Category Archives: teater

Teater ja kommunikatsioon

Suurem osa mu postitusi algavad sõnadega “Mõned päevad tagasi…”. See siin pole mingi erand. Ja mingit reegli kinnitamist ei toimu.

Lühidalt: mul läks hääl ära ja ühel hetkel läksin üle kirjakeelele. Seltskonnas oli vaja ju ometigi viibida. Lihtne. Ühel hetkel mainis keegi miskit teatrist ja oleks rääkinud, aga polnud millega. Pikemalt: nagu eelnev lõik, aga iga sõna asemel on üks lause. Moraalsemalt: seltskonnas vaiki istudes käib mõte kaasas, kuid hääl mitte ja oli päris huvitav jälgida. Nii ennast kui ka teisi.

Tavapärane kommunikatsiooniskeem näeb välja selline: saatja-teade-vastuvõtja. Protsessina: kodeerimine – saatmine – vastuvõtmine – dekodeerimine. Ja teatri puhul näeb see skeem välja kuidas? Oleneb vaatenurgast.

Suhtlemine kui selline on inimloomale ja -loomusele omane. Tore. Ehk ka põhjus, miks teater kui selline olemas on. Ja miks inimesed kirjutavad. Ja miks mõned mängivad. Ja miks mõned vaatavad ja… Olenevalt etapist on tegemist otsese või kaudse suhtlemisega.

Kui autor kirjutab oma teose, siis ideaalis on selle lugejaks lavastaja. Näidendi näol on siis tegemist autoripoolse teatega lavastajale. Lavastaja peaks hakkama lahti kodeerima seda, mille autor on sinna teksti sisse kodeerinud. Kõlab üpriski lihtsalt, aga ometigi ei vasta see mu tervele küsimusele. Kui lavastaja on lahti kodeerinud, siis tema edastab taaskord omapoolse teate lavastuse näol, mille vastuvõtjateks on esmajoones trupp ja seejärel austatud publikum. Ja nüüd on publik dekodeerija rollis. Ja seal vahepeal on veel trupp, kes teate edastamise ajal publikule suhtlevad veel omavahel. Nii, hakkab juba natuke rohkem vastama, kuid ometigi veel poolik. Iseenesest leiab aset kodeerimise ja lahtikodeerimise jada, kus nagu isasuguses suhtlemises on oma möödarääkimised ja üksteisemõistmised. Aga…

Aga. Lisaks kogu tavapärasele ja aimatavale suhtlemisele autori-lavastaja-publiku vahel, on olemas ka üks muu element. See on see kurikuulus neljas sein, mille olemise või mitteolemise asjus endiselt vaieldakse. Kui see ette tõmmata või vastupidi, hoopiski maha tõmmata, siis kas muutub kuidagi suhtlemine osapoolte vahel? Kas teadet on kergem (lahti) kodeerida? Kas mängides neljanda seina puudumist on see reaalselt ka hävitatud – näiline ausus sisaldab endas siiski teadmist selle kohta, et seda vaid mängitakse ja kas see teeb selle siis lõppude lõpuks aususeks? Vahel tahaks öelda, et kurat seda teab. Teinekord aga…

Aga. Ütleks hoopiski seda, et ehk varieerub lihtsalt selle seina paksus, kuid olemas on ta ikka. Juba olukord ise – ühed teevad ja teised vaatavad – loob olukorra, kus kõik päris ja “kõik päris” käib läbi sordiini. Kui tavaline skeem on lihtne ja kätkeb endas kolme osalejat ehk saatja, teade ja vastuvõtja, siis teatris võib sinna sattuda päris mitu paralleelset protsessi korraga. mitu inimest saadavad korraga teateid, ja vähe sellest, seda võidakse teha ümber nurga (nii otse kui ka kaude). Lisaks kõigele muule ei pruugi teade läbida otseteed, vaid võib pendeldada lava ja publiku vahel tükk aega, enne kui lõpuks kohale jõuab. Arvestades teatri spetsiifikat ja seda, et üheksal juhul kümnest (ideaalis) käib laval aset leidev suhtlus ikkagi läbi publiku. Selle järgi võiks öelda, et publik muutub ka ise teateks ja selle edastamisprotsessiks. Samuti lisandub siia see detail, et kuna läbi publiku minnes võtab teade lavale ka uut infot kaasa, siis võib lavalt saadetav teade kaudselt ja otseselt muutuda. Kui ikka publik hakkab õige koha peal naerma või vastupidi, hoopiski kurvastab või hoopiski hakkab aplodeerima, siis jõuab see ka näitlejateni tagasi. Mõnikord on tulemuseks see, et olukord muutub.

Lõppude lõpuks jääb siiski vaid üks küsimus, millele päris kindlat vastust polegi: kes siis kellega tegelikult suhtleb – autor publikuga, autor lavastajaga, lavastaja publikuga, …? Keeruline. Nagu elu isegi.

 

Advertisements

12karamazovit

Olen selle postituse juba mõnda aega võlgu olnud. Põhjusel, et lootsin veelkord seda tükki vaatama minna. Aga elu… elu. mis teha.

Igatahes – ausalt öeldes oli mul saalis istudes selline tunne, et keegi on mu peast tüki välja lõiganud ja selle lavale pannud. Täiesti sürr tunne. Muusika ja emotsioonid ja kirg ja vahelduvus ja ausus ja ja ja. I like. See on tänane teater. Liiga palju tänast teatrit on eilne…

Dostojevski. DOSTOJEVSKI. See huvitav tendents, mida tajusime “Testamendi” puhul ja ka Saksas vaadatud “Hamleti” puhul: rääkida sisust. Mitte ümber ja üle ja peale kanda olemasolevat teksti, vaid lahtimõtestada, dekodeerida, fileerida, paljastada teose sisu. 12karamazovis on kõik ja mitte midagi Dostojevskist. Kirg. Surm. Armastus. Painav valu ja kaastunne ja iroonia painava valu ja kaastunde üle. Maadlemine mudaga ja pilvede kaemine mudast. Jah see on elu.

Smeds…. ei karda. Ta teeb. Ilmse naudingu ja pühendumisega. Kas saab öelda, kustmaalt jookseb täiuslik pühendumise piir? Ilmselt mitte; eks see piir juba jooksebki teispool täiusliku pühendumise võimalikkust.

Aga mille nimel siis üldse elada, kui mitte kunsti pärast? teadmise pärast, et me kõik kaome, aga meie sõnad ja  teod jäävad. See on hea tunne. Parim võimalikest.

Ja et…porno on surnud. amen to that. jah sellest räägiti ka “Three Kingdomsis”. aga nii ongi ju. nende inimeste töö ja vaev ja higi ja nende teiste lambalik usk illusiooni...it’s dead. dead dead dead gone and buried.

mulle meeldib teater. in fact, i love it. aga ainult head teatrit. kus ma hüppan oma toolil ja tooliga ja ahhetan, oigan, naeran mürisevalt ja kiljun nagu kümneaastane plikatirts. palun palun palun veel nii.

jah palun.

BLÄCK ROKIT? Ei-ei-ei – BLÄCK RAIDER!

Mõnest asjast lihtsalt ei saa aru. Nagu ka mõnest inimesest. Tom Waits on tore mees. Paljude sõnul intelligentse inimese seksisümbol. Kui näitasin tema muusikavideosid oma täditütrele ja käisin välja sama väite, siis vangutas ta arusaamatult pead. Seksisümbol? See on ju mingi kole, karvane onkel, koleda, karuse häälega. Ja sõnadest ei saa mõhkugi aru. Nõbu jäigi pead vangutama.

Samamoodi vangutan mina tihti pead teatrisaalist lahkudes. Iseenesest oli kõik ju nagu olemas: lava, näitlejad, dekoratsioonid, muusika, sõnad, kired, vaheaeg ja mitmed vaatajad  ütlesid, et laval nähtu oli kohe eriliselt nauditav. Nauditav? Ma jäängi pead vangutama.

Kahe eelneva näite puhul hakkab välja joonistuma teatavaid sarnasusi: mõlemas jääb vaatlejal (nõbu/mina) miski kahe silma vahele või jälgitakse objekti kuidagi valesti – kas liiga kitsalt või liiga ükskõikselt. Või eelarvamusega. Midagi on igatahes nihu.

Tom Waitsi ja nõo näide tundub kergemini lahendatav. Mida ikkagi tähendab intelligentse inimese seksisümbol? Aga muidugi! – Tom Waitsi mojo ei jõua vaataja hingesoppidesse mitte läbi silmade, vaid hoopis läbi aju. Tomi laule kuuldes hakkavad targa inimese ajusagarad erutusest kihelema, lähevad pöördesse, kuigi vastu ei vaata Brad Pitti veatu naeratus. Tom haarab publikut teiste võtetega, kui üldiselt on harjutud.

Ja loomulikult, mõnede jaoks näeb ta ikkagi nii pagana magus välja, et kui saaks, siis haukaks kohe tüki (tervitusi härra Lecterile!).

Üritame seda lahendit üle kanda teisele näitele: istudes Kultuurikatla külmas saalis ja silmitsedes VAT Teatri kauaoodatud projekti tulemust, pidin endalt küsima: mis teisi kanaleid peaksin kasutama, et minu ees toimuv mind liigutaks? Kaasa haaraks? Mõtlema paneks? Sest, pagan küll, „Black Rideril“ on ju kõik olemas: tõeliselt äge, vertikaalset silmailu pakkuv lava, näitlejad, vägevad kostüümid, muusika, sõnad, kamaluga kirgi, isegi videoinstalatsioon (aga vaheaega polnud, aiaiai), kuid ma ei läinud põlema, ma ei särisenud põnevusest, ma ei tahtnud teada, mis saab edasi. Püüdsin kasutada erinevaid võtteid: vaata mõttega, kuula südamega, haara tundega, loe ridade vahelt, jälgi publikut ja püüa saavutada nende reaktsioonidega sünkroonsust. Miski aga ei aidanud…

Oli küll hetk, üks väga eriline moment, kui hoidsin põnevusest hinge kinni: päris alguses, kui põdrasarvedega tegelased ükshaaval vahakujudena külmkappidest välja ronisid ja oma hingetu pilguga pealtvaatajaid piidlesid. Olin justkui kauaigatsetud õudusunenäos.

Ja siis algas kabaree.

Mõned asjad tuleb enne tarbimist pea sisse raiuda: Tom Waits on intelligentse inimese seksisümbol ja „The Black Rider“ on groteskne (nalja)lugu, muusikaline trall, Lauri Saatpalu ja Sandra Uusbergi fantastilised lauluhääled, Raivo E. Tamme muljetavaldav falsett, Ago Sootsi osav kehatöö ja tõepoolest vaimustav, liikumisele innustav lavakujundus (Kathrin Hegedüsch, ich liebe dich!), kuid muud ei tasu sellest oodata. Eriti veel loost: kogu kamp võiks sama hästi anda kontsertõhtu ja kõik oleks ikka tipp-topp. Enamike vaatajate meel on kuhjaga lahutatud.

Ja jällegi tõuseb esile Tom Waitsi tarkus. Ta valis ühe universaalse narratiivi (pm Fausti loo), ladus raamistikku terve hulga ägedaid laule ja nimetas selle taskuooperiks. Vot see on seksikas kavalus (eriti, kui Waits oli oma tiimi valinud nii seksikad mehed, kui Robert Wilson ja William S. Burroughs). Võib-olla olidki tal teised eesmärgid, nagu polnud Peeter Ojalgi plaanis luua Bläck Rokitiga just väga sisutihedat muusikat. Samas ei ole see etteheide: Oja teadis, mis nišši ta rihib ja tulemuseks oli surematus (vähemalt IT-maailmas). Aga selle peab ära tabama.

Mis puutub minu probleemi, siis selgust pole ma siiani saanud. Ma vaatan kuidagi valesti, ootan midagi, aga seda ei tule… tahan, aga ei saa. Ma ei taba õiget asja ära, kogu aeg proovin leida midagi, mida pole. Veel on vaja kõvasti-kõvasti-kõvasti harjutada…

Kaks kuningriiki…ja Eesti…ja Kübar

Tagumine aeg UusLoomingusse järgmine postitus teha. Ajad lähevad kiiremaks ja inimesed jäävad magama. Või tähendab, leiavad muid tegemisi VÕI leiavad tegemised inimesi, aga see selleks, postitus on igatahes kohal.

Käisin reedel, 7.10, vaatamas kolme kuningriigi valitsejate ühistööd “Three Kingdoms”. Inglismaa/Stephens, Saksamaa/ Nübling ja Eesti/ Semper “valitsejad” oleksid võinud juba pärast II MS-i ühiskuningriigi moodustada. Oleks saanud ideaalse riigi, mille majandus olekski võinud baseeruda ainult seksiäril ja orjakaubandusel, poliitika olla nii korrumpeerunud, et ausaid riigitegelasi oleks võimalik vaid loomaaias haruldaste väljasuremisohus liikide seast leida; ja mille heategevus oleks kuritegevus – ehk siis: kui annetad vaesele raha, saad kriminaalasja kaela (kui ei juhtu nii palju pappi olema, et saaks kohtule altkäemaksu pakkuda). Midagi anarhialaadset; INIMESED JOOKSEKS AMOKKI. Häbitult. Vabalt? Ehk see olekski vabadus. No igatahes tekitas “Three Kingdoms” mulle selliseid assotsiatsioone.

Esialgu ütleks, et tegu oli paraja tohuvapohuga. Suhteliselt jälgitavast kriminullist (Inglismaal tapetud lits, kelle mõrva hakkavad uurima politseinikud, kes jõuavad otsaga pornotööstusesse, mille juures, ÜLLATUS ÜLLATUS, Eestis; lõpuks on kahtlustatav üks inglise detektiividest ise: Ignatius Stone jnejnejne) on loodud grandioosne groteskikabaree, kus tundub olevat vabandatavad kõikvõimalikud rõvedused. Antud kontekstis on täiesti normaalne ja loogiline pulgaga persepaneku simuleerimine ja seina määrimine persest väljatunginud sitaga (loodetavasti võltssitt, aga mine sa tea), mis siis veel alastusest ja dildodest ja onaneerimisest jms rääkida. Ja ma pole siinkohal irooniline. Kõik oli väga okei, midagi ei olnud üllatav, kaugeltki mitte šokeeriv. Kõik kepivad kõiki nii otseses kui kaudses mõttes: üksikisikud, rahvad, riigid…See juhtub, kui tuleb “vabadus” – see formaalne. (Lisaksin siinkohal, et ei ole autoritaarse korra pooldaja!) Kusjuures, lavastus tuletas mulle meelde sarja “Game of Thrones” – kes teab, see teab. Ka seal kepitakse kõike, mis vähegi liigub soost, sugulussuhetest, vanusest, välimusest vaatamata. Ja seegi tundub antud kontekstis sobilik. Elu alus ju.

Mainisin lõigu alguses, et tohuvapohuga: jah! Sest teater tahab ju enda nime välja teenida. Mõtlen: mis teater see siis on, kus lavale pannakse inimesed liikuma ja krimilugu rääkima? Ega mu mõistes ei olegi. Teater algab suuremast tinglikkusest, võõritusest, pingestatusest, esteetilisest efektist; näitlejatöö algab kohalolust. Kriminull on maetud paabelisse, viimasele on aga külge poogitud räpane glamuur. Ilusat demokraatiaõuna uuristab pasane mädanäljas uss. Aga mulle meeldis, et pask oli konkreetselt ja reaalselt olemas. See on TÕDE. Lihtsalt sealsamas minu silme all. Ja TÕDE ei olegi tegelikult nii hirmus, kui inimesed kardavad; TÕDE on loomulik, see ei šokeeri. Hirmust tuleb lahti lasta. See on umbes sama, kui karta paaniliselt plaastri tõmbamist juba ammu kinni kasvanud haavalt. No EI OLE VALUS. (Muidugi oleneb inimese valulävest, aga valdavalt EI OLE SEE VALUS.) Saab hakkama.

Näitlejad. Oli häid. Nii britid, saksad kui eestlased. Ei kurda. Aga muidugi Kübar. Tema on ooper omaette. Keegi kirjutas oma blogis, ma ei viitsi uuesti otsida, et Kübar on totaalne näitleja, teda ei kujutakski eraelus nt bussiga koju sõitmas või poes toitu ostmas ette. Just sama point, mida oma sõbrann

aga pärast etendust arutasin. Ta on näitleja, mitte inimene. (Okei, inimene ilmselgelt, aga you get the point.) Iga tema liigutus, näoilme, tema hääl indikeerib täielikule kohalolule. Ta on seal, meie ees, nii alasti, kui veel olla saab; igas mõttes. Ta avaneb; tähendab, laseb endasse piiluda. Aga katsuda ilmselt iialgi mitte; ja väga hea, sest ta murduks muidu pooleks. Kübar on ladvaõun – särab nii et silmad peab kinni panema, aga kätte ei sa; ja kui kellelgi õnnestub ta alla peksta, siis ta mädaneb lihtsalt ära. Punkt.

“Three Kingdoms” jättis minusse õõnes sisetunde; mitte wow-efekti, mitte katarsise, mitte vaimustuse. Aga et lugeja valesti aru ei saaks: õõnes tunde selle positiivses mõttes. Groteskiussike uuristas mu sisikonda (kui oskaks nalja teha, ütleks, et pärasoolde) salakäigud, mille trajektoori püüan tänaseni leida. Ja väga hea; sest teater pole säärast tunnet ammu tekitanud.

Soovitan vaadata nii kaua, kuniks veel jätkub.

MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? vol 4

Olemegi jõudnud selle aasta Stückemarkti kahe viimase näidendini.

Juba?! Uskumatu!

7) Mario Salazar „Kõik kuld, mis särab“ („Alles Gold was glänzt“): võtan julguse kokku ja väidan, et tegemist on klassikalise Stückemarkti tööga. Ja-jah, tean ju küll, et igal aastal on uus žürii ja uued autorid ning et võistlus on muutunud palju laiahaardelisemaks (eriti just geograafiliselt), kuid Mario Salazari teoses on olemas kõik vajalikud komponendid, et vastata saksa maitsele: huvitav eksperiment poliitilise ja klassikaliselt narratiivile keskenduva draamateksti vahemaadel, kohati terav, kohati absurdne, parajalt kummastav; pikemad monoloogid vahelduvad kiire dialoogiga; rahvas tõstab mässu, keegi sureb; kokkuvõttes ei suuda ükski tegelane jõuda teiseni – kommunikatsioon ebaõnnestub, sest ühiskond on teinud meid robotiteks, kes ei suuda endastki aru saada.

Kas see ongi saksa maitse?

Miks mitte? See on puhtalt maitse asi.

Millest aga näidend räägib? Lugejale tutvustatakse perekond Neumanni: isa, ema, tütar, poeg ja vanaisa – igati tavapärane leibkond, kes elab just mitte väga tavapärasel Saksamaal. Juba aastaid on tänavatel mässanud anarhistid ja kuigi valitsus hakkab viimaks ometi kontrolli saavutama, on korralikud inimesed (need siis, kes oma pahameelt valitsuse otsuste vastu tänavale näitama ei lähe) peitunud kodu turvalise nelja seina vahele. Iseenesest jääb arusaamatuks, kui kriitiline olukord väljas üldse on. Kuigi tänavatel käib tõsine möll, ei näi perekond sellest erilist numbrit tegevat Miks? Ennekõike seepärast, et neil on teised huvid: isa, Walter, on juba aastaid töötu (mida keegi teine perekonnas ei tea) ja veedab päevi ühte ja sama puslet kokku pannes; poeg Robin on täielikult sukeldunud arvutimängude maailma, kuni talle ilmutab end ei keegi muu, kui Luke Skywalker ja palub poisil rännata USA-sse, kus ta peab päästma universumi; tütar Marianne näib olevat ainuke perekonnaliige, kellel on säilinud mingisugunegi reaalsustaju ja kriitiline mõtlemine. Ta on ka ainus, kes käib tööl. Ja tal on afgaanist poiss-sõber ning väidetavalt väga ilusad rinnad. Vanaisa Erich on endine sõjakangelane ja paadunud sotsialist, kellele meeldib koos naaber ja saatusekaaslane Wiesega vanu aegu heietada ja perekonda (eriti oma miniat) pilgata. Pere tähtsaim nina Iris kulutab kogu aja telesaate „Kõik kuld, mis särab“ vaatamisele (tegemist on reality-šõuga, kus elu hammasrataste vahele jäänud inimesed – tihti perekonnad – peavad auhinna nimel võitlema lõvidega, sööma roiskunud toitu või tegema midagi muud vastikut). Miski või keegi muu Irisele erilist huvi ei paku.

Mis võib sellisest perekonnast saada? – Ei midagi head.

Iga pereliige huvitub vaid enda tegemistest ja niimoodi nad aina kaugenevad teineteisest. Marianne tutvustab vanematele Ahmedit, kelle nad karmilt ära pilkavad. Ka tüdruk pole ise ka austajast eriti huvitatud ja isegi olenemata, et Ahmed palub Marianne kätt ja vannub eitava vastuse korral end õhku lasta, jätab tüdruk ta maha. Ahmed läheb tagasi Afganistaani ja tõdeb, et elu seal polegi üldse nii paha.

Samal ajal tõstetakse perekond korterist välja ja nad jätkavad olesklemist ja teleka vahtimist oma maja sissepääsu ees. Vanaisa Erichil on elus pettunud: need ideaalid, mille nimel ta võitles, on uues ühiskonnas unustusse vajunud ja demokraatia pole karvavõrdki parem ükskõik millisest teisest riigikorrast. Kuid see pole veel kõige halvem – tõeline probleem seisneb inimloomas endas:

 ERICH:               „… Ärge tehke nägu, nagu avaldaks ma praegu suure saladuse. Ütlen seda, mida kõik teavad ja mille üle kõik kaeblevad. Inimene on ahne ja ihne. Ainsana saavad meid veel päästa kaks asja. Kollektiivne enesetapp, teadupärast eriti hea plaan, mille õnnestumine aga tundub mulle kahtlane. Või siis viimse detailini organiseeritud ühiskond, milles igale inimesele, igale kodanikule, igale töölisele on antud kindel ülesanne. Terviklik ühiskond, kus igal igal indiviidil on oma koht…“

 Erichule aga näib, et selleks on liiga hilja ja ta võtab endalt elu.

Walter aga läheb viimases hädas abikaasa lemmiksaatesse ja peaaegu võidab selle. Iris küll kurvastab Walteri kaotuse (surma) üle, kuid tõdeb, et nähes oma meest elu eest võitlemas, tekkis temas esimest korda tõeline armastus. Samas ei kavatse ta oma kaasat liiga kauaks leinama jääda – naaber Wiese on vahepeal hakanud indiaanlaseks ja Irisest saab tema ümmardaja.

Ja lapsed? Marianne elab viimaks oma elu. Robin põrutab USA-sse, kus armub ühte ameeriklannasse ning loobub Skywalkeri palvest saada tõotatud päästjaks.

Just selline lugu see ongi: kohati väga naljakas ja kaasahaarav, kohati lihtsalt arusaamatult jabur. Ja ennast korrates: kõige kõhedusttekitavam on perekonnaliikmete vaheline kommunikatsioon või täpsemalt selle puudulikkus (nt vanaisa teatab, et teda ei tohi tuleval hommikul segada, sest ta laseb end maha ja ainsana reageerib sellele (kuidagimoodi) Marianne). Kõik räägivad endast, mõtlevad endast, kuid needki mõtted on pigem selgeks õpitud, kui tõeliselt sisemusest tulenevad. Laval näeb see näidend kindlasti suurejooneline välja. Palju verd ja paljast keha.

 8) Konradin Kunze “Foreign Angst”: pealkirja on üsna raske tõlkida, sest selles on osavalt peidus kogu näidendi olemus. Otsetõlge võiks olla „Võõramaine hirm“ ja sellest ju lugu räägibki: ületamatust distantsist erinevate maade ja kultuuride vahel. Pealkirjas on kasutatud saksa- ja ingliskeelset sõna: kogu näidend ongi kirja pandud just nendes kahes keeles. Niisiis, juttu tuleb sakslasest isehakanud ajakirjanik-filmimehest, kes reisib kuskile Lähis-Idasse ja püüab seal kehva inglise keelega koguda võimalikult palju põnevaid intervjuusid ja filmimaterjali. Ja usun, et igaüks oskab aimata, missugused probleemid tal seal tekivad.

Terve näidend on kohutavalt etteaimatav, ikka korduvad teemad: „Miks te tulite siia meid „päästma“, meie seda ei palunud“, „Meil on omad väärtuseid, teil seal „läänes“ teised.“ jne. Peamiselt vestleb noor peategelane sulgemisele määratud hotelli ainsa töötaja, portjeega, püüab temalt hankida informatsiooni ja kontakte, samal ajal kui kohalikust portjee üritab noormehele selgeks teha, kui mõttetud ja eluohtlikud tema püüdlused on. Selle vältel saavad mehed omavahel pisut tuttavamaks ja toimub koolitund „kultuuridevahelised erinevused“:

 NOOR MEES:           oh yes

                                 many people have children

                                when they are thirty

                                forty

 PORTJEE:               and why do they go away from their family

                                you have father

                               mother

                               why do you go away

 NOOR MEES:       my father

                              well

                              I don´t have contact any more

                             and my mother can live on her own

 PORTJEE:            your mother lives alone

                            nobody with her

 NOOR MEES:      yes

                             but that is quite usual

                             in our country

                            she has friends

 PORTJEE:           I don´t understand

Kui ka seda näidendit kord tõlkida, siis peab enamik dialoogist jääma siiski ingliskeelseks või kaotab teos oma mõtte: kaks inimest räägivad kolmandas keeles lihtlausetega asjadest, mis näivad ületamatud ning mis globaliseeruvas maailmas muutuvad iga päevaga aina teravamaks. Ja siis muidugi see valge inimese ahnuse ja kurjuse lugu – that´s mandatory (mitte, et ma seda teemat ebaoluliseks pean, kuid viimasel ajal on sellest saanud pigem pilkekoht kui tõsine ja analüütiline uurimisobjekt).

Näidend meenutab dokumentaalfilmi, mida olen juba näinud. Loomulikult on mul noorest entusiastist kahju: tema ju pole naftaahne sõjard, kes on nõus segi paiskma terveid riike, ohustades sellega kogu maailma; tema püüab lihtsalt näidata tõde, tuua avalikkuse ette kiivalt varjatud saladusi ja loomulikult jääb ta lõpuks täiesti omapäi, saatuse ja inimröövijate meelevalda. Kuid see kõik on ju korduvalt nähtud… Need teemad on väga olulised ja neist tuleb rääkida, kuid kinolinal on seda juba üksjagu ja just niimoodi tehtud – teatris võiks valida mõne teise lähenemisnurga. „Foreign Angst“ on ka päris hea eduga pikim Stückemarkti töö sel aastal (88 lk tavapärase 35 lk kõrval) ja ta mõjub väga-väga uinutavalt.

Näidendis on üks põnev ja perspektiivikas tegelane: vahel hotelli fuajeed külastav valgenahaline naissanitar, kes annab pidevalt lootust võluda monotoonselt lõpu poole rühkivasse näidendisse mõni pöörak või suurem üllatus, kuid poole näidendi pealt ta lihtsalt kaob. Rohkem me temast ei kuule. Võib-olla see oligi ta üllatus.

Üle jäävad lõputud vestlused (mille tehniline kvaliteet on ju hea) kõikvõimalikel teemadel ja omapärane, rusuv tuimus, justkui vana ja haige elevandi suremine – räägitakse, et need suured loomad eemalduvad oma maiset lõppu tunnetades karjast ja lähevad vaikselt omaette surema. Kas noorel mehel on sama plaan? Kui see oletus leiaks kinnitust, saaks lugu hoopis uue kvaliteedi. Jällegi võib loo tunnetamisel olla probleemiks minu kärsitus ja oskamatus tulla toime aeglase tempoga. Ehk on aeglus ja tegevuse vähesus/puudmine kellegi jaoks kaunis. Kellel on vaba aega, siis soovitan selle teksti läbi lugeda. Võib-olla avaneb see just sulle.

Ja olemegi lõpus. Jäänud on vaid võitjad välja kuulutada.

Stückemarkt annab välja kolm preemiat:

  • nö peapreemia võitis sel aastal Juri Sternburgi „Tropp on jälle kuskil mujal“. Ju siis sai žürii noore autori kavalatele ideedele jälile; ei tea, kes millal ja kus näidendi ka lavale toob? Autor on aga sellest olenemata 5000 Euro võrra rikkam ja saab järgnevatel aastatel üksjagu tellimustöid.

  • Teisena anti välja koostöölepingu preemia (Maxim Gorki teatriga) Anne Lepperile („Koer, kuhu me läheme?“). Juba teine näidend minu „ei-saa-päris-hästi-pihta“-blokist, kuid tundub et Maxim Gorki teater tabas näidendi võlud ära. Iseenesest võiks just seda preemiat nimetada peaauhinnaks, sest autoril on olemas kindel koostöö ja lisaks veel 7000 Eurot. Aga, noh, sakslastel on alati oma Ordnung.

  • Kolmandaks kirjutati alla leping Mario Salazari „Kõik kuld, mis särab“ kuuldemängustamiseks. Oleksin väga üllatunud, kui see näidend poleks midagi saanud.

Mina aga annan oma hääle Benjamin Lauterbachi „Hiinlasele“ – põnev, koomiline ja kiire mäng ning ennekõike väga põneva mõttega lugu. Kindlalt minu selle aasta lemmik.

Stückemarkti järgmise hooaja alguseni pole jäänud just palju aega: Järgnevate nädalate jooksul selgub 2012 aasta võistluse statuut, kuid üks on kindel: 1. detsembril 2011 peab tekst olema Saksamaa poole teele saadetud. Nii, et kõik julged ja vihased, kirjutama! Just nädala eest loeti Stückemarkti kõrvalprojekti raames ette Martin Alguse „Kontakt“. Eesti maitsel on Saksamaal minekut küll!

Kes aga soovib lugeda selle aasta töid, siis saab neid tellida nii inglise kui saksa keeles Goethe instituudist. Niisiis, jõudu lugemise, mõtete mõlgutamise ja – ma ei väsi kordamast – algupärase näitekirjanduse loomisega!

MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? 3. osa

Sel korral jõuame näidenditeni, millest ma päris hästi aru ei saanud. Stückemarkti tööde hulgas ikka leidub selliseid.

Kindlasti ei peaks arusaamatust mõistma negatiivsusena: komplitseeritus ja harjumuspäratus sunnivad teksti korduvalt üle lugema, toimunu üle mõtteid mõlgutama. Just sellised tekstid sobivad hästi eneseanalüüsiks: oma arusaamised, tunnetused ja maitse tõusevad eriti selgelt esile. Ja eneseanalüüs on ju üldiselt tervislik.

4) Juri Sternburg „Tropp on jälle kuskil mujal“ („Der Penner ist jetzt schon wieder woanders“): ikka ja jälle räägitakse vägivalla estetiseerimisest ning kohe esimesena ujub silme ette Quentin Tarantino „Kill Bill“, kus päid kukub otsast rohkem kui sügisel õunu ja veri voolab ojadena ning see kõik on ikkagi kuidagi hirmus ilus. Ja lahe! Täiesti uue tasandi saavutavad aga erinevad „Sae“ ja „Hosteli“ tüüpi õudukad, milles tarantinolikult loov (ja paraja kiiksuga) mäng on asendunud loova (oi, kui loova) piinamisega. Kuid seegi võib meile kohati mõjuda ilusana. Ärge üritagegi väita, et see mitte mingil juhul nii ei ole!

Üldiselt nimetaksin seda lihtsalt vaataja tuimestamiseks. Kõik on nähtud, kõik on olnud, me ei pööra vägivallale enam erilist tähelepanugi. Aga kui kasutada samu nippe draamas? Grafitikunstnik ja muidu loov noorsand Sternburg aga seda just katsetab. Ja tegemist ei ole Sarah Kane´i psühholoogilise ja pingestatud vägivallaga. Oi ei, selles näidendis käivad asjad palju lihtsamalt.

Kaks noormeest, Igor ja Andrei, ajavad ühel ilusal õhtupoolikul mööda Berliini metrooliine taga nende diilerit, aga tropp on kogu aeg kuskil mujal. Vihased ja tüdinenud mehed otsustavad oma pahameele suvaliste reisijate peale lihtsalt välja valada. Esmalt mõnitavad nad pisut juhuslikku ohvrit ja siis nad kas peksavad või pussitavad ta surnuks. Ohvriks langevad igas vanuses ja staatuses inimesed (edukas kirjastaja, grafitinolk, pensionärist memm, turistid, politseinik) – keegi pole Igori ja Andrei eest kaitstud. Tapmised toimuvad nii ootamatult ja kiiresti, et lugedes ei saa sellest kohe arugi; ei mingit hoiatust ega ohumärki. Teatud hetkeks ootab lugeja seda puhtalt tõenäosuse põhjal.

Kuid loogiline mõtlemine sel korral kaugele ei aita. Ühtäkki ilmub vagunisse Jumal, kes loeb Arthur Conan Doyle´i ja näitab poistele tulevikku. Siis lüüakse temagi maha – noormeestest on saanud Nietzsched!

Kuid seegi pole veel kõik! Äkki jääb rong seisma ja hääl kõlaritest teatab, et vasakute uste kaudu pääseb Ida-Saksamaale. Sellest ei suuda enam peategelasedki aru saada. Alles oli ju 2010?!

Kuid me põrutame veelgi edasi!! Kui te ei viivita ja keerate koheselt järgmise lehe, avastate, et kõik näidendis ette tulnud tegelased istuvad valgete linadega laudade ääres ja naudivad õhtusööki. Ja Jumal/Kelner teenindab neid ning kõik on iseenesest rõõmsad. Kui vaid see tropist diiler välja ilmuks…

Jah, peab tõdema, et loo sõnum kumab kõige muu alt siiski läbi: üksikisiku väiksus ühiskonnas tekitab ahastust. Kas igal inimesel ikkagi on roll? Kas meie suudame muuta ajalugu, olla iseenda jumalad või laperdame lihtsalt saatuse tormituultes?

Kui poeetiline… kui ilus… kui oluline teema. Kuid kas on vaja neid kõiki atribuute, möllu, asjatut vägivalda, arusaamatut dialoogi? Saaks ka lihtsamalt.

Aga miks minna otse kui saab ringiga?(!)

Näidend nõretab viidetest ja väikestest kõrvalmärkustest, mis panevad õige lugeja silmad särama ja viivad ta mõtteradadele, kuhu igaüks ei satu. Kohe kindlasti on tegemist niššiteosega, kuid õigetes kätes võib ta muutuda suurejooneliseks.

5) Anne Lepper „Koer, kuhu meie läheme?“ („Hund wohin gehen wir?“): kas võiks öelda, et iga ühiskonnaliige on mingil määral orb? Saab küll: me ei suuda näha tulevikku ja see muudab meid haavatavaks, ebakindlaks ja hägustab meie suunataju – just nagu lastekodu kasvandikul, kellel puudub ellu astudes kindlus ja stabiilne tugi. Ta on maailmas üksi. Ja eks oleme seda mingil määral kõik.

Kõlab karmilt, kuid Anne Lepper suudab mind peaaegu, et uskuma panna, küll pisukese kõrvalise abiga: näidendi sisututvustusega, kuid siiski. Ilma paari sissejuhatava lauseta aimaksin, et autor üritab midagi öelda, aga aru ei saa, mis see on.

Mis aga muudab loo nii keeruliseks?

Vorm: näidend koosneb tervest posust (väga) lühikestest, iseseisvatest stseenidest (kohati vaid 1-2 repliiki), mis kannavad individuaalseid pealkirju ja tegelevad spetsiifilise probleemi, mõtte või sündmusega. Nii räägitakse privaatsusest, armsatusest, kodanikukohustusest ja kõigest muust. Ja muide, nagu eelnevalt mainitud, sellest kõigest pajatavad lastekodu kasvandikud. Lihtsalt see pole nii ilmselge; nad võiksid sama hästi olla hääled kõrbes või siilid udus – neil puudub karakter, nad esindavat hetkeemotsiooni, mingit ühiskondlikku seisukohta või lihtsalt tähekombinatsiooni. Loomulikult ei puudu loost androgüünne Johanna/Jan, kes hüppab aeg-ajalt ühest rollist teisse, kuid selle vajalikkus jääb üsna küsitavaks. Kogu näidendist leiab vaid ühe remargi, mis loo selgitamisele või lihtsustamisele just kaasa ei aita. Miski ei abista lugejat, ta on justkui orb, üksi ükskõikses maailmas.

Siiski võib näiendist leida läbivaid teemasid. Justkui on üheks keskseks tegelaseks noor Simon, kes peale vanemate surma(? — ei tea, mis või kas üldse miski nendega juhtus) satub lastekodusse. Ta ei suuda aga uue olukorraga leppida ja temast saab asutuses valitsevate ideede suurim oponent ning ümberlükkaja. Tema on see ühiskonna killuke, kes pole kunagi millegagi nõus ja ta ei häbene seda välja öelda. Selliseid on kah vaja.

Samuti räägitakse pidevalt modernseks saamisest ja hobustest. Need näiliselt vastandlikud sümbolid (on ju hobune arhailise maailma esindaja) sulavad aga suures vaidluses üheks ja ühtäkki on saanud vanast ruunast uus POP. Võib-olla peitub just nende mõistete muundumises ka selle näidendi mõistmise võti. Mul lükkas see igatahes ajusagarad liikuma.

Saksa teatriinimesed on aga sellistele mõttemängudele eriti maiad. Nemad loevad seda näidendit kui suurt ideedekogu ja panevad selle laval elama. Kõik saab mingi tähenduse ja efektsuse, samas on kompotil sügavam sõnum, mitte lihtsalt mängulust.

Mulle käivad sellised tekstid veel üle jõu – nad ei lase end kergelt lugeda, vaid nõuavad abstraheerimisvõimet ja kannatlikkust. Või olen ma lihtsalt sadade Hollywoodi kergelt seeditavate ajaviitefilmide poolt ära rikutud…

6) Rebecca Christine Schnyder „Laevahukk“ („Schiffbruch“): jah… minu arusaamatus ei tulene sel korral mitte stiilist, vaid kogu näidendist endast. Vaatame lähemalt struktuuri: näidend algab põhjaliku ekspositsiooniga, kus tutvustatakse kõiki tegelasi ja nendevahelisis suhteid. Luise ja Milva on täiskasvanud naised, kes on mõne aja eest kaotanud oma ema ja peavad nüüd oma elu pühendama meespere kantseldamisele. Vanem õde Luise vastutab vaimse puudega venna Enzo eest, noorema Milva õlul on majapidamine ja isa eest hoolitsemine. Ekspositsioonis saavad tegelastevahelised suhted üsna selgeks, samuti ka peamine probleem – õdede võimuvõitlus.

Teises stseenis on möödunud seitse aastat, isa on just sängitatud maamulda ja õed hakkavad omavahel maja pärast nääklema. Luise tahab vanematekodu maha müüa, Milva aga ihkab seal elama hakata. Niisiis jääb otsustajaks poolearuline vend, kes seaduse silmis on võrdne pärija. Õed hakkavad venda kõikvõimalikul viisil mõjutama ja meelitama. Ja nii terve hulk lehekülgi. Lõpuks lukustab Enzo end majja ja põletab hoone lihtsalt maha. Näidend lõppeb esimese stseeni peaaegu sõna-sõnalise koopiaga,  vaid kogu mööbel on söestunud.

And that´s it.

Tundub, et tegemist on ühe ainsa stseeniga, mis on venitatud enneolematult pikaks, kuigi mingit sisulist arengut ei toimu. Ja viimaks on loodud raam, mis justkui on stiilne, kuid mõjub kokkuvõttes lihtsalt üleliigsena. Sisu on nii etteaimatav ja muutumatu, et mõjub kohati juba üllatavalt, sest kohal, kus võiks oodata pöörakut, ei juhtu midagi. On mitmeid näidendeid, kus tegevus toimub nö ühes stseenis. Koheselt meenub koduse näidendivõistluse 2007. aasta võidutöö, Valmar Kassi „Soovi mulle head teed“, kus kogu tegevustik leiab aset ühe kompaktse tervikuna (naine räägib oma surnud mehega, kuni saabuvad surnukuuri töötajad), kuid seda „stseeni“ lõhuvad uksele koputavad naabrid ja tuttavad, kes annavad loole muutlikuma struktuuri ja vajaliku vahelduse. „Laevahukus“ on see aga täielikult puudu. Tegelastevahelised suhted jäävad algusest lõpuni ühesuguseks, situatsioon püsib muutumatu, pole isegi ühtegi korralikku üllatust (keegi paljastab kiivalt hoitud saladuse). Ei midagi.

Samas ei saa autorile seda ette heita – inimene kirjutab just sellest ja just nii, kuidas talle meeldib. Mulle jääb aga arusaamatuks, miks žürii valib 365 töö seast välja sellise näiendi.

Saksa maitse? Müstika.

Mõne detaili eest tuleb aga Schnyderile au anda: dialoog on uskumatult realistlik; kohati tundub, nagu oleks see sõna-sõnalt kellegi vestlusest maha kirjutatud. Ka tegelased on ju huvitavad. Intriig luuakse kohe avastseenis ja lugejas tekivad suured ootused. Nagu ma aga juba mainisin, ei saa ootused väärilist vastust.

Rebecca Christine Schnyderi näol on siiski tegemist väga noore autoriga ja seega saab rääkida arenemispotentsiaalist – seda on tal palju. Loodetavasti suudab ta oma suured ideed edaspidi pisut põnevamalt realiseerida.

Pikk jutt … … … jutt… Teate küll, kuhu rihin.

Järgmisel nädalal jõuab teieni SAKSA MAITSE viimane osa.

Seniks kõike head!

Testament

NO99/ Põhuteater

She She Pop

“Testament”

Kavaleht ütleb nii:

“”Kuningas Lear” on Shakespeare’i tragöödia. See räägib loo kuningast, kes soovib jagada oma vara kolme tütre vahel, kuid laseb ennast kahe tütree poolt manipuleerida, jättes kolmanda tütre pärandist ilma. Sellel on traagilised tagajärjed./…/

She She Pop. Teatrirühmitus, mis asutati 1998. a Giesseni ülikooli lõpetanud teatriteadlaste poolt. Nende endi sõnul iseloomustab nende teatrilaadi vahetu suhtlemine vaatajaga. Märksõnadeks veel avatud ruum, lahtide dramaturgia, etendaja identiteedi voolav käsitlemine. “Testament” on põlvinud ohtralt auhindu.”

Nii. Ja millest see lugu siis räägib?

Esiteks räägitakse ära “Kuningas Lear”. Paberi pealt maha loetud katketena, otseste tsitaatidena kantakse ette ehk 1% tervest originaaltekstist. Seda saadavad näitlejate kommentaarid: kes ja miks niimoodi ütleb. Kummaline, kuid justkui vastus ikka ja jälle üles kerkivale probleemile, et tänapäeva inimesed ei oska enam tekstidest aru saada. “Kuningas Lear” on kahtlemata keerukas teos. Sellest saab siin midagi väga lihtsat ja üldmõistetavat. See on esimene tasand.

Teine tasand – mida see lugu tähendab. Mida see tähendab siin ja praegu, meie kõigi jaoks? Teadmine, et meie isad surevad ja et me peame kõik oma elus silmitsi seisma põetamise ja päranduse jagamisega. Laval on näitlejad ja nende isad. Pärisisad, kellel pole terve elu jooksul näitlemisega mingit kokkupuudet olnud. 70ndates eluaastates isad, kes on laval iseendana ja räägivad oma tegelikest mõtetest. See on küll ilmselt ainult väljaspool Eestit võimalik. Ja see annab suurepärase, mm, eba- või isereaalsuse tunde. Laval ei ole keegi tema ise. See on võimatu. Kui inimene kannab laval ette kõrvaklappidest tulevat tema enese originaalteksti, siis see ei ole see inimene tema ise. Kui inimene vaatab sealsamas laval ja hetkes kaamerasse ja me näeme tema nägu suures plaanis, siis see pole see inimene ise. See on inimene mängimas iseennast. Ka publik distantseerub. Ta kuulab pärisisade päriseluse pärismuresid, kuid plaksutab näitlejale. Performance-artistile. Hirm iseendana esinenud inimese ees on sama suur, kui hirm näitleja ees. Veelgi enam: pärisinimene minetab oma päriskeha. Seistes laval poolalasti, ei ole see enam reaalsus. See on kokkuleppeline mäng, ja me teeme näo, et me näeme midagi muud, kui me päriselt näeme. Mõni ei vaatagi, kartes kehtestatud reegleid kuidagimoodi rikkuda. See ei ole tegelikkus; see on lavastuse essents.

Kolmas tasand – abstraktsioonid. Kuidas kirjeldada pärandiks loovutatavast varast loobumise ja selle eest ostetud vastutulelikkuse funktsiooni matemaatiliselt, graafiliselt, diferentsiaalvõrrandiga? Kuidas kolida isa tema 500m2 majast koos 20 raamaturiiuliga 150m2 korterisse, mille need 20 raamaturiiulit täidaksid üleni? See on kokkulepete, inimlike vajaduste, väärikuse ja vastutulelikkuse lugu, mille näitlikustamisel minnakse tabava ja rabava maksimumini.

Ja lõpuks, neljas tasand – üldinimlikkus ja tabude murdmine. Me elame ühiskonnas, kus vaesust ja vanadust ei eksisteeri, sest me kõik üritame teha nägu, nagu seda poleks olemas. See teeb vaesuse ja vanaduse paine enneolematult rängaks. Mida tunneb vaataja, kui laval on seitsmekümneaastased mehed, kes räägivad oma tulevikust- sellest, kuidas hiljemalt 5 aasta pärast veereb kõik paratamatult allamäge? Ja kuidas see veeremine käib – detailselt? Põetamine, jah. Põetamine siis, kui tervenemiseks ei ole enam mingit lootust. See on karm teema. Ehk isegi karmim, sest see paratamatult haakub eelnevaga – kuidas on oma funktsiooni täidetud, lapsevanematena. Kas lapsevanemana tehtu õigustab ootusi laste elulõpuni kestvale armastusele ja hellusele? See on kuningas Leari teema. Selle sügavaim sisu.

Teemade käsitlus on suurepärane. On hetki, kus tuleb pisaraid neelata. On hetki, mis vaimustavad. Lavakujundus ja kostüümid ja kaamerate kasutus on saksa teatrile ootuspäraselt minimalistlik ja meisterlik. Dramaturgiaga võiks kanu kitkuda, pinge käib “Leari” kolmandat vaatust käsitlevas pildis korraks tipus ära ja kukub siis kolksti põrandale. Siis hakkab sealt põrandalt jälle väikselt üles tulema. On pikki vaikuse hetki, millel on oma võlu. Palju näiliselt logisevat materjali, millel on siiski oma struktuur. Eelkõige on see huvitav kogemus. On, mida mõelda ja millest õppida.

Aga kõige parem osa sellest etendusest on need isad. Sellistest isadest unistab iga laps. Ausalt hoolivatest isadest, kes on valmis seisma oma laste valikute taga ja nende, enesele ehk mõistetamatute valikute tõttu rambivalguses. Ka maikasärgis ja bokserites.

MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? 2. osa

Birk rõhutas mu eelmise kirjutise kommentaaris, et Stückemarkti näol on tegemist poliitilise võistlusega ja kui kirjutada vähegi ajaloolis-ühiskondliku suunitlusega tekst, on auhinnale päris head šansid.

Eks iga näidendivõistlus (üldse loominguline konkurss), kus tulemusi ei saa hinnata mõõdulindi ega stopperiga, on mingil määral poliitiline. Ja saksa teatrit, tõepoolest, nimetatakse tihti äärmiselt poliitiliseks. Samas, kirjutada võiks ju ikkagi sellest, mis on oluline autorile endale, mis vastab tema maitsele, mitte millel on suurem tõenäosus mingil konkursil võitjate sekka jõuda. Ja kui saatus ning tähtede seis on seda ette näinud, saab omaloomingust ka teiste inimeste maitse. Tõesti hea asi leiab varem või hiljem omale koha, olenemata selle poliitilisusest.

See on vähemalt minu (naiivne) uskumine.

Nüüd aga tagasi Näidendituru parimate palade juurde.

2) Małgorzata Sikorska-Miszczuk „Linnapea“ („Der Bürgermeister“, originaalis „Burmistrz“): Birk, tellisid poliitikat, said ka kohe. Poola autor Sikorska-Miszczuk on tuhninud kodumaa ajaloost välja seiga, mida rahvas meenutada ei taha. Jedwabne linnakeses aset leidnud juutide massimõrv toimus küll natside okupatsiooni perioodil, kuid koletu teo viisid ellu poolakad ise. Hiljem, kui karm tõde avalikkuse ette tuli, raputas see valusalt kogu poolakate pere: end ei saanud enam identifitseerida ohvritena, rahvast oli saanud kurjategija. Enamikul Poolast oli sellega raske leppida ja ühiskond jagunes kaheks leeriks: jaatajateks ja eitajateks. Ka poliitilisel tasandil oli Jedwabnest rääkimine ohtlik, sest kui mõni poliitik selle teema üles tõi, kaotas ta koheselt hääli.

Poleks 40-leheküljelisel näidendil olnud kuuelauselist tutvustust, oleks minu eelnev lõik olemata. Tekstis ei mainita kordagi Jedwabnet, mõnda ajaloolist daatumit või nime; tegemist on hoopis ühe parajalt mõnusa fantaasialennuga, just saksa maitsele omase pöörasusega. Peategelane, linnapeaPÄRAST, juhatab näidendi sisse monoloogiga, millest on taustalugu teadmata raske aru saada. Selgeks saab vaid, et linnapeaPÄRAST tahab meenutada minevikku, aega, kui ta kuulus veel „süütute“ sekka, ning ta muundubki linnapeaENNEks. Uues ajas ja ruumis hakkab juhtuma kõikvõimalikku. Seal ootavad teda tegelased nagu LINNAELANIKUD, PATTU KAHETSEV SAKSLANE, JUMALAEMA, 12 LAPSELAPSE KOOR, kes tungivad temani läbi unenägude ja sõnamängude. Linnapeale tuleb külla NEW YORKI MEER, kes kasutab kohalejõudmiseks maakera läbivat tunnelit – kõik maailma linnapead pidavat nii omavahel seotud olema. Ta toob endaga kaasa ILUDUSKUNINGANNA, kes tunneb kaasa kohalikule rahvale ja armub sakslasesse. Linnapea püüab külalistele näidata tervet linna katvat surnuaeda, kuid peale tema ei näe kalmistut keegi. Linnapea aga ei jäta asja sinnapaika ja toob lagedale linlaste süütuse rööviva tõe: nemad on kogu kalmistutäie inimesi teisse ilma saatnud. Selle peale tõusevad üles surnud ise. Paanikas linnaelanikele langevad taevast kätte lendlehed, mis käsivad neil linnapea jutt unustada ja kõik maha salata. Suures tohuvapohus otsustab linnpeaENNE linlaste patu enda õlule võtta ja vajub suure raskuse all kokku. Ja nii edasi.

Kasutatud on kõiksuguseid võtteid, et lõhkuda klassikalist ruumi, aega, sisulist järgnevust. Stiilgi on hüplev. Naljad ja viited tänapäeva telesaadetele vahelduvad vana-kreeka teatrist pärit koorilauluga. Näidend nõuab mitmekordset läbilugemist.

Stückemarkti peamisetele külastajatele, sakslastele endile pakub kindlasti huvi tegelane PATTU KAHETSEV SAKSLANE, kes oma kurja natsist isa roimasid terves ilmas peab lunastama. Kui aga selgub, et linlased, kes teda halastamatult materdavad, on ise parajad massimõrvarid, ei tea ta, kuidas sellele reageerida. Stseenis nimega „I can´t get no satisfaction“ (saksa maitsele omaselt on igal stseenil pealkiri) võitleb sakslane iseendaga, et mitte oma viha, frustratsiooni ja kahjurõõmu poolakate peale välja valada. Viimaks otsustab ta lihtsalt linnast lahkuda – lõppude lõpuks on ta sellest paigast vaba.

PATTU KAHETSEV SAKSLANE kujutab minu silmis saksa rahva koondportreed: inimesi, kes siiani tunnevad süüd, hirmu ja alaväärsust ning kui keegi väljaspoolt julgeb nende roima raskust pisutki vähendada, siis ei tea nad, mida teha või kuidas reageerida.

Eestlased saavad end hästi paigutada Poola situatsiooni: mitmed küüditajad ja represseerijad olid ju eesti soost inimesed – pole meiegi vaid ohvrid, kuigi meile meeldib seda pidevalt rääkida. Ohvripositsioon on magus, see annab õiguse teistele näpuga näidata. Seega on mõistetav, et poolakad sellest just meelsasti ei loobu.

Kindlasti jääb omaette müsteeriumiks, kuidas näeb „Linnapea“ välja lavalaudadel. Mõndasid efekte on põhimõtteliselt võimatu reaalselt teostada ja lavastamise käigus peab leidma aseaine. Miski läheb paratamatult kaduma. Kindlasti mängib minu nõutuses suurt rolli kogenematust: ma ei tea ju, mis kõik on tehniliselt võimalik ja kui leidlikud mõned teatriinimesed on. Samas võib-olla polegi oluline näidendit lugedes kohe arutleda, kuidas seda lavastada saaks. Meie mõistus on võimsaim teatrimasin ja peas tekkivad kujundid ning pildid jäävadki raalsuses püüdmatuks. See pole ju halb: ei pea arvestama eelarve, näitlejate välimuse ega lava suurusega – loe ja lase aga fantaasial lennata. „Linnapea“ on just üks hea näide seesugusest näidendist.

3) Benjamin Lauterbach „Hiinlane“ („Der Chinese“): jällegi on tegemist fantastikasse kalduva looga, kuid erinevalt „Linnapeast“ on kõik lihtsam ja lustakam.

Kauges tulevikus on Saksamaast saanud ideaalriik, kus inimesed toituvad tervislikult, mõtlevad vaid häid mõtteid, kasutavad ainult looduslikke materjale; lapsed kuulavad vanemate sõna ja saavad ise väga täpselt aru, miks iga öö peab magama kaheksa tundi ja mitte minutitki vähem. Riigi ümber on ehitatud müür, et kaitsta kodanikke väljaspoolt tulevate halbade mõjutuste eest. Siiski tunnevad sakslased altruistlikku huvi õpetada teisi rahvaid õigesti elama. Nii kutsub armas neljaliikmeline perekond külla hiinlase, et oma head sõnumit talle edasi anda. Otseloomulikult osutub kultuuride kokkupõrge teravamaks kui perepea Alexander, aga eriti tema kaasa Gwendolyn karta oleks osanud. Alandlik ja malbe hiinlane toob võõrustajatele kingitusi: poisile elektriauto ja tüdrukule nuku. Pereema saab kingiks tolmuimeja. Loomulikult on vanemad ärevil, et nende lapsed puutuvad kokku nii paha asja kui plastmassiga. Nende ahastus kasvab, kui nad märkavad külalise käes mobiili – kurja masinat, mis teeb kõik inimesed haigeks. Lapsed tunnevad aga uutest mänguasjadest (kas nad üldse on enne lelusid näinud?) suurt rõõmu ja vanemad otsustavad silma kinni pigistada. Kui aga hiinlane tahab sisse võtta unerohu (kõik tabletid on tuleviku Saksamaal väga halvas kirjas), kaotab pereema enesekontrolli ja käsib võõral keset ööd nende kodust kaduda. Hiinlane lahkub ilma kärata, kuid tõdeb, et külastatud rahvas on äärmiselt ebademokraatlik ja ideoloogiline.

Lõbusa irooniaga ja stiilipuhtalt kirjutatud dialoog ning naljakad situatsioonid – just sakslaste enneolematu imestamine meie jaoks nii igapäevaste asjade üle – muudavad näidendi hoogsaks ja meeltlahutavaks. Kuigi lugu tundub õhuline ja mõjub lihtsa komöödiana, reedavad pisikesed detailid (laste kergekäeline karistamine, vanemate mõttelaad), et selles ühiskonnas on midagi väga valesti. Malbe hiinlane näeb võõrustajad kiiresti läbi, ta isegi mängib nendega pisut. Ju ta on rõõmus, et see, mis Hiinast vaadates nii eredalt ja püüdmatult säras, polegi puhas kuld. Eks tundub vahel meilegi, et USAs või Austraalias on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Loodetavasti jõuame hiinlase kombel peagi järeldusele, et igal pool omad kiiksud ja kodus polegi nii halb.

Samuti tõstatab näidend ideaalse ühiskonna küsimuse: kas selline imeolend saab üldse eksisteerida? Näiliselt elab perekond ju majanduslikult ideaalses keskkonnas, kuid siiski pole nad vabad. Nad peavad mõtlema ja elama tervislikult, loodussäästlikult pragmaatiliselt – kõik muu on keelatud. Tegemist on äärmise jäikusega. Samas, kui kodanikud võivad mõelda ja tegutseda nii, nagu nad soovivad, ei saavutata kunagi täielikku majanduslikku edu ja kõrget moraali. Üks väärtus hakkab koheselt teist sööma. Kumb on aga olulisem? Lauterbach näib eriti hindavat mõttevabadust, kuid jätab individuaalsele interpretatsioonile piisavalt ruumi.

Ja loomulikult ei saa jätta märkimata autori muhedat huumorit: tuleviku sakslased ehitavad enda ümber müüri, et kaitsta endi ideaalsust – pagan, see on ikka päris krõbe-krõbe-krõbe nali.

Viis näidendit veel minna, siis avaldan ka enda lemmiku.

Järgmise nädalani!

Algusest.

Oma esimese postituse siinses keskkonnas otsustasin teha kirjanikest (SIC!).

Kui avada ÕS 2006 internetis, siis sõnale “kirjanik” reageerib seal päris mitu sõna või liitsõna. Loomulikult kirjanik ise, kus sa ilma temata saad! Olemas on ka ajakirjanik, olukirjanik, rahvakirjanik, sõjakirjanik. Omaltpoolt lisaksin veel näitekirjaniku ja natürlich ka draamakirjaniku.

Sõjakirjaniku kohta ütleb ÕS lihtsalt ja proosaliselt – kirjanik, kes kirjutab sõjast. Rahvakirjanik aga seisab rahvale lähedal. Alajaotuses “kirjanik” leidub veel mitmeid muid nähtusi nagu näiteks proosa-, laste-, fantastika-, ulme- ja lemmikkirjanik. Eraldi on seal veel välja toodud selline loom nagu naiskirjanik. Meeskirjanikku pole. Mnjah.

Aga milleni ma üldse täna jõuda tahtsin, oli see, et me teame, mida need sõnad tähistavad. Ajakirjanik kirjutab uudiseid, näitekirjanik näidendeid, ilukirjanik kirjutab romaane ja novelle ja rahvakirjanik on keegi, kes on rahvalik kirjanik, eks ole. Mis siis saab, kui hakata neid sõnu lahti lammutama ja minna mitte tähistatavat pidi, vaid seda teed mööda, et millistest sõnadest need koosnevad.

Ajakirjanik on sõnade järgi keegi, kes võiks vabalt kajastada seda, kuidas kulgeb aeg. Oleme ausad – seda nad tihtipeale teevadki. Kuid esimene pilt, mis silme ette tekib, on see, et keegi istub kollase köögilaua taga ja kuulab kella tiksumist ning märkmikusse kribab terava hariliku pliiatsi seda, kuidas parasjagu aeg möödub. Üks sekund läinud, teine ja kolmas ka ja… Ilukirjanik võiks olla keegi, kes kirjutab ilust. Tõenäoliselt istub ta sarnase köögilaua taga ja veedab pool oma aega ilusalongides. Või on äkki hopis tegemist kellegagi, kes proovib leida ilu tavalistes asjades ja kergendada selle läbi enda ning ka teiste maailmaga hakkamasaamist?

Ja see kurikuulus näitekirjanik… Me kõik teame, et ta kirjutab näidendeid. Aga… Mõistet lahti lammutades istub me köögilaua taga keegi, kes kirjutab näidetest. Otsib oma ümbert ja mõtetest lood, mille ta paberile valab ja mis õnnelikul juhul jõuavad lavale. Seal on võimalik neid vaatamas käia, neidsamu näiteid, mida keegi on üles kirjutanud. Ja keegi lavale pannud ja… See toob näitekirjaniku jaoks veel ühe suuna – näitekirjanik on keegi, kes kirjutab lugusid, mis kellegi teise jaoks on näited mingi loo kohta. Selle all ma mõtlen seda, et näitekirjaniku loomingu ideaalseks esmalugejaks ja avastajaks on ju lavastaja. Kelle jaoks on see näide millegi kohta, mida võiks teha. Esmased instruktsioonid ja paberile pandud impulsid.

Näitekirjaniku ülesanne on anda kätte punkt, millest alata.

All that drama…

Festivaliga onselleks korraks finito. Nädalasuurune pang täis mõtteid-kogemusi, mida korraga nii või naa välja pursata pole võimalik, nii et keskendun sellele, mis UusLoomingut kõige lähemalt võib puudutada.

Draama 2011 off-program “Homne teater” oli iseenesest ülivajalik toomaks publiku ette (teatri)kunsti, mis võiks muidu Eesti kontekstis tunduda veider. Või vähemalt püstitaks küsimusi a´la “kas-see-siis-nüüd-ongi-teater-või??”, “mis-see-tähendama-pidi?”, “ka-nii-koledaid-asju-üldse-tohib-näidata?”, “miks-teksti-ei-ole?” jms (väike liialdus, aga saate aru küll). Vaatajail tekkis ehk mingigi arusaam sellest, kuhu suunda teater liigub, või tegelikult juba ongi ammu liikunud; me oleme lihtsalt viimases vagunis. No hea küll, eelviimases. (Pealkiri “Homne teater” on iseenesest päris muhe – kuidas saab homne teater täna siin olla, siis on ta ju tänane teater…Nalja tegemast ma ei väsi.)

Antud lavastustest olen näinud kahjuks vaid “Kunstverd- ja pisaraid” ning “Idioote”. Väga ei kurda. Iroonia- ja groteskikastikesse saab suure linnukese tõmmata, alastust oli ka rohkem kui täie raha eest (vihje “Idiootidele”). Samuti rõvetsemist, kisendamist, muidugi interdistsiplinaarsele teatrile kohustuslikuks kujunenud multimeediat ja nii edasi nii edasi. Meie publikule võib palja perse ja nokuga laval ringi jooksev näitleja tunduda algul võõristavana, ent usutavasti kujuneb see varsti normikski; siis boikoteeritakse lavastusi, kus näitlejad riietega käivad – see on liiga uuenduslik, teater peaks minema tagasi oma juurde juurde, tähendab inimene peaks minema tagasi tema juurte juurde ja alasti ringi jooksma. Nali naljaks, perse paljaks. Mõte selles, et publik – inimene üleüldiselt – harjub asjadega küllaltki aeglaselt, eriti meil, kus nõukaaeg ei soosinud just vaba mõtlemist. Muidugi kahju, sest sedavõrd raskem on uuendusi käima saada. Olukord pole aga kaugeltki lootusetu, kõik võtab lihtsalt veidi rohkem aega kui n-ö vabamas Euroopas. “Homne teater” oli mingis mõttes heaks alguseks. Tuleb aga tõdeda, et pärast saksa teatri külastamist ei ole Eestis nähtu üllatuseks.

Aga nüüd egoisminurgake. Nimelt, mu enda lastenäidend “Need, kel pole trakse” tuli eelnimetatud programmi raames esimesele lugemisele. (Tänud Hirile, Siimule, trupile! Ja kindlasti publikule, kes asja hästi vastu võttis ning hiljem sisukasse diskussiooni laskus.) Tegemist ei ole konvensionaalse jänes-hüppas-kass-kargas-looga, vaid see puudutas pigem elu negatiivseid külgi: pedofiiliat, vanemliku hoole puudumist, perevägivalda jms. Kokkuvõtlikult: lõpp ei olnud kaugeltki mitte õnnelik. Kas ja kui palju oleks paslik lastele laval näidata? Kust jookseb piir tabu ja õpetlikkuse vahel? Millal peaks lastele kommionudest rääkida? Millest lapsed aru saavad? Milline on lavastaja ja näitekirjaniku vastutus? Kas meie lasteteater on sellisteks lugudeks valmis? Kas tegu on üleüldse lastenäidendiga? Intrigeerivad küsimused. “Näitekirjanike kasvulaval” – eesti, taani, rootsi, soome dramaturgide, lavastajate, näitekirjanike kohtumine – arutletu puudutas samuti tabude-teemat. Põhjamaade lastedramaturgias on säärane mitteroosamanna aga tavaline; loodetavasti jõuab väheke väljaspool raame mõtlemine ka Eestisse. Loomulikult ei pea ma silmas, et hakkame kohe lastele seksi ja vägivalda näitama – kindlasti ei! Aga mitmekihilisus, kus muuhulgas esindatud vähe mustemad teemad kui pilvekesed ja päkapikumütsid, tuleks mu arvates kasuks. Ma usun, et meie ühiskond jõuab sinna. Homme. Või ülehomme. UusLoomingu esindajail jääb üle lihtsalt kannatlikult vastu ust taguda, kuni riiv hakkab logisema.

Postituses lubasin rääkida ka, miks on üks uus parem kui teine uus, miks ma ise, ka teised, hoolime n-ö mingis valdkonnas tegijate arvamusest; kui palju me peaks hoolima; kas kellegi mõtted on paremad ja rohkem väärt kui kellegi teise mõtted; kust leida mõttekaaslasi; miks on neid üleüldse vaja; kuidas leida publikut; kuidas, kas, mis, miks, milleks, tratatatataaaaaa. Aga see on nii sisukas ja oluline teema, et ma ei jaksa. Ja pealegi, mul vaja varsti ühte aeroobikstreenerit asendama minna, Rasvapõletus 75 tahab andmist.

UusLoomingulisi mõtteid!