ometi kontrolli saavutama, on korralikud inimesed (need siis, kes oma pahameelt valitsuse otsuste vastu tänavale näitama ei lähe) peitunud kodu turvalise nelja seina vahele. Iseenesest jääb arusaamatuks, kui kriitiline olukord väljas üldse on. Kuigi tänavatel käib tõsine möll, ei näi perekond sellest erilist numbrit tegevat Miks? Ennekõike seepärast, et neil on teised huvid: isa, Walter, on juba aastaid töötu (mida keegi teine perekonnas ei tea) ja veedab päevi ühte ja sama puslet kokku pannes; poeg Robin on täielikult sukeldunud arvutimängude maailma, kuni talle ilmutab end ei keegi muu, kui Luke Skywalker ja palub poisil rännata USA-sse, kus ta peab päästma universumi; tütar Marianne näib olevat ainuke perekonnaliige, kellel on säilinud mingisugunegi reaalsustaju ja kriitiline mõtlemine. Ta on ka ainus, kes käib tööl. Ja tal on afgaanist poiss-sõber ning väidetavalt väga ilusad rinnad. Vanaisa Erich on endine sõjakangelane ja paadunud sotsialist, kellele meeldib koos naaber ja saatusekaaslane Wiesega vanu aegu heietada ja perekonda (eriti oma miniat) pilgata. Pere tähtsaim nina Iris kulutab kogu aja telesaate „Kõik kuld, mis särab“ vaatamisele (tegemist on reality-šõuga, kus elu hammasrataste vahele jäänud inimesed – tihti perekonnad – peavad auhinna nimel võitlema lõvidega, sööma roiskunud toitu või tegema midagi muud vastikut). Miski või keegi muu Irisele erilist huvi ei paku.

Mis võib sellisest perekonnast saada? – Ei midagi head.

Iga pereliige huvitub vaid enda tegemistest ja niimoodi nad aina kaugenevad teineteisest. Marianne tutvustab vanematele Ahmedit, kelle nad karmilt ära pilkavad. Ka tüdruk pole ise ka austajast eriti huvitatud ja isegi olenemata, et Ahmed palub Marianne kätt ja vannub eitava vastuse korral end õhku lasta, jätab tüdruk ta maha. Ahmed läheb tagasi Afganistaani ja tõdeb, et elu seal polegi üldse nii paha.

Samal ajal tõstetakse perekond korterist välja ja nad jätkavad olesklemist ja teleka vahtimist oma maja sissepääsu ees. Vanaisa Erichil on elus pettunud: need ideaalid, mille nimel ta võitles, on uues ühiskonnas unustusse vajunud ja demokraatia pole karvavõrdki parem ükskõik millisest teisest riigikorrast. Kuid see pole veel kõige halvem – tõeline probleem seisneb inimloomas endas:

 ERICH:               „… Ärge tehke nägu, nagu avaldaks ma praegu suure saladuse. Ütlen seda, mida kõik teavad ja mille üle kõik kaeblevad. Inimene on ahne ja ihne. Ainsana saavad meid veel päästa kaks asja. Kollektiivne enesetapp, teadupärast eriti hea plaan, mille õnnestumine aga tundub mulle kahtlane. Või siis viimse detailini organiseeritud ühiskond, milles igale inimesele, igale kodanikule, igale töölisele on antud kindel ülesanne. Terviklik ühiskond, kus igal igal indiviidil on oma koht…“

 Erichule aga näib, et selleks on liiga hilja ja ta võtab endalt elu.

Walter aga läheb viimases hädas abikaasa lemmiksaatesse ja peaaegu võidab selle. Iris küll kurvastab Walteri kaotuse (surma) üle, kuid tõdeb, et nähes oma meest elu eest võitlemas, tekkis temas esimest korda tõeline armastus. Samas ei kavatse ta oma kaasat liiga kauaks leinama jääda – naaber Wiese on vahepeal hakanud indiaanlaseks ja Irisest saab tema ümmardaja.

Ja lapsed? Marianne elab viimaks oma elu. Robin põrutab USA-sse, kus armub ühte ameeriklannasse ning loobub Skywalkeri palvest saada tõotatud päästjaks.

Just selline lugu see ongi: kohati väga naljakas ja kaasahaarav, kohati lihtsalt arusaamatult jabur. Ja ennast korrates: kõige kõhedusttekitavam on perekonnaliikmete vaheline kommunikatsioon või täpsemalt selle puudulikkus (nt vanaisa teatab, et teda ei tohi tuleval hommikul segada, sest ta laseb end maha ja ainsana reageerib sellele (kuidagimoodi) Marianne). Kõik räägivad endast, mõtlevad endast, kuid needki mõtted on pigem selgeks õpitud, kui tõeliselt sisemusest tulenevad. Laval näeb see näidend kindlasti suurejooneline välja. Palju verd ja paljast keha.

 8) Konradin Kunze “Foreign Angst”: pealkirja on üsna raske tõlkida, sest selles on osavalt peidus kogu näidendi olemus. Otsetõlge võiks olla „Võõramaine hirm“ ja sellest ju lugu räägibki: ületamatust distantsist erinevate maade ja kultuuride vahel. Pealkirjas on kasutatud saksa- ja ingliskeelset sõna: kogu näidend ongi kirja pandud just nendes kahes keeles. Niisiis, juttu tuleb sakslasest isehakanud ajakirjanik-filmimehest, kes reisib kuskile Lähis-Idasse ja püüab seal kehva inglise keelega koguda võimalikult palju põnevaid intervjuusid ja filmimaterjali. Ja usun, et igaüks oskab aimata, missugused probleemid tal seal tekivad.

Terve näidend on kohutavalt etteaimatav, ikka korduvad teemad: „Miks te tulite siia meid „päästma“, meie seda ei palunud“, „Meil on omad väärtuseid, teil seal „läänes“ teised.“ jne. Peamiselt vestleb noor peategelane sulgemisele määratud hotelli ainsa töötaja, portjeega, püüab temalt hankida informatsiooni ja kontakte, samal ajal kui kohalikust portjee üritab noormehele selgeks teha, kui mõttetud ja eluohtlikud tema püüdlused on. Selle vältel saavad mehed omavahel pisut tuttavamaks ja toimub koolitund „kultuuridevahelised erinevused“:

 NOOR MEES:           oh yes

                                 many people have children

                                when they are thirty

                                forty

 PORTJEE:               and why do they go away from their family

                                you have father

                               mother

                               why do you go away

 NOOR MEES:       my father

                              well

                              I don´t have contact any more

                             and my mother can live on her own

 PORTJEE:            your mother lives alone

                            nobody with her

 NOOR MEES:      yes

                             but that is quite usual

                             in our country

                            she has friends

 PORTJEE:           I don´t understand

Kui ka seda näidendit kord tõlkida, siis peab enamik dialoogist jääma siiski ingliskeelseks või kaotab teos oma mõtte: kaks inimest räägivad kolmandas keeles lihtlausetega asjadest, mis näivad ületamatud ning mis globaliseeruvas maailmas muutuvad iga päevaga aina teravamaks. Ja siis muidugi see valge inimese ahnuse ja kurjuse lugu – that´s mandatory (mitte, et ma seda teemat ebaoluliseks pean, kuid viimasel ajal on sellest saanud pigem pilkekoht kui tõsine ja analüütiline uurimisobjekt).

Näidend meenutab dokumentaalfilmi, mida olen juba näinud. Loomulikult on mul noorest entusiastist kahju: tema ju pole naftaahne sõjard, kes on nõus segi paiskma terveid riike, ohustades sellega kogu maailma; tema püüab lihtsalt näidata tõde, tuua avalikkuse ette kiivalt varjatud saladusi ja loomulikult jääb ta lõpuks täiesti omapäi, saatuse ja inimröövijate meelevalda. Kuid see kõik on ju korduvalt nähtud… Need teemad on väga olulised ja neist tuleb rääkida, kuid kinolinal on seda juba üksjagu ja just niimoodi tehtud – teatris võiks valida mõne teise lähenemisnurga. „Foreign Angst“ on ka päris hea eduga pikim Stückemarkti töö sel aastal (88 lk tavapärase 35 lk kõrval) ja ta mõjub väga-väga uinutavalt.

Näidendis on üks põnev ja perspektiivikas tegelane: vahel hotelli fuajeed külastav valgenahaline naissanitar, kes annab pidevalt lootust võluda monotoonselt lõpu poole rühkivasse näidendisse mõni pöörak või suurem üllatus, kuid poole näidendi pealt ta lihtsalt kaob. Rohkem me temast ei kuule. Võib-olla see oligi ta üllatus.

Üle jäävad lõputud vestlused (mille tehniline kvaliteet on ju hea) kõikvõimalikel teemadel ja omapärane, rusuv tuimus, justkui vana ja haige elevandi suremine – räägitakse, et need suured loomad eemalduvad oma maiset lõppu tunnetades karjast ja lähevad vaikselt omaette surema. Kas noorel mehel on sama plaan? Kui see oletus leiaks kinnitust, saaks lugu hoopis uue kvaliteedi. Jällegi võib loo tunnetamisel olla probleemiks minu kärsitus ja oskamatus tulla toime aeglase tempoga. Ehk on aeglus ja tegevuse vähesus/puudmine kellegi jaoks kaunis. Kellel on vaba aega, siis soovitan selle teksti läbi lugeda. Võib-olla avaneb see just sulle.

Ja olemegi lõpus. Jäänud on vaid võitjad välja kuulutada.

Stückemarkt annab välja kolm preemiat:

  • nö peapreemia võitis sel aastal Juri Sternburgi „Tropp on jälle kuskil mujal“. Ju siis sai žürii noore autori kavalatele ideedele jälile; ei tea, kes millal ja kus näidendi ka lavale toob? Autor on aga sellest olenemata 5000 Euro võrra rikkam ja saab järgnevatel aastatel üksjagu tellimustöid.

  • Teisena anti välja koostöölepingu preemia (Maxim Gorki teatriga) Anne Lepperile („Koer, kuhu me läheme?“). Juba teine näidend minu „ei-saa-päris-hästi-pihta“-blokist, kuid tundub et Maxim Gorki teater tabas näidendi võlud ära. Iseenesest võiks just seda preemiat nimetada peaauhinnaks, sest autoril on olemas kindel koostöö ja lisaks veel 7000 Eurot. Aga, noh, sakslastel on alati oma Ordnung.

  • Kolmandaks kirjutati alla leping Mario Salazari „Kõik kuld, mis särab“ kuuldemängustamiseks. Oleksin väga üllatunud, kui see näidend poleks midagi saanud.

Mina aga annan oma hääle Benjamin Lauterbachi „Hiinlasele“ – põnev, koomiline ja kiire mäng ning ennekõike väga põneva mõttega lugu. Kindlalt minu selle aasta lemmik.

Stückemarkti järgmise hooaja alguseni pole jäänud just palju aega: Järgnevate nädalate jooksul selgub 2012 aasta võistluse statuut, kuid üks on kindel: 1. detsembril 2011 peab tekst olema Saksamaa poole teele saadetud. Nii, et kõik julged ja vihased, kirjutama! Just nädala eest loeti Stückemarkti kõrvalprojekti raames ette Martin Alguse „Kontakt“. Eesti maitsel on Saksamaal minekut küll!

Kes aga soovib lugeda selle aasta töid, siis saab neid tellida nii inglise kui saksa keeles Goethe instituudist. Niisiis, jõudu lugemise, mõtete mõlgutamise ja – ma ei väsi kordamast – algupärase näitekirjanduse loomisega!

Paberist ja raamatutest

Täna soovin kirjutada mõne rea asjade püsimisest. Miks siis sedasi? Mõned päevad tagasi astusin antikvariaadist läbi, et omastada lõplikult paar raamatut, mida olin mõnda aega piilumas käinud. Üks neist on üks vana-vana raamat näitejuhtimisest ja selle õpetamise pedagoogikast. Fooritule muutumist roheliseks oodates aga sirvisin natuke seda raamatut. Silme ees oli meeldiv üllatus – tegemist on 1947. a välja antud raamatuga, kus nii mitmedki lehed on veel lahti lõikamata!

Sellest vaatepildist tekkis aga kergemat sorti aukartus. Ma pole kindel, kas ma üldse julgengi neid lehti lahti lõigata. Kuigi lugeda ju sooviks. Kuid siiski… See on olnud kääridest ja nugadest süütu raamat üsna pikka aega. 64 aastat pole just kiiresti mööduv silmapil. Biitlid laulsid kunagi, et kas sa ikka vajad mind kui ma olen 64 aastat vana. Raamatuid vist ikka vajatakse?

Päris alguses oli raamat käsitsi ümber kirjutatud ja neid oli vähe. Tekkis trükitehnika ja järsku oli raamat kergemini kättesaadav. Loomulikult oli neid, kelle jaoks polnud see raamat, sest seda polnud ümber kirjutanud inimene, vaid mingi mehhaaniline mollusk inimese kaasabil. Ja hetkel oleme jõudnud selleni, et on olemas sellien asi nagu e-raamat. Erinevalt päris raamatust ei saa selle lehti kunagi lahti lõikamata jätta ja 64 aasta pärast näeb ta ikka samamoodi välja. Noh, kui vahepeal andmed kaduma ei lähe või failiformaadid ei muutu või maailm otsa ei saa.

Raamat, mis pole paberil, pole minu jaoks raamat. Noh, selles mõttes, et mõistena on ta küll raamat, kuid… Aju tagasagaras miski koputab ja ütleb, et asi pole päris õige. Ma olen viimase paari aasta jooksul jõudnud tõdemuseni, et minu näol on tegemist inimesega, kellele meeldib asju kompida. Asja tekstuur ja see, kuidas ta käes tundub ja millisena ta näib, annab just kui rohkem informatsiooni kui lihtsalt vaatamine või kuulamine või ettekujutamine. Selles mõttes, et ma olen kuulnud, et kui võtta vardad ja need pistikupessa torgata, siis pole see hea asi. Kuid miskipärast on ikka nii, et selleks, et sellest aru saada, on mul vaja kõigepealt paari vardaid. Ja pistikupesa. Midagi samasugust on ka raamatutega. Kui asja ei saa käes hoida, siis polekski nagu tegemist asjaga. Raamatu puhul siis midagi tähendavate sõnadega. (Mõnes mõttes räägin ma enesele hetkel täiega vastu, sest ilmselgelton antud tekst loetav arvutiekraanilt ja mitte paberilt…) Naljakal kombel on monitoriekraanilt loetav kiire info, mis tuleb ja läheb pea kiiremini kui tuli. Paberilt lugedes on see-eest aega keskenduda. Ei ole vilkuvaid reklaame, on must-valge minimalism ja oma kujutluspilt.

On’s asi hoopiski selles, et paberkandjatel andmepankade lugemine on kvaliteetaeg iseendaga? Kui juba maha istuda ja raamatut lugeda, siis ikka midagi sellist, mis huvi pakub ja millele sa soovid end pühendada. Et unustada kõik need portaalide uudised stiilis, et “Isik X käis pissil (VIDEOUUDIS!)” ja “Isik Y käis šoppamas” ja… ja keskenduda sellele, kuis Andres ja Pearu Vargamäel asju ajavad. Või herr Poirot’ järjekordset mõrva lahendab ja Pipi Pikksukk kooli läks ja… Netis liikumine on just kui liikumine infkiirteel, kus on nii palju pöördeid ja nii pikk sõit, et ei jõua keskenduda. Raamalugemine on aga hoopiski sõit kruusateel jalgratta seljas, kus on aega enese ümber vaadata. Paremal juhul isegi kaasa mõelda.

realismist ja Lindqvistist

John Ajvide Lindqvist* (s. 1968) on üks mu lemmikkirjanikke. Miks? Sellepärast, et ta kirjutab nii, nagu asjad on (andestatagu mulle see banaalsus). Ta on erakordne ja hämmastav kirjanik just selle tõttu, et ta näeb ja mõistab reaalsust. Selles ei ole midagi tavalist ega varemnähtut ega segiajatavat kellegi teisega. Miks? Kohe selgitan.

Tavaliselt kiputakse ütlema, et eesti kirjanduses vohab realism. Tammsaare, eksole, ja… Tammsaare. Tänapäev, alates Kenderist ja Hennost ja Murutarist lõpetades Saadi, Kausi ja Õnnepaluga. Selles eelmises lauses on tegelikult kõik valesti. Kõik on valesti määratluses “realism”. Esiteks ei ole reaalsusel midagi pistmist argipäeva, halluse, elu pahupoole, roppuse ja labasusega. Teiseks ei ole reaalsusel midagi pistmist aistingute, kujundite, äratundmiste ja tõlgendustega. Täpsemalt öeldes – reaalsus on kõige enam instinktiivne seisund. Kuklakarvade turri tõmbumine, kui teadvustamatul põhjusel varitseb hädaoht. “Armastuse” kui sellise teke, mis tabab meid serotoniini voona, kui kellegi silmavahe suhe nina pikkusesse vastab meie sisemise limbilise hindaja atraktiivsusmaatriksile. See on tegelikkus – tõelisus, milles puuduvad üldistused, klisheed, ikoonilised järeldused millestki, mille olemasolugi me oleme unustanud, ja mida me seetõttu nimetame “eluks”.

John A. kirjutas aastal 2005 (ok, ingl k tõlge 2009, ma ei ole lootusetult ajast maas) raamatu Hanteringen av odöda (“Handling the Undead“) ja vat see on realism. Raamat räägib sellest, kuidas ühel kenal päeval Rootsis ärkavad surnud. Keegi ei tea, miks.Vanaisa kaevab üles oma lapselapse ja üritab teda vannis pesta – nii, et tema õrn mustakstõmbunud nahk maha ei kooruks. Mees läheb oma autoõnnetuses surma saanud naise juurde, sest ta armastab teda endiselt – ka ilma ühe silmata.

TB: My name is Thomas. What is your name?

EZ: Eva.

TB: Can you tell me your whole name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your last name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your first name?

EZ: No.

TB: What is your name?

EZ: Eva.

TB: Do you know where you are right now?

EZ: No.

TB: What does it look around here?

EZ: Where is here.

TB: Here is the place where Eva is.

EZ: No.

TB: Where is Eva?

EZ: Eva is not here.

“Realistlik” nägemus surnutega suhtlemisest on meile kõigile filmidest tuttav: haara tõrvik ja  toigas ja mine löö toigas surnule südamesse. Reaalsus on kahtlemata hoopiski teistsugune. John A tugevus seisneb selle reaalsuse äratundmises: et iga surnu on kellegi ema, isa, õde või laps. Kes meist suudaksid tappa oma lähedasi? Kas poleks loomulikum üritada esmalt teada saada, mida see ikoon “surm” üldse tähendab? Kas eksisteerib mõni muu viis, kuidas nende “uutmoodi” või teistmoodi lähedastega suhelda? Oleme ju aja jooksul võtnud omaks teised rassid ja teised soolised eelistused, miks mitte võtta omaks.. surma? Ja SEE on geniaalne. Kuidas John A lihtsalt vaatab kõikidest eelarvamustest ja kestadest läbi ja suudab milleski nii kulunud ja üle-ekspluateeritus nagu zombid näha uut ja palju loomulikumat, palju realistlikumat tegelikkust.

Ja see on minu jaoks realism. See, mis on, mitte see, mida ma oleme harjunud nägema või mida meil on kasulik uskuda. Tegelikkus on olemas sõltumata sellest, kui väga me ka selle eest peitu pugeda ei üritaks.

* Before becoming a published writer, Lindqvist worked for twelve years as a magician and stand-up comedian.

MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? 3. osa

Sel korral jõuame näidenditeni, millest ma päris hästi aru ei saanud. Stückemarkti tööde hulgas ikka leidub selliseid.

Kindlasti ei peaks arusaamatust mõistma negatiivsusena: komplitseeritus ja harjumuspäratus sunnivad teksti korduvalt üle lugema, toimunu üle mõtteid mõlgutama. Just sellised tekstid sobivad hästi eneseanalüüsiks: oma arusaamised, tunnetused ja maitse tõusevad eriti selgelt esile. Ja eneseanalüüs on ju üldiselt tervislik.

4) Juri Sternburg „Tropp on jälle kuskil mujal“ („Der Penner ist jetzt schon wieder woanders“): ikka ja jälle räägitakse vägivalla estetiseerimisest ning kohe esimesena ujub silme ette Quentin Tarantino „Kill Bill“, kus päid kukub otsast rohkem kui sügisel õunu ja veri voolab ojadena ning see kõik on ikkagi kuidagi hirmus ilus. Ja lahe! Täiesti uue tasandi saavutavad aga erinevad „Sae“ ja „Hosteli“ tüüpi õudukad, milles tarantinolikult loov (ja paraja kiiksuga) mäng on asendunud loova (oi, kui loova) piinamisega. Kuid seegi võib meile kohati mõjuda ilusana. Ärge üritagegi väita, et see mitte mingil juhul nii ei ole!

Üldiselt nimetaksin seda lihtsalt vaataja tuimestamiseks. Kõik on nähtud, kõik on olnud, me ei pööra vägivallale enam erilist tähelepanugi. Aga kui kasutada samu nippe draamas? Grafitikunstnik ja muidu loov noorsand Sternburg aga seda just katsetab. Ja tegemist ei ole Sarah Kane´i psühholoogilise ja pingestatud vägivallaga. Oi ei, selles näidendis käivad asjad palju lihtsamalt.

Kaks noormeest, Igor ja Andrei, ajavad ühel ilusal õhtupoolikul mööda Berliini metrooliine taga nende diilerit, aga tropp on kogu aeg kuskil mujal. Vihased ja tüdinenud mehed otsustavad oma pahameele suvaliste reisijate peale lihtsalt välja valada. Esmalt mõnitavad nad pisut juhuslikku ohvrit ja siis nad kas peksavad või pussitavad ta surnuks. Ohvriks langevad igas vanuses ja staatuses inimesed (edukas kirjastaja, grafitinolk, pensionärist memm, turistid, politseinik) – keegi pole Igori ja Andrei eest kaitstud. Tapmised toimuvad nii ootamatult ja kiiresti, et lugedes ei saa sellest kohe arugi; ei mingit hoiatust ega ohumärki. Teatud hetkeks ootab lugeja seda puhtalt tõenäosuse põhjal.

Kuid loogiline mõtlemine sel korral kaugele ei aita. Ühtäkki ilmub vagunisse Jumal, kes loeb Arthur Conan Doyle´i ja näitab poistele tulevikku. Siis lüüakse temagi maha – noormeestest on saanud Nietzsched!

Kuid seegi pole veel kõik! Äkki jääb rong seisma ja hääl kõlaritest teatab, et vasakute uste kaudu pääseb Ida-Saksamaale. Sellest ei suuda enam peategelasedki aru saada. Alles oli ju 2010?!

Kuid me põrutame veelgi edasi!! Kui te ei viivita ja keerate koheselt järgmise lehe, avastate, et kõik näidendis ette tulnud tegelased istuvad valgete linadega laudade ääres ja naudivad õhtusööki. Ja Jumal/Kelner teenindab neid ning kõik on iseenesest rõõmsad. Kui vaid see tropist diiler välja ilmuks…

Jah, peab tõdema, et loo sõnum kumab kõige muu alt siiski läbi: üksikisiku väiksus ühiskonnas tekitab ahastust. Kas igal inimesel ikkagi on roll? Kas meie suudame muuta ajalugu, olla iseenda jumalad või laperdame lihtsalt saatuse tormituultes?

Kui poeetiline… kui ilus… kui oluline teema. Kuid kas on vaja neid kõiki atribuute, möllu, asjatut vägivalda, arusaamatut dialoogi? Saaks ka lihtsamalt.

Aga miks minna otse kui saab ringiga?(!)

Näidend nõretab viidetest ja väikestest kõrvalmärkustest, mis panevad õige lugeja silmad särama ja viivad ta mõtteradadele, kuhu igaüks ei satu. Kohe kindlasti on tegemist niššiteosega, kuid õigetes kätes võib ta muutuda suurejooneliseks.

5) Anne Lepper „Koer, kuhu meie läheme?“ („Hund wohin gehen wir?“): kas võiks öelda, et iga ühiskonnaliige on mingil määral orb? Saab küll: me ei suuda näha tulevikku ja see muudab meid haavatavaks, ebakindlaks ja hägustab meie suunataju – just nagu lastekodu kasvandikul, kellel puudub ellu astudes kindlus ja stabiilne tugi. Ta on maailmas üksi. Ja eks oleme seda mingil määral kõik.

Kõlab karmilt, kuid Anne Lepper suudab mind peaaegu, et uskuma panna, küll pisukese kõrvalise abiga: näidendi sisututvustusega, kuid siiski. Ilma paari sissejuhatava lauseta aimaksin, et autor üritab midagi öelda, aga aru ei saa, mis see on.

Mis aga muudab loo nii keeruliseks?

Vorm: näidend koosneb tervest posust (väga) lühikestest, iseseisvatest stseenidest (kohati vaid 1-2 repliiki), mis kannavad individuaalseid pealkirju ja tegelevad spetsiifilise probleemi, mõtte või sündmusega. Nii räägitakse privaatsusest, armsatusest, kodanikukohustusest ja kõigest muust. Ja muide, nagu eelnevalt mainitud, sellest kõigest pajatavad lastekodu kasvandikud. Lihtsalt see pole nii ilmselge; nad võiksid sama hästi olla hääled kõrbes või siilid udus – neil puudub karakter, nad esindavat hetkeemotsiooni, mingit ühiskondlikku seisukohta või lihtsalt tähekombinatsiooni. Loomulikult ei puudu loost androgüünne Johanna/Jan, kes hüppab aeg-ajalt ühest rollist teisse, kuid selle vajalikkus jääb üsna küsitavaks. Kogu näidendist leiab vaid ühe remargi, mis loo selgitamisele või lihtsustamisele just kaasa ei aita. Miski ei abista lugejat, ta on justkui orb, üksi ükskõikses maailmas.

Siiski võib näiendist leida läbivaid teemasid. Justkui on üheks keskseks tegelaseks noor Simon, kes peale vanemate surma(? — ei tea, mis või kas üldse miski nendega juhtus) satub lastekodusse. Ta ei suuda aga uue olukorraga leppida ja temast saab asutuses valitsevate ideede suurim oponent ning ümberlükkaja. Tema on see ühiskonna killuke, kes pole kunagi millegagi nõus ja ta ei häbene seda välja öelda. Selliseid on kah vaja.

Samuti räägitakse pidevalt modernseks saamisest ja hobustest. Need näiliselt vastandlikud sümbolid (on ju hobune arhailise maailma esindaja) sulavad aga suures vaidluses üheks ja ühtäkki on saanud vanast ruunast uus POP. Võib-olla peitub just nende mõistete muundumises ka selle näidendi mõistmise võti. Mul lükkas see igatahes ajusagarad liikuma.

Saksa teatriinimesed on aga sellistele mõttemängudele eriti maiad. Nemad loevad seda näidendit kui suurt ideedekogu ja panevad selle laval elama. Kõik saab mingi tähenduse ja efektsuse, samas on kompotil sügavam sõnum, mitte lihtsalt mängulust.

Mulle käivad sellised tekstid veel üle jõu – nad ei lase end kergelt lugeda, vaid nõuavad abstraheerimisvõimet ja kannatlikkust. Või olen ma lihtsalt sadade Hollywoodi kergelt seeditavate ajaviitefilmide poolt ära rikutud…

6) Rebecca Christine Schnyder „Laevahukk“ („Schiffbruch“): jah… minu arusaamatus ei tulene sel korral mitte stiilist, vaid kogu näidendist endast. Vaatame lähemalt struktuuri: näidend algab põhjaliku ekspositsiooniga, kus tutvustatakse kõiki tegelasi ja nendevahelisis suhteid. Luise ja Milva on täiskasvanud naised, kes on mõne aja eest kaotanud oma ema ja peavad nüüd oma elu pühendama meespere kantseldamisele. Vanem õde Luise vastutab vaimse puudega venna Enzo eest, noorema Milva õlul on majapidamine ja isa eest hoolitsemine. Ekspositsioonis saavad tegelastevahelised suhted üsna selgeks, samuti ka peamine probleem – õdede võimuvõitlus.

Teises stseenis on möödunud seitse aastat, isa on just sängitatud maamulda ja õed hakkavad omavahel maja pärast nääklema. Luise tahab vanematekodu maha müüa, Milva aga ihkab seal elama hakata. Niisiis jääb otsustajaks poolearuline vend, kes seaduse silmis on võrdne pärija. Õed hakkavad venda kõikvõimalikul viisil mõjutama ja meelitama. Ja nii terve hulk lehekülgi. Lõpuks lukustab Enzo end majja ja põletab hoone lihtsalt maha. Näidend lõppeb esimese stseeni peaaegu sõna-sõnalise koopiaga,  vaid kogu mööbel on söestunud.

And that´s it.

Tundub, et tegemist on ühe ainsa stseeniga, mis on venitatud enneolematult pikaks, kuigi mingit sisulist arengut ei toimu. Ja viimaks on loodud raam, mis justkui on stiilne, kuid mõjub kokkuvõttes lihtsalt üleliigsena. Sisu on nii etteaimatav ja muutumatu, et mõjub kohati juba üllatavalt, sest kohal, kus võiks oodata pöörakut, ei juhtu midagi. On mitmeid näidendeid, kus tegevus toimub nö ühes stseenis. Koheselt meenub koduse näidendivõistluse 2007. aasta võidutöö, Valmar Kassi „Soovi mulle head teed“, kus kogu tegevustik leiab aset ühe kompaktse tervikuna (naine räägib oma surnud mehega, kuni saabuvad surnukuuri töötajad), kuid seda „stseeni“ lõhuvad uksele koputavad naabrid ja tuttavad, kes annavad loole muutlikuma struktuuri ja vajaliku vahelduse. „Laevahukus“ on see aga täielikult puudu. Tegelastevahelised suhted jäävad algusest lõpuni ühesuguseks, situatsioon püsib muutumatu, pole isegi ühtegi korralikku üllatust (keegi paljastab kiivalt hoitud saladuse). Ei midagi.

Samas ei saa autorile seda ette heita – inimene kirjutab just sellest ja just nii, kuidas talle meeldib. Mulle jääb aga arusaamatuks, miks žürii valib 365 töö seast välja sellise näiendi.

Saksa maitse? Müstika.

Mõne detaili eest tuleb aga Schnyderile au anda: dialoog on uskumatult realistlik; kohati tundub, nagu oleks see sõna-sõnalt kellegi vestlusest maha kirjutatud. Ka tegelased on ju huvitavad. Intriig luuakse kohe avastseenis ja lugejas tekivad suured ootused. Nagu ma aga juba mainisin, ei saa ootused väärilist vastust.

Rebecca Christine Schnyderi näol on siiski tegemist väga noore autoriga ja seega saab rääkida arenemispotentsiaalist – seda on tal palju. Loodetavasti suudab ta oma suured ideed edaspidi pisut põnevamalt realiseerida.

Pikk jutt … … … jutt… Teate küll, kuhu rihin.

Järgmisel nädalal jõuab teieni SAKSA MAITSE viimane osa.

Seniks kõike head!

Aga miks?

Andke mulle andeks, kui ma kirjutan liiga palju kirjanikest ja kirjutamisest, kuid hetkel on just need asjad õhus. Ja kui on õhus, siis tuleb rääkida, eks ole (tahaks öelda, et kirjutada… :)).

Draama festivali ajal toim kerge hariduslik programm ja huviliste kokkusaamine, miskoondus nime alla “Näitekirjanike kasvulava”. Poolkogemata olen osalenud terves programmis, mis algas 2009. a suvel Viljandis, järgmisel sügisel käis Taanis festivali külastas ja see sügis leidis punkti ülikoolilinna teatrifestivalil. Lühidalt kokkuvõttes on tekitatud huvi mitmete kirjutamismeetodi ja -kooli vastu ning samuti ka Põhjamaade näitekirjanduse vastu. Lihtne, eks ole.

Kuid sel viimasel kohtumisel, Tartu Linnaraamatukogus toimunud avalikul kõnetunnil, esitas üks Taani dramaturg ja teatrimees (Sören Ovesen) laiale ringile küsimuse – aga miks te kirjutate. See lihtne küsimus pani päris pikalt mõtlema. Aga tõesti – miks. Ääri-veeri olen selle peale mõelnud ka varem, kuid ikkagi õhkõrnalt. Alati on olnud vaja rääkida millestki muust või hoopiski läbi lillede. Täna mõtlen, et kirjutaks sellest teemast kaks sõna.

Juba tollest vestlusringist tuli välja, et erinevatel inimestel on erinevad põhjused. See on ju ka täiesti loomulik. Kui me kõik ajaksime sama rida, siis oleks maailm üsnagi igav paik, või mis? Erinevad inimesed mainisid kõike alates sellest, et süda käsib kuni selleni, et see on võimalus olla jumal. Jätan teised kõrvale ja räägin enda pealt.

Miks mina, Hiri Müüripeal, kirjutan? Ma tunnen, et ma soovin ja käin välja ka kulunud klišee, et süda käsib. Viimase viie aasta jooksul olen sattunud aina sügavamale ja leian, et see sobib mulle. See on  minu võimalus selle maailmaga hakkama saada, seda analüüsida ja seda jälgides leida see miski, mis on kõike seda väärt. Väärt inimeste jälgiist ja väärt kulutatud aega monitori taga (sest kirjutusmasinat ma tõesti ei kasuta, pastakagagi olen sõbraks saanud alles viimasel ajal). Väärt kogu seda mõttetööd ja tunnet, mil kõnnid paar nädalat või paar kuud mööda linnatänavaid ning tunned, et oled “peast rase” ja tahad mingid asjad enesest välja kirjutada. Ma tunnen, et läbi kirjutamise saan ma itmedki oma miinused pöörata plussideks. Nagu matemaatikast mäletan, siis miinus ja miinus annavad mingil põhjusel kokku plussi… Ja kui kõige selle juures õnnestub mul jutustada lugu või luua teos, mis läheb teistele inimestele korda, siis ma olen õnnestunud.

Jah, see on minu võimalus mängida jumalat. Jah, see on minu võimalus teha midagi, mis mind huvitab. Jah, see on mu enese egotripp ja teraapia. Jah, see on… Päris mitu asja. Ideaalis peaks kirjutamine ja selle tulem olema võrreldav hea teatriõhtuga – kes tahab lihtsalt meelelahutust, see seda saab ja kes soovib minna sügavamale, see leiab samuti mitmed tähenduskihid. Kirjutan seetõttu, et saaks mõned asjad enesest välja ja teatud süsteemi ning loodetavasti on selle tulemuseks see, mis sobib vaatamiseks ka teistele ja ei tundu ainult kellegi konkreetse trippimisega paberil (arvestades teatrimeediumit, tuleks ehk isegi öelda, et laval). Ma loodan, et ma ühel päeval suudan omavahel kombineerida ja ühedndada need kaks poolust. Et ma ise tahaks edasi kirjutada ja teised vaadata-lugeda-tajuda.

Ei tasu ka alahinnata seda, et oma kogetu paberil (taas)kord läbi mängida. Proovida erinevaid variante või hoopiski läbi elada mingisugused soovunelmad. Lasta toimuda dialoogil, mis muidu ei toimuks. Sündmustel, mis muidu ei toimuks. Panna omavahel kohtuma karakterid, kes muidu ei kohtuks.

Mõned hooajad tagasi tekkis aga mul suurem huvi sõnamängude vastu. Kuidas mängida sõnadega – millised kombinatsioonid töötavad, millised lauseehitused on usutavad ja huvitavad, milliseid võimalusi pakuvad sarnased täheühendid. Kui ma olin väiksem, siis meeldis mulle mängida konstruktoritega, legosid siis veel väga ei levinud. Ühel hetkel kasvasin piisavalt suureks ja konstruktorid peideti sujuvalt kappi ja keldrisse, kuid sõnad on jäänud. Ja nendega saab ehitada pagana paeluvaid maailmu. See oli ka periood, mil mulle hakkas kohutavalt meeldima Alliksaare luule.

Ja oleme ausad, selle vastu pole mul ka absoluutselt midagi, kui mul tekib võimalus luua üks maailm, mis allub minu poolt loodud mängureeglitele. Süsteem, mis on loogiline minu moodi. Kuigi ma pean tunnistama, et kui on tekkinud idee ja see on kuidagi ka paberile jõudnud, tekivad mitmed üllatused. Selgub, et nii mõnigi tegelane või olukord ei soovi absoluutselt minu pilli järgi tantsida, vaid soovib ikkagi ise muusikat valida. Ja sel juhul on ikkagi pagana huvitav see, kuidas temaga taaskord ära leppida.

Miks kirjutad sina?