Category Archives: Uncategorized

DOUBLE the STANDARD with DOUBLE STANDARD!

 DOUBLE the STANDARD with DOUBLE STANDARD!

 Olenemata, kui halvasti ma aeg-ajalt ameeriklastest arvan (pagana „keep-smiling“ egotsentrilised burgeriõgijad – oeh, ma olen halb ja ülekohtune inimene ), olen ise läbi ja lõhki ameerika meedia produkt, kasvanud üles USA filmide, sarjade, koomiksite, kuulsuste ja väärtushinnangutega.

Paratamatult lähtun hinnanguid andes just nendest kriteeriumitest, isegi kui ma seda ei taha. Olen vanematega sel teemal üsna tihti raksu läinud („Poeg, kuidas sa ometi ei saa asjadest aru?!“), kuid minu jaoks ei ole huumor Ervin Abel ja Sulev Nõmmik, vaid Leslie Nielsen; võimsa näitleja etaloniks pole Jüri Järvet, vaid Jack Nicholson; kartmatuteks märulikangelasteks pole Post ja Kõsta (ning nende paralleeluniversumites elavad ekvivalendid Post α ja Kõsta β), vaid Bruce Willis; jõuliseks ja samas veetlevaks naisfiguuriks pole Mirtel Pohla, vaid… tegelikult Pohla võib olla küll.

Paratamatult pööran tõe otsingul pilgu just läände, üle Atlandi ookeani, maale, kus ma pole kunagi käinud ja millest ma reaalselt midagi ei tea, mis aga samas moodustab minu jaoks näite- filmi- ja stsenaariumikunsti imemaa.

Omaette universumiks ongi just USA seriaalid, eriti veel komöödiad – žanr, mida võib pidada ameeriklaste kõige kodusemaks ja pikaajalisemaks kunstistiiliks. Entertainment on antud rahva üheks alustalaks ja seetõttu suhtutakse selle tegemisse äärmise tõsidusega.

Siinkohal toon näiteks üsna uue (alles kolmandat hooaega käiva) seriaali “Community”. Iseenesest on jätkatud edu toova kokteiliga: kamp nupust nikastanud tüüpe (töötu advokaat, eksjoodikust üksikema, endine kooli spordistaar, vaimselt ebastabiilne õpihull, suhtlemisprobleemidega filmifänn, mässajast feminist, perverdist vana rikkur) igapäevases keskkonnas (avatud ülikool, kus nad kõik poolelijäänud haridusteed jätkavad) ületamas kõiki võimalikke eetilisi, esteetilisi ja realistlike piire. Siiski on mul tunne, et „Community“ on tabanud kuldse komöödia-naelapea pihta.

Mis muudab selle seriaali nii eriliseks?

Esiteks stsenaarium. Iga osa kallal töötab umbes 8 kirjutajat, kes veedavad esmalt pikki tunde ühiselt loo välja mõtlemisel. Seriaali looja Dan Harmond on öelnud, et esimene eesmärk on luua huvitav lugu. Alles siis hakatakse tegelema naljadega. Hea lugu on kõige alus (pange nüüd hästi tähele, noored näitekirjanikud!).

Järgmisena tulevad mängu head komöödianäitlejad: nende vast tähtsaim oskus on muuta vähem kui viie sekundiga usutavaks ükskõik milline emotsioon või roll, mille nad võtavad. Komöödias on just oluline kiirus. Loomulikult on äärmiselt tähtis, et näitleja ja tegelane sobituvad sajaprotsendiliselt. Seetõttu eelnevad sarjadele põhjalikud castingud. „Community´sse“ on leitud imehästi sobituv trupp, enamjaolt üsna tundmatud näitlejad, (v.a Chevy Chase, kuid tema tipprollidest on möödas üle 30 aasta), kes panevad mind uskuda, et nende mängitud tegelased on tõepoolest nii pöörased, naljakad ja reaalsed. Minu jaoks on näitleja tundmatus suur pluss, sest siis ei teki mul teda nähes segavaid seoseid tema muude rollidega. Eestis pean seda suureks probleemiks (ma tean, oleme väike riik, ma tean, ma tean), aga kui üks ja sama näitleja mängib korraga mitmes sarjas, lehvitab kolmes reklaamis ja astub siis veel Hamletina teatrilavale, on mul teda tegelasena üsna raske uskuda.

Tagasi „Community“ tugevuste juurde: kaameratöö, muusika, kostüümid, rekvisiidid – kõik on õigel ajal õiges kohas, keskkond näeb just nii välja, nagu peab, ei lase vaatajal hetkeski oma mõtetega ära hõljuda, vaid hoiab teda pidevas fookuses.

Ja nüüd jõuame kõige olulisema aspektini: kuidas räägitakse lugu.

Community“ tegevus antakse edasi kiirete ja prinkide stseenidega, hetkekski pole tunda pingelõtvust, iga liigutus, iga lause on timmitud täpselt õigesse registrisse. Igal osal on väga tugev selgroog (baaslugu), mille peale ehitatakse väiksemaid narratiive, neid põimitakse omavahel osavalt, lisatakse situatsiooni- ja karakterikomöödiat ja tulemus on alati mitmekihiline: naljakas, üllatav, õpetlik, liigutav; kuid ennekõike entertaining.

Minu jaoks on tõeliseks boonuseks, et sari nõretab viidetest filmidele, teistele sarjadele, raamatutele, kunstile jne. Sama võttega tegid algust „Kollanokad“ („Scrubs“), kuid nemad kasutasid seda vaid garneeringuna. „Family guy“ tegeleb samuti paljude viidetega, kuid kasutab selle edastamiseks vaid ühte võtet (tegelaste lõputud meenutused ja võrdlused), mis muutub väga kiiresti igavaks. „Community“ pühendab viidetele terveid episoode. Nii leiab osi „Pulp Fictioni“ või „Polar Expressi“ kastmes, ühe episoodi avakaadris on koheselt tunnetatav „28 päeva hiljem“ jäljendamine. Olen kõiki neid filme ju näinud ja sellised äratundmised teevad mu südame alati soojaks. Seriaalis on kogunisti tegelane Abed, kes seostab kõike toimuvat mõne näitleja, filmi või koomiksiga. I confess, kipun ise sedasama tegema.

Samas ei jää „Community“ pidama vaid jäljendamisele – ta annab laenatud lugudele uue elu, katsetab alternatiivseid võimalusi ja sitsib kavalalt fiktsiooni ja fiasko piirimail (üks osa on kogunisti algusest lõpuni animatsioon – ja see töötab tõeliselt hästi).

Tähelepanelik lugeja võib mulle aga ette heita silmakirjalikkust: sarjades kiidan entertainmenti taevani, teatrikunsti puhul aga tundub see minu sõnavaras justkui etteheitena. Nii ikka ei saa, et ühele on asi lubatud, kuid teisele mitte. See pole aus!

Siinkohal võin enesekaitseks öelda järgmist:

a) Sõna entertainment võib defineerida erinevalt. Kui film/sari/etendus on meelelahutuslik, kuna tal on hea lugu, põnevad tegelased, oluline ja maailmapilti laiendav sisu, on kõik väga positiivne. Kui aga film/sari/etendus võtab ainsaks eesmärgiks olla meelelahutuslik, on tulemus peaaegu alati kohutav. Entertainment ei tohiks olla loo suurimaks eesmärgiks ja töövahendiks („teeme selle stseeni meelelahutuslikumaks“ mitte „anname selle karakterile sügavuse ja loome põneva konflikti“). See on tunnetuse küsimus, kuid loob lõpp-resultaadina üüratult suure vahe.

b) Sarjade puhul võin ma teatava ühekülgsuse (double the entertainment!) välja kannatada. Keskmine komöödiasarja episood kestab 22 minutit ja umbes sama kaua püsib ta mälusopi särava koha peal. See pole halvustus, kuid (komöödia)sarjad on loodud meid korraks ergutama, kuid mitte jäädavalt muutma. Nad rikastavad meie elu, löövad kõik meeled hetkeks erksaks ja pärast seda nad kaovad. Nagu unustab ameerika meediamaailm oma lemmikud õige kiiresti – uued ühepäevaliblikad nõuavad oma tähelepanu.

Teatrist ootan ma aga midagi jäädavat. Midagi põhjapanevalt muutvat – nihet vaataja mõttemaailmas ja elutunnetuses. Minu jaoks on teater viis rääkida inimese hingega ja eriti magusaks muudab selle karm tõde, et erinevalt seriaalidest, ei saa etendust lõputult uuesti vaadata. Hea teater elab edasi inimese mälusektsioonides, mida ei saa kustutada. Hea teater on sisukas.

Ja meelelahutuslik.

See aga ei takista võtmast õpetust ameerika seriaalidest (isegi komöödiatest), kuidas hoida pinget, püsida prink ja mõelda alati ennekõike loole ning alles siis efektile. Selline double standard tuleb teatrile vaid kasuks.

Community

Looja: Dan Harmond

Osades: Joel McHale, Gilian Jacobs, Danny Pudi, Yvette Nicole Brown, Alison Brie, Donald Glover, Jim Rash, Ken Jeong, Chevy Chase

Hooaegu: kolmas on poole peal

Auhinnad:

  • episood „Modern Warfare“ võitis Gold Derby TV Awards´il aasta parima komöödiasarja osa auhinna (2010)

  • episood „Abed´s Uncontrollable Christmas“ sai parima animatsiooni Emmy (2011)

  • IGN valis „Community“ aasta parimaks komöödiasarjaks (2010)

  • lisaks on Joel McHale, Danny Pudi ja Ken Jeong korduvalt nomineeritud erinevatele komöödianäitlejate auhindadele

Surnud naer

Mõned päevad tagasi olin seltskonnas, kus keegi tõi välja ühe huvitava asja. Kui me vaatame halbu ja paremaid Ameerikamaa komöödiaid, siis seal on kõigele lisaks nn purginaer. Ja et see purginaer on kinni püütud ammu-ammu ja need, kes naeravad, on tegelikult ammu-ammu teises ilmas. Ja nad naeravad fiktiivset naeru naljade üle, mida nad tegelikult pole mitte kunagi näinud. Mõnes mõttes õõvastav, mõnes mõttes ilus – asi, mis on sinust maailmale alles jäänud, on  sinu naer. Mitte nutt, aga naer.

Lisaks naerule on me ümber ka surnud sõnad, kui nüüd kirjanduse peale minna. Selles mõttes, et raamatud, mida me klassifitseerime klassikana, on tihtipeale kirjutatud inimeste poolt, kes on juba ammu-ammu teiselpool. Ja me ikka loeme ja me ikka loeme ja me ikka loeme. Aina uuesti ja uuesti. Asi, mis sellest inimesest on alles jäänud, on ports kaante vahele seatud sõnu. Tihtipeale ka skandaalne elulugu, aga see on hoopis muu asi.

Roland, see Barths on kirjutanud pikalt, et autor on surnud. Arvestades klassikuid, siis nii see tõesti on ja selle vastu vaielda ei saa. Milleni ma aga jõuda tahtsin, on see, et kui inimesest ehk kunagisest autorist on maha jäänud kaante vahele talletatu või lavadel mängitav või ükskõik milline kunstivorm, mille algus on paberil, siis…. Siis kas ka inimesest jääb midagi alles – kas teosest on võimalik välja lugeda autorit ja tema mõttemaailma, tema elu ja olekut, teda ennast? Kas maha jäävad sõnad või inimene? Kas sõnade taga on inimene?

Eraldi seisvate sõnade taga ehk mitte, kuid kokkupandult ehk annab midagi konstrueerida. Selles mõttes on lugemine lisaks lugemismõnule ka arheoloogia – tahtes tahtmata hakkab teost lugedes peas ringlema mõte, et millest see kõik alguse sai. Mis sundis üht inimest just seda lugu kirjutama. Kuid lugeja mõttemaailm ja rekonstruktsioon autorist võib olla täiesti midagi muud sellest, mis tegelikult oli ja kes tegelikult oli. Lugeja on uus autor ja lugeja võib olla ka uue autori looja, kes tõlgendab paratamatult kõike läbi oma kogemuste ja mõtete. Ka neid surnud sõnu raamatus, mis lugedes uuesti ellu ärkavad.

Ja kaugustest on kosta naeru.

Paberist ja raamatutest

Täna soovin kirjutada mõne rea asjade püsimisest. Miks siis sedasi? Mõned päevad tagasi astusin antikvariaadist läbi, et omastada lõplikult paar raamatut, mida olin mõnda aega piilumas käinud. Üks neist on üks vana-vana raamat näitejuhtimisest ja selle õpetamise pedagoogikast. Fooritule muutumist roheliseks oodates aga sirvisin natuke seda raamatut. Silme ees oli meeldiv üllatus – tegemist on 1947. a välja antud raamatuga, kus nii mitmedki lehed on veel lahti lõikamata!

Sellest vaatepildist tekkis aga kergemat sorti aukartus. Ma pole kindel, kas ma üldse julgengi neid lehti lahti lõigata. Kuigi lugeda ju sooviks. Kuid siiski… See on olnud kääridest ja nugadest süütu raamat üsna pikka aega. 64 aastat pole just kiiresti mööduv silmapil. Biitlid laulsid kunagi, et kas sa ikka vajad mind kui ma olen 64 aastat vana. Raamatuid vist ikka vajatakse?

Päris alguses oli raamat käsitsi ümber kirjutatud ja neid oli vähe. Tekkis trükitehnika ja järsku oli raamat kergemini kättesaadav. Loomulikult oli neid, kelle jaoks polnud see raamat, sest seda polnud ümber kirjutanud inimene, vaid mingi mehhaaniline mollusk inimese kaasabil. Ja hetkel oleme jõudnud selleni, et on olemas sellien asi nagu e-raamat. Erinevalt päris raamatust ei saa selle lehti kunagi lahti lõikamata jätta ja 64 aasta pärast näeb ta ikka samamoodi välja. Noh, kui vahepeal andmed kaduma ei lähe või failiformaadid ei muutu või maailm otsa ei saa.

Raamat, mis pole paberil, pole minu jaoks raamat. Noh, selles mõttes, et mõistena on ta küll raamat, kuid… Aju tagasagaras miski koputab ja ütleb, et asi pole päris õige. Ma olen viimase paari aasta jooksul jõudnud tõdemuseni, et minu näol on tegemist inimesega, kellele meeldib asju kompida. Asja tekstuur ja see, kuidas ta käes tundub ja millisena ta näib, annab just kui rohkem informatsiooni kui lihtsalt vaatamine või kuulamine või ettekujutamine. Selles mõttes, et ma olen kuulnud, et kui võtta vardad ja need pistikupessa torgata, siis pole see hea asi. Kuid miskipärast on ikka nii, et selleks, et sellest aru saada, on mul vaja kõigepealt paari vardaid. Ja pistikupesa. Midagi samasugust on ka raamatutega. Kui asja ei saa käes hoida, siis polekski nagu tegemist asjaga. Raamatu puhul siis midagi tähendavate sõnadega. (Mõnes mõttes räägin ma enesele hetkel täiega vastu, sest ilmselgelton antud tekst loetav arvutiekraanilt ja mitte paberilt…) Naljakal kombel on monitoriekraanilt loetav kiire info, mis tuleb ja läheb pea kiiremini kui tuli. Paberilt lugedes on see-eest aega keskenduda. Ei ole vilkuvaid reklaame, on must-valge minimalism ja oma kujutluspilt.

On’s asi hoopiski selles, et paberkandjatel andmepankade lugemine on kvaliteetaeg iseendaga? Kui juba maha istuda ja raamatut lugeda, siis ikka midagi sellist, mis huvi pakub ja millele sa soovid end pühendada. Et unustada kõik need portaalide uudised stiilis, et “Isik X käis pissil (VIDEOUUDIS!)” ja “Isik Y käis šoppamas” ja… ja keskenduda sellele, kuis Andres ja Pearu Vargamäel asju ajavad. Või herr Poirot’ järjekordset mõrva lahendab ja Pipi Pikksukk kooli läks ja… Netis liikumine on just kui liikumine infkiirteel, kus on nii palju pöördeid ja nii pikk sõit, et ei jõua keskenduda. Raamalugemine on aga hoopiski sõit kruusateel jalgratta seljas, kus on aega enese ümber vaadata. Paremal juhul isegi kaasa mõelda.

Aga miks?

Andke mulle andeks, kui ma kirjutan liiga palju kirjanikest ja kirjutamisest, kuid hetkel on just need asjad õhus. Ja kui on õhus, siis tuleb rääkida, eks ole (tahaks öelda, et kirjutada… :)).

Draama festivali ajal toim kerge hariduslik programm ja huviliste kokkusaamine, miskoondus nime alla “Näitekirjanike kasvulava”. Poolkogemata olen osalenud terves programmis, mis algas 2009. a suvel Viljandis, järgmisel sügisel käis Taanis festivali külastas ja see sügis leidis punkti ülikoolilinna teatrifestivalil. Lühidalt kokkuvõttes on tekitatud huvi mitmete kirjutamismeetodi ja -kooli vastu ning samuti ka Põhjamaade näitekirjanduse vastu. Lihtne, eks ole.

Kuid sel viimasel kohtumisel, Tartu Linnaraamatukogus toimunud avalikul kõnetunnil, esitas üks Taani dramaturg ja teatrimees (Sören Ovesen) laiale ringile küsimuse – aga miks te kirjutate. See lihtne küsimus pani päris pikalt mõtlema. Aga tõesti – miks. Ääri-veeri olen selle peale mõelnud ka varem, kuid ikkagi õhkõrnalt. Alati on olnud vaja rääkida millestki muust või hoopiski läbi lillede. Täna mõtlen, et kirjutaks sellest teemast kaks sõna.

Juba tollest vestlusringist tuli välja, et erinevatel inimestel on erinevad põhjused. See on ju ka täiesti loomulik. Kui me kõik ajaksime sama rida, siis oleks maailm üsnagi igav paik, või mis? Erinevad inimesed mainisid kõike alates sellest, et süda käsib kuni selleni, et see on võimalus olla jumal. Jätan teised kõrvale ja räägin enda pealt.

Miks mina, Hiri Müüripeal, kirjutan? Ma tunnen, et ma soovin ja käin välja ka kulunud klišee, et süda käsib. Viimase viie aasta jooksul olen sattunud aina sügavamale ja leian, et see sobib mulle. See on  minu võimalus selle maailmaga hakkama saada, seda analüüsida ja seda jälgides leida see miski, mis on kõike seda väärt. Väärt inimeste jälgiist ja väärt kulutatud aega monitori taga (sest kirjutusmasinat ma tõesti ei kasuta, pastakagagi olen sõbraks saanud alles viimasel ajal). Väärt kogu seda mõttetööd ja tunnet, mil kõnnid paar nädalat või paar kuud mööda linnatänavaid ning tunned, et oled “peast rase” ja tahad mingid asjad enesest välja kirjutada. Ma tunnen, et läbi kirjutamise saan ma itmedki oma miinused pöörata plussideks. Nagu matemaatikast mäletan, siis miinus ja miinus annavad mingil põhjusel kokku plussi… Ja kui kõige selle juures õnnestub mul jutustada lugu või luua teos, mis läheb teistele inimestele korda, siis ma olen õnnestunud.

Jah, see on minu võimalus mängida jumalat. Jah, see on minu võimalus teha midagi, mis mind huvitab. Jah, see on mu enese egotripp ja teraapia. Jah, see on… Päris mitu asja. Ideaalis peaks kirjutamine ja selle tulem olema võrreldav hea teatriõhtuga – kes tahab lihtsalt meelelahutust, see seda saab ja kes soovib minna sügavamale, see leiab samuti mitmed tähenduskihid. Kirjutan seetõttu, et saaks mõned asjad enesest välja ja teatud süsteemi ning loodetavasti on selle tulemuseks see, mis sobib vaatamiseks ka teistele ja ei tundu ainult kellegi konkreetse trippimisega paberil (arvestades teatrimeediumit, tuleks ehk isegi öelda, et laval). Ma loodan, et ma ühel päeval suudan omavahel kombineerida ja ühedndada need kaks poolust. Et ma ise tahaks edasi kirjutada ja teised vaadata-lugeda-tajuda.

Ei tasu ka alahinnata seda, et oma kogetu paberil (taas)kord läbi mängida. Proovida erinevaid variante või hoopiski läbi elada mingisugused soovunelmad. Lasta toimuda dialoogil, mis muidu ei toimuks. Sündmustel, mis muidu ei toimuks. Panna omavahel kohtuma karakterid, kes muidu ei kohtuks.

Mõned hooajad tagasi tekkis aga mul suurem huvi sõnamängude vastu. Kuidas mängida sõnadega – millised kombinatsioonid töötavad, millised lauseehitused on usutavad ja huvitavad, milliseid võimalusi pakuvad sarnased täheühendid. Kui ma olin väiksem, siis meeldis mulle mängida konstruktoritega, legosid siis veel väga ei levinud. Ühel hetkel kasvasin piisavalt suureks ja konstruktorid peideti sujuvalt kappi ja keldrisse, kuid sõnad on jäänud. Ja nendega saab ehitada pagana paeluvaid maailmu. See oli ka periood, mil mulle hakkas kohutavalt meeldima Alliksaare luule.

Ja oleme ausad, selle vastu pole mul ka absoluutselt midagi, kui mul tekib võimalus luua üks maailm, mis allub minu poolt loodud mängureeglitele. Süsteem, mis on loogiline minu moodi. Kuigi ma pean tunnistama, et kui on tekkinud idee ja see on kuidagi ka paberile jõudnud, tekivad mitmed üllatused. Selgub, et nii mõnigi tegelane või olukord ei soovi absoluutselt minu pilli järgi tantsida, vaid soovib ikkagi ise muusikat valida. Ja sel juhul on ikkagi pagana huvitav see, kuidas temaga taaskord ära leppida.

Miks kirjutad sina?

Algusest.

Oma esimese postituse siinses keskkonnas otsustasin teha kirjanikest (SIC!).

Kui avada ÕS 2006 internetis, siis sõnale “kirjanik” reageerib seal päris mitu sõna või liitsõna. Loomulikult kirjanik ise, kus sa ilma temata saad! Olemas on ka ajakirjanik, olukirjanik, rahvakirjanik, sõjakirjanik. Omaltpoolt lisaksin veel näitekirjaniku ja natürlich ka draamakirjaniku.

Sõjakirjaniku kohta ütleb ÕS lihtsalt ja proosaliselt – kirjanik, kes kirjutab sõjast. Rahvakirjanik aga seisab rahvale lähedal. Alajaotuses “kirjanik” leidub veel mitmeid muid nähtusi nagu näiteks proosa-, laste-, fantastika-, ulme- ja lemmikkirjanik. Eraldi on seal veel välja toodud selline loom nagu naiskirjanik. Meeskirjanikku pole. Mnjah.

Aga milleni ma üldse täna jõuda tahtsin, oli see, et me teame, mida need sõnad tähistavad. Ajakirjanik kirjutab uudiseid, näitekirjanik näidendeid, ilukirjanik kirjutab romaane ja novelle ja rahvakirjanik on keegi, kes on rahvalik kirjanik, eks ole. Mis siis saab, kui hakata neid sõnu lahti lammutama ja minna mitte tähistatavat pidi, vaid seda teed mööda, et millistest sõnadest need koosnevad.

Ajakirjanik on sõnade järgi keegi, kes võiks vabalt kajastada seda, kuidas kulgeb aeg. Oleme ausad – seda nad tihtipeale teevadki. Kuid esimene pilt, mis silme ette tekib, on see, et keegi istub kollase köögilaua taga ja kuulab kella tiksumist ning märkmikusse kribab terava hariliku pliiatsi seda, kuidas parasjagu aeg möödub. Üks sekund läinud, teine ja kolmas ka ja… Ilukirjanik võiks olla keegi, kes kirjutab ilust. Tõenäoliselt istub ta sarnase köögilaua taga ja veedab pool oma aega ilusalongides. Või on äkki hopis tegemist kellegagi, kes proovib leida ilu tavalistes asjades ja kergendada selle läbi enda ning ka teiste maailmaga hakkamasaamist?

Ja see kurikuulus näitekirjanik… Me kõik teame, et ta kirjutab näidendeid. Aga… Mõistet lahti lammutades istub me köögilaua taga keegi, kes kirjutab näidetest. Otsib oma ümbert ja mõtetest lood, mille ta paberile valab ja mis õnnelikul juhul jõuavad lavale. Seal on võimalik neid vaatamas käia, neidsamu näiteid, mida keegi on üles kirjutanud. Ja keegi lavale pannud ja… See toob näitekirjaniku jaoks veel ühe suuna – näitekirjanik on keegi, kes kirjutab lugusid, mis kellegi teise jaoks on näited mingi loo kohta. Selle all ma mõtlen seda, et näitekirjaniku loomingu ideaalseks esmalugejaks ja avastajaks on ju lavastaja. Kelle jaoks on see näide millegi kohta, mida võiks teha. Esmased instruktsioonid ja paberile pandud impulsid.

Näitekirjaniku ülesanne on anda kätte punkt, millest alata.