IGAVUS

By Mihkel

 

ELLE, LEO – vanemad inimesed

LIINA, REVO – lapsed

(Vanakesed istuvad pargipingil. Neist möödub korduvalt tüdruk, kes närviliselt midagi otsib.)

Elle:                 Kas sa oled midagi ära kaotanud?

Liina:               Ma otsin oma koera.

Leo:                 Milline su koer on?

Liina:               Kas te olete siin koeri näinud?

Leo:                 Me oleme siin juba varavalgest. Koeri on siit mööda läinud küll.

Liina:               Kas te olete minu koera näinud?

Elle:                 Kuidas ta välja näeb?

Liina:               Ta on must.

Leo:                 Mis tõugu?

Liina:               Ma ei tea.

Leo:                 Krants? Kas tal on lontis kõrvad ja rõngas saba?

Liina:               Ta nimi on Mustu. Ta on must koer.

Elle:                 (Paitab tüdruku pead) Ära muretse, armsakene, küll ta välja ilmub. Tule istu siia meie seltsi.

(Tüdruk istub nende vahele.)

Elle:                 Mina olen Elle ja tema on Leo.

Liina:               Kuhu ta võis küll minna…

Leo:                 Me oleme täna päris mitut musta koera näinud. Lausa kolme.

Elle:                 Minu arust nelja. Jah, nelja. Üks neist oli kindlasti sinu Mustu.

Mis on sinu nimi?

Liina:               Liina.

Elle:                 Nonii, Liina. Kus sa oma koera viimati nägid?

Liina:               See pole minu koer. Mina ei paneks nii lolli nime.

Leo:                 Kelle koer see siis on?

Liina:               Mu venna.

Elle:                 Kas su vend otsib samuti Mustut?

Liina:               Ta on kodus. Mina läksin Mustuga jalutama ja nüüd ta kadus ära.

Elle:                 Ja sa arvad, et ta luusib just siin pargis ringi?

Liina:               Võib-olla. Revo saab nii kurjaks. Nad viskavad mu kodust välja.

Elle:                 Rumal jutt. Keegi ei tee sulle halba, Liina. Küll su koer välja tuleb. Loom leiab oma kodu ikka üles. Tal ju looma vaist.

Liina:               Mind ei lubata enam koju. Mustu ei tule enam kunagi tagasi ja mina olen süüdi.

Elle:                 Ei ole nii, armsakene. Kõik saab korda. Mis temaga ikka juhtuda võis.

Leo:                 Sai hukka.

Liina:               Mis??

Leo:                 Söödi ära.

Liina:               (hirmunult) Kes sööks?

Elle:                 Leo, ära aja umbluud.

Leo:                 Ei jah, kes neid koeri praegu ikka sööb. Sellised asjad pole kombeks. Koeri ei sööda, kasse ei sööda.

Elle:                 Kuuled onu Leod? Kõik on korras.

Leo:                 Aga varem söödi.

Liina:               Mis???

Leo:                 Sõjaajal. Mina olin sõjas, Teises maailmasõjas, põlvini mudas,veres ja soolikates. Kui jõudsime uude asulasse, siis pistsime kõik pintslisse. Meil oli külm ja olime surmani nälginud. Tuli vastu mõni eesel või hoopis koer, just selline must nagu sinu Mustu, siis me tapsime ta, nülgisime ja sõime viimse raasuni ära. Saba ka. Kasse sõime. Rotte.

(Tüdruk on kivikujuks kangestunud. Leo märkab seda viimaks.)

Leo:                 Aga enam midagi sellist ei tehta. Iga nurga peal burgerid ja hotdogid. Sellepärast ei pea sa küll muretsema.

Elle:                 Mis sa hirmutad last!

(Liinale) Ehk aitab hüüdmisest. Äkki tasub Mustu nime hõigata?

Liina:               Ma…ma.. ei tea.

Leo:                 Tänapäeval võib hulkuv loom varjupaika sattuda. Ja kui kolme päeva jooksul talle järgi ei minda, siis pannakse peni magama.

(Tüdruk muutub nutuseks.)

Elle:                 Kas sa saad!

Leo:                 Või siis leiab auto rataste all lõpu.

Elle:                 Vot see on küll sulatõsi. Need põrgumasinad kimavad nüüd igal pool.

Leo:                 Ja veel suurte kiirustega. Selline masin läheb koerast läbi nagu võist.

Liina:               Ma….ma pean oma koera üles leidma!

(Tahab lahkuda.)

Elle:                 Oota nüüd, Liinakene. Kuhu sa lähed? Kas sul tuli idee, kus ta olla võib?

(Sunnivad tüdruku tagasi istuma.)

Liina:               Ma pean ta üles leidma.

Leo:                 Küll sa leiad. Oma pere koer ikkagi. Kõige targem on pisut ühe koha peal olla ja oodata. Juba Kafka ütles, et kes otsib see ei leia, aga kes ei otsi, see leitakse.

Liina:               Mida ma pean siis tegema?

Leo:                 Ilusasti istuma ja ootama. Meie istume siin juba tükk aega ja oleme mitmeid koeri näinud.

Liina:               Kaua ma pean istuma?

Leo:                 Nii kaua kuni Mustu välja ilmub.

Elle:                 Kurgivõileiba soovid?

Liina:               Aga kui ta ei ilmugi? Äkki ta on mujal.

Elle:                 Ise sa ütlesid, et ta on siin pargis. Kas sa valetasid meile? Vaata plikat!

Liina:               Ei… mitte seda…

Elle:                 Tahad kurgivõileiba?

(Tüdruk võtab võileiva vastu.)

Elle:                 Teed?

(Tüdruk noogutab alandlikult.)

Leo:                 Istume koos siin soojal pingil ja naudime ilma. Elle võileivad on väga head.

Elle:                 Nautige.

Leo:                 Ja samal ajal väriseb üks ära eksinud koer kuskil põõsa all.

(Tüdruk tõmbab peaaegu leivatüki kurku.)

Leo:                 Mäletad, Elle, just üks selline vesiste silmadega must peni läks siit varem mööda.

Elle:                 Valge hännaga.

Liina:               Mustu on üleni must.

Leo:                 Üks teine oli selline tiheda karva ja terase pilguga. Päris hundi moodi.

Liina:               Kas tal oli punane kaelarihm?

Elle:                 See ei olnud ju üldsegi ammu. Tal oli ilus punane kalerihm.

Liina:               (Hüppab püsti) See ongi minu koer!

Elle:                 See pidi ju olema sinu venna koer.

Liina:               See on meie pere Mustu!

Leo:                 Aga see koer oli omanikuga. Kas sa parseldasid peni maha või?

Liina:               Mis ma tegin?

Elle:                 Onu Leo tahtis öelda, et sa müüsid oma Mustu maha.

Liina:               Ma pole kellelegi midagi!

Leo:                 Mine vii siis vennale vähemalt raha. Äkki lohutab teda natukene.

Elle:                 Missugune inimene üldse ostab lapselt koera? Eks see oli üks kahtlane tüüp. Tänapäeval igasuguseid.

Leo:                 Teeb veel katseid Mustu peal või kes teab mida.

Liina:               Ma pole midagi müünud!

Leo:                 Mis? Andsid siis või?

Elle:                 Sama hästi võiksid rahakoti ka ära anda. Või sulle meeldibki nii teha? Tohoh hullu!

Tahad veel ühte võileiba?

(Tüdruk jookseb paanitsedes minema. Vanakesed vaatavad talle pikalt järgi.)

Elle:                 Miks sa ütlesid, et see punase kaelarihmaga koer koos omanikuga oli?

Leo:                 Miks sa ütlesid, et sellel penil punane kaelarihm oli?

Elle:                 Miks mitte?

(Hakkavad naerma.)

Elle:                 Vaat, kus vingerdas.

Leo:                 Ah, noored. Pea saepuru täis. Kaotavad koera ära, nagu oleks tegu võtmetega.

Elle:                 Teed?

(Joovad jalgu kõlgutades teed. Neist möödub poiss, kes otsib midagi.)

Elle:                 Mis juhtus? Kas kaotasid midagi ära?

Revo:               Mu õde…

Elle:                 Kaotasid õe ära?

Leo:                 Aina paremaks läheb.

Elle:                 Kuidas su õde välja näeb?

Revo:               Ta on… ma ei tea… ta on… tüdruk noh. Minu õde!

Elle:                 Ära karju vanema inimese peale!

Tule istu parem meie vahele.

(Istubki.)

Revo:               Kus küll Liina on…

Leo:                 Su õe nimi on Liina?

Elle:                 Nii-nii.

(Leo ja Elle vaatavad teineteist vandeseltslaslikult.)

Revo:               Vanemad ei lase mind enam kunagi koju, kui ma ta ära kaotasin. Nad ütlevad must lahti. Ma pean Liina järgi vaatama. Tal on ju viga küljes.

(Vanurid ehmuvad.)

Elle:                 Mis viga?

Revo:               Kui ta ära eksib või närvi läheb, siis võib ta suures hirmus endale liiga teha. Võib isegi lihtsalt heast peast lämbuma hakata, lihtsalt niisama. Teda ei tohi ärritada ega üksi jätta. Mitte mingil juhul.

Leo:                 Poiss, jäta hull jutt!

Revo:               Ausõna. Ükskord Liina läks Narva linnuses kaduma – leidsime ta traumapunktist.

Elle:                 Issand jumal, Leo, mida me oleme teinud…

Leo:                 Pärast hüppas auto alla.

Revo:               Ei, auto alla ta ei hüppa.

Pigem tiiki.

Leo ja Elle:      Tiiki?!

Leo:                 Siin pargis on kaks tiiki. Sa mine parditiigi juurde, ma teise.

Elle:                 Jah-jah-jah

(Tormavad paanitsedes minema.)

Revo:               Kuhu te lähete? Ega teie pole mu õe kadumises süüdi. Kuulge

Või äkki ikka olete…

(Tuleb Liina ja istub pingile. Mõlemad vaikivad. Siis hakkavad naerma.)

Liina:               See oli lahe! Teeme veel.

Revo:               Taat jookseb endal puusa paigast.

Liina:               Vähemalt.

(Pugistavad tükk aega naerda. Lõpuks saab nali otsa.)

                        Kuule, mis nüüd teeme?

Revo:               Ei tea jah…

(Pikk paus.)

                        Küll me midagi välja mõtleme.

Liina:               Jaaah.

(Lahkuvad.)

2010/11

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: