EIMISKI (novell)

by Birk

Ja nüüd sa siis karjud mu peale. Ma ei tea, miks. Ma olen kõik võimalikud põhjused läbi mõelnud, ega pole leidnud ühtegi põhjendust. Miks? Miks sa karjud? Kas sa tahad minuga rääkida? Hea küll, räägime. Kohe, kui ma suudan piisavalt rahuneda, et sõnad mu peas jälle tähtede kuju võtaksid, mitte ei valguks selles agoonilises pimeduses kollase plärtsuna laiali. Nagu hilise prügiviija jope langeva lume taustal.

See tähendab, et… Alguses oli ju armastus. Oli ju? Hea küll, ütleme siis nii, et me meeldisime teineteisele. Olime noored ja innukad, seda kah. Oli palav suvepäev, mäletad? Ah, muidugi, kuidas sa saaksidki seda mäletada. Ma räägin sulle, tahad? Oli palav suvepäev ja mul oli hiigelsuur seljakott seljas, sest ma ei elanud siis veel selles linnas. Seljakotis oli tohutu läpakas, ma ei tea, miks vanasti läpakad nii suured olid, see oli raske ja must ja vajutas mu selja koti all küüru. Mul olid lühikesed juuksed ja sinised läätsed – ma ei kujuta ette, miks mul neid vaja oli – ja ma ei oodanud sellelt kohtumiselt mitte midagi. Nojah, mul oli ju teine mees. Oota – kuula mind ära! Jah, mul oli juba mees. Me olime õnnelikud, või nii ma vähemalt arvasin. Mul oli teistsugune töö, teised sõbrad ja palju vähem kohustusi. Võib vist öelda, et ma olin teine inimene? Vahel mulle tundub, et ma ei mäleta seda inimest, kes ma siis olin. Sellest ei ole üldse nii palju aastaid möödas, aga ikkagi tundub see kõik nii võõras. Nagu polekski mina seda elu elanud.

Ja siis… Ühel hetkel puutusid meie sõrmed kokku. Jumal küll, see lause mõjub nii rumalalt ja kohatult, justkui kaldale uhutud eelajaloolise looma laip. Aga selles oli ikkagi midagi maagilist. Võib-olla see kõige kaugem ja külmem osa inimesest – sõrmeots – on omamoodi äratundmise punkt. Ei ole võimalik puutuda teisesse sügavamini, kui läbi ta sõrmeotsa. Selles tillukeses roosas nahalapikeses asub inimese hing, tema seesmine olemus. Kas pole see nii? Meie hinged puutusid kokku ja see oligi uus algus. Mõistad sa mind? See oli uus algus ja see oli tähtis, sest me mõlemad olime juba seotud ja need, juba olevad sidemed tuli katkestada. Tuli teha kaks inimest õnnetuks. Võib-olla just see oligi vale? Ehk poleks tohtinud lõhkuda olemasolevaid müüre, et ehitada uusi nende asemele? Aga ometi see lootus, see alusetu, tühi, petlik lootus, et uus on parem kui vana, see moodustas oma triumfikaare meie näpuotste vahele ja me ei saanud selle ahistavast haardest enam vabaks. Muidugi, alguses me ju ikkagi uskusime paremat tulevikku.

Näe, vaata, üks kass tuleb mööda teed, kuidagi naljakalt hüpeldes. Tal on üks käpp katki, ta hoiab seda üleval. Vaene kass. Ma tahaksin temaga kohad vahetada.

Jumal küll, mida sa ometi röögid, ma ei mõelnud seda ju tõsiselt. Anna andeks. Me ju ikkagi natukene meeldime teineteisele, või? Kui sa niimoodi käitud, nagu praegu, siis on seda raske uskuda, et see kõik võiks tulla armastusest, aga tegelikult on see just sellest tulnud ju.

Appi, kui palju musti nõusid on kraanikausis. Kust need ometi tulevad? Võiks arvata, et kaks täiskasvanud inimest ja kaks väikest last ei ole eriti suur laudkond. Ometi võiksin oma päevad kodutöödega täita ja mul ei tuleks kunagi tegevusest puudust. Sa ei kujuta ette, kui palju aega nõuab nelja inimese pesu triikimine. See on pöörane. Pudelite virnad kuhjuvad esikus, õlu, õlu, õlu, vein, õlu, vein. Vähemalt mitte viski. Või viin. See oleks märgiks, et midagi on tõeliselt valesti. Siiski, mulle tundub, et me ikkagi joome liiga palju. Mina muidugi vähem, tegelikult üldse mitte, ma ju imetan praegu. Aga sellegipoolest on tunne, et kogu raha vajub lihtsalt vedelalt meile kurku, me läkastame ja lämbume selle käes ja me ei jõuagi kunagi sellele ühisele reisile. Tahtsime ju nii ammu minna…

Kuhu me jäimegi? Ilusad mälestused. Mulle meeldis meie abielutseremoonia, olime kahekesi, polnud ühtegi üleliigset inimest, kellele oleks vaja olnud meeldida või kelle arvamuse pärast oleks tulnud muretseda. Kuigi me jäime viisteist minutit hiljaks, kujutad ette, Õnnepaleesse, see on ju nagu konveier, iga poole tunni pärast uus paar, tere, kas sina, jah, kas sina kah, jah, jah, muidugi, suudelge pruuti ja aidaa. Meid pandigi viieteistkümne minutiga paari, see oli hea, sest muidu ma oleksin vist küll esimest korda tõeliselt vihastanud. Ma ju ikkagi ootasin meie esimest last.

Siis suri mu ema. Ma tean, see oli juba ammu, eks. Sellest on ikkagi juba üks või kaks või isegi mitu aastat möödas. Pealegi, see on ju loomulik, jah, muidugi. Inimesed surevad. Emad peavadki surema enne oma lapsi, nii on ette nähtud. Sina ja mina ka sureme ükskord, võib-olla kolmekümne aasta pärast, võib-olla järgmisel nädalal. Või täna õhtul. Kes teab?

Aga kui ema ära suri, siis me ei osanud enam käituda. Minu ema teadis alati, kuidas peab olema. Ema ütles, et perekonda peab koos hoidma. Aga kuidas sa hoiad, kui osa perekonnast on surnud? Seda ma ei taibanud emalt küsida, ta suri enne, kui ma seda küsida oskasin. Ma olen alati natuke rumal olnud, aga nüüd olin ma lisaks sellele ka natuke tühi. Nagu osa minust oleks minu sees samuti ära surnud, tükike minu elust ja olemusest kärbus ja kuivas kokku ja pudenes samuti tuhaks. Ma võtsin urni endale ööseks kaissu, hoidsin seda soojas ja sosistasin oma küsimusi tuhale. Ema oli vait; võib-olla tahtis ta mulle mõista anda, et ma olen piisavalt suur, et ise kõikide küsimuste vastuseid teada. Kindlasti oli ta mulle kõik vajaliku ära rääkinud, muidu ta poleks saanud surra, emad ju vastutavad. Ma oleksin pidanud meelde jätma, aga mu mäluga juhtus midagi, see ei püsinud enam paigal. See muudkui libises ühest sahtlist teise, kui ma oma mälestuste kummutis sorisin; seda polnud sokkide vahel ega aluspesu all. Hommikuti, kui sa magasid, otsisin ma salaja oma mälu taga: diivani alt, raamaturiiuli pealt, lillevaaside seest. Ikka sellepärast, et asjad on alati seal, kus neid otsida ei osata. Ma ei osanud otsida armukeste pilte, siidsukki ja võõraste kingade karpe, sellepärast ma leidsingi neid riidekapist ja kirjutuslaua sahtlist ja väikeseks jäänud lasteriiete kohvrite seest.

Oh, jah… Mulle ei meenu enam, kes tuli esimesena meie vahele. Ei, oota, siiski – see oli see naine. See, kes ütles, et on minu sõber, aga õiged sõbrad ju ei ihalda sõbrannade abikaasasid. Ja siis tuli juba too mees, kes mulle meeldis. Ei, meie vahel ei olnud midagi, aga see eimiski luges sellegipoolest. Võib-olla luges see isegi rohkem, sest see polnud seks, vaid imetlus, ja see tegi veel rohkem haiget. Mingil kummalisel kombel oli temast mulle tuge; ma mõtlesin tema peale ja mul hakkas kergem ja ma ei olnud enam nii kurb. Ma ei tundnud enam allaneelatud plastmassi maitset kihelemas oma kurgulaes. Ma usun, et me tõesti hoolisime teineteisest. Jah, mina muidugi temast rohkem, ja see oli veelgi halvem. Ma murdsin midagi katki, ma ei saanud aru, mis see oli ja kuidas ma seda tegin, aga ma nägin, et see oli meie kodule halb. Ja siis tuli neid teisi juba nii palju, et järg kadus käest… Palju alasti sõrmeotsi ja palju kivina soonivaid ühendusi, palju lubadusi, ootusi, luhtumisi. Aga meil olid ju lapsed, nüüd oli neid juba kaks. Minu keha oli nagu sõjas käinud, madalaks ja kumeraks vajunud, nagu oleksin omaenda turjal kandnud kõikide nende meie vahele tükkinud võõraste inimeste raskust. Mu armid, mis tähistasid iga suuremat sündmust igavese teadliku vaikimisega… Mu valud ja valutamised, ahastused ja pettumised; mu maailm, mis lõppes köögis kraanikausi ees.

Palun, ära karju mu peale. Ma ei talu seda, see teeb haiget. Sinu hääle käes purunen tuhandeks tükiks, pudenen põrandale ja minu kildude tolm muudab mu maailma üleni halliks.

Ma näen isegi kuuvalguses, et köögilaua all on tolmurullid. Tolmu-Juhanid ja Koogipuru-Katid. Miks on köögi laua all alati nii palju väikeseid purusid? Nagu tillukeste elevantide kari oleks metsikult huilates lennanud üle küpsisekaljude, nii et tükid taga.

Aga kui ema ära suri, siis ma jäin kuidagi nii üksi, nii hirmus üksi, et see üksindus oli üleni mind täis. Ma tean, et see on sulle solvav, anna andeks; aga see on sellegipoolest tõsi. Mul on tunne, et igavik on koondunud sellesse helendavasse kardinaprakku, ja et siinsamas, akna all, ongi see serv, millest üle astudes kukuksin kosmossesse. Ma mõtlen sellest päris palju. Kukkumisest. Viieteistkümnendal korrusel on see paratamatu. Meie sõber hüppas alla kolmeteistkümnendalt, sellestki piisas. Aga ma kardan, ausalt, ma kardan jubedalt. Neid mõnda sekundit enne kohtumist maaga. Jah, ma olen hirmus argpüks. Seepärast ma üritangi midagi lihtsamat välja mõelda, midagi sellist, mis jätaks mu üheks tükiks. Meie elutoa laes on konks, kas sa oled märganud? Aga seegi tundub julm ja hirmutav… Kael on peale liiga lähedal, ka käed on liiga lähedal, aga reiearteri ehk suudaks läbi lõigata, kui väga püüaks. Kui ma ennast tõesti kokku võtaks, kui ma kõikide nende kannatavate ja nüristavate aastate nimel end ükskord tõeliselt pingutaks.

Oota nüüd, kuula mind ära: suremise põhjuseid on palju, enesest lähtuvaid ja asjaoludest lähtuvaid. Teinekord langevad mõlemad kokku: minu sees on miski, mis võimendub läbi asjaolude. Ma olen justkui grammofon, mis on plaadi alla neelanud. See kumiseb ja mõmiseb mu sees, otsib väljapääsu ja lauluhäält. Vihastub, kui ei leia. Siis otsib nõela, nuga või midagi muud teravat, et seestpoolt väljaspoole uuristada, kraapida, omale uut teed rajada. Läbi naha otse olevikku välja. Mul on temast kahju; ma tunnen, kuidas ta minu sees kriibib, ja tahan aidata. Ma ju näen, kuidas ta minu naha all vaevleb. Lapsed ju ometi ka igatsevad sündida? Mina peaksin teadma, mul on kaks last. Kaks last on hea arv lapsi, see püsib meeles. Kaks silma, kaks kätt, kaks last. Üks süda, üks elu ja miski, mis pungitab minu sisemuses. Mina ütlen: „miski“, nemad ütlevad: „eimiski“. Nemad ütlevad: „Sinu sees pole midagi, mis jama sa ajad.“ Hea küll, hea küll; ma ei räägi rohkem. Kui ma olen vait, siis te võite mõelda, et minuga on kõik korras. Ma näen, kuidas see mõte teile meeldib, selles on lohutust ja tuge: ma lasen teil uskuda, et minuga on kõik hästi. Niipaljukeseks olen ma ikkagi võimeline. Aga kui tuleb õhtu ja minu sees otsitakse ust, siis ma ikkagi salamisi aitan, teisiti ma ju ei saaks. Tuleb ometi aidata, kui palutakse? Küsija suu pihta ei lööda, aitaja kätt ei raiuta maha, ainult kriibitakse natu-natukene. Emad peavadki surema enne, kui nende lapsed. Higistan, otsin nõela ja nuga, kriibin vastu: tule, tule, ära karda, ma olen ju siin. See on meie salajane morsekood, mida ainult meie kahekesi mõistame. See miski seestpoolt ja mina väljaspoolt, uuristame koos, kusagil seal vahepeal peab olema see viimane kiht nahka… Seejärel oled sa vaba ja mina niisamuti.

Ma saan aru küll, et see haigus. Vahel on mu käed täiesti paigal, lebavad mu külgedel nagu kasutud puurondid, mille sisse ma üraskina omale teed rajan. Aga see on ainult pind, sellel ei ole midagi pistmist mu sisemusega, kus muudkui mulksub ja pöörleb ja pööritab. Ma pigistan huuled kokku, muigan sisemiste suunurkadega, keeran keele rulli ja rahuldun teadmisest, et teie seda ei tea. Aga päeval võtan ma ennast ikkagi kokku, vastan telefonikõnedele, praen kartuleid ja võtan ennast riidest lahti, pesen puhtaks ja panen uuesti riidesse. Seda ju inimeseks olemine tähendab?

Telefon kutsub lõputult. Väljas on külm, on pime ja ma tean, mida te teete. Ma kardan neid tumedaid, libedaid tänavaid täis kurikamõrtsukaid ja rahanäljas narkomaane, baltijaama asotsiaale ja igavlevaid noorukeid, kellel on raskete kontsadega saapad jalas. Mul on hirm nende mõtete pärast, mis ajavad teid lahku, sest väljas on külm ja pime ja seal on need tänavad, eks. Trollid ei käi öösel kell kolm, ja autovõtmed vedelevad laua peal. Võtmed vedelevad laual, aga rahakott mitte. Müts on kaasa võetud, aga kindad on ikka veel esikupõrandal. Need kukkusid sinna, kui välisuks kinni paugatas, nii et piidad ragisesid. Ja väljas on lihtsalt liiga külm.

Nüüd sa siis magad, jah. Maga, mu väike kõrvits. Nii armsad on su väikesed rusikad su põse vastas, nii paljude näpuotstega… Kõigest hoolimata tahaksin, et su isa tuleks ikkagi varsti koju.

Ja et see öö ükskord ometi lõpeks.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: