Category Archives: Mihkel Seeder

DOUBLE the STANDARD with DOUBLE STANDARD!

 DOUBLE the STANDARD with DOUBLE STANDARD!

 Olenemata, kui halvasti ma aeg-ajalt ameeriklastest arvan (pagana „keep-smiling“ egotsentrilised burgeriõgijad – oeh, ma olen halb ja ülekohtune inimene ), olen ise läbi ja lõhki ameerika meedia produkt, kasvanud üles USA filmide, sarjade, koomiksite, kuulsuste ja väärtushinnangutega.

Paratamatult lähtun hinnanguid andes just nendest kriteeriumitest, isegi kui ma seda ei taha. Olen vanematega sel teemal üsna tihti raksu läinud („Poeg, kuidas sa ometi ei saa asjadest aru?!“), kuid minu jaoks ei ole huumor Ervin Abel ja Sulev Nõmmik, vaid Leslie Nielsen; võimsa näitleja etaloniks pole Jüri Järvet, vaid Jack Nicholson; kartmatuteks märulikangelasteks pole Post ja Kõsta (ning nende paralleeluniversumites elavad ekvivalendid Post α ja Kõsta β), vaid Bruce Willis; jõuliseks ja samas veetlevaks naisfiguuriks pole Mirtel Pohla, vaid… tegelikult Pohla võib olla küll.

Paratamatult pööran tõe otsingul pilgu just läände, üle Atlandi ookeani, maale, kus ma pole kunagi käinud ja millest ma reaalselt midagi ei tea, mis aga samas moodustab minu jaoks näite- filmi- ja stsenaariumikunsti imemaa.

Omaette universumiks ongi just USA seriaalid, eriti veel komöödiad – žanr, mida võib pidada ameeriklaste kõige kodusemaks ja pikaajalisemaks kunstistiiliks. Entertainment on antud rahva üheks alustalaks ja seetõttu suhtutakse selle tegemisse äärmise tõsidusega.

Siinkohal toon näiteks üsna uue (alles kolmandat hooaega käiva) seriaali “Community”. Iseenesest on jätkatud edu toova kokteiliga: kamp nupust nikastanud tüüpe (töötu advokaat, eksjoodikust üksikema, endine kooli spordistaar, vaimselt ebastabiilne õpihull, suhtlemisprobleemidega filmifänn, mässajast feminist, perverdist vana rikkur) igapäevases keskkonnas (avatud ülikool, kus nad kõik poolelijäänud haridusteed jätkavad) ületamas kõiki võimalikke eetilisi, esteetilisi ja realistlike piire. Siiski on mul tunne, et „Community“ on tabanud kuldse komöödia-naelapea pihta.

Mis muudab selle seriaali nii eriliseks?

Esiteks stsenaarium. Iga osa kallal töötab umbes 8 kirjutajat, kes veedavad esmalt pikki tunde ühiselt loo välja mõtlemisel. Seriaali looja Dan Harmond on öelnud, et esimene eesmärk on luua huvitav lugu. Alles siis hakatakse tegelema naljadega. Hea lugu on kõige alus (pange nüüd hästi tähele, noored näitekirjanikud!).

Järgmisena tulevad mängu head komöödianäitlejad: nende vast tähtsaim oskus on muuta vähem kui viie sekundiga usutavaks ükskõik milline emotsioon või roll, mille nad võtavad. Komöödias on just oluline kiirus. Loomulikult on äärmiselt tähtis, et näitleja ja tegelane sobituvad sajaprotsendiliselt. Seetõttu eelnevad sarjadele põhjalikud castingud. „Community´sse“ on leitud imehästi sobituv trupp, enamjaolt üsna tundmatud näitlejad, (v.a Chevy Chase, kuid tema tipprollidest on möödas üle 30 aasta), kes panevad mind uskuda, et nende mängitud tegelased on tõepoolest nii pöörased, naljakad ja reaalsed. Minu jaoks on näitleja tundmatus suur pluss, sest siis ei teki mul teda nähes segavaid seoseid tema muude rollidega. Eestis pean seda suureks probleemiks (ma tean, oleme väike riik, ma tean, ma tean), aga kui üks ja sama näitleja mängib korraga mitmes sarjas, lehvitab kolmes reklaamis ja astub siis veel Hamletina teatrilavale, on mul teda tegelasena üsna raske uskuda.

Tagasi „Community“ tugevuste juurde: kaameratöö, muusika, kostüümid, rekvisiidid – kõik on õigel ajal õiges kohas, keskkond näeb just nii välja, nagu peab, ei lase vaatajal hetkeski oma mõtetega ära hõljuda, vaid hoiab teda pidevas fookuses.

Ja nüüd jõuame kõige olulisema aspektini: kuidas räägitakse lugu.

Community“ tegevus antakse edasi kiirete ja prinkide stseenidega, hetkekski pole tunda pingelõtvust, iga liigutus, iga lause on timmitud täpselt õigesse registrisse. Igal osal on väga tugev selgroog (baaslugu), mille peale ehitatakse väiksemaid narratiive, neid põimitakse omavahel osavalt, lisatakse situatsiooni- ja karakterikomöödiat ja tulemus on alati mitmekihiline: naljakas, üllatav, õpetlik, liigutav; kuid ennekõike entertaining.

Minu jaoks on tõeliseks boonuseks, et sari nõretab viidetest filmidele, teistele sarjadele, raamatutele, kunstile jne. Sama võttega tegid algust „Kollanokad“ („Scrubs“), kuid nemad kasutasid seda vaid garneeringuna. „Family guy“ tegeleb samuti paljude viidetega, kuid kasutab selle edastamiseks vaid ühte võtet (tegelaste lõputud meenutused ja võrdlused), mis muutub väga kiiresti igavaks. „Community“ pühendab viidetele terveid episoode. Nii leiab osi „Pulp Fictioni“ või „Polar Expressi“ kastmes, ühe episoodi avakaadris on koheselt tunnetatav „28 päeva hiljem“ jäljendamine. Olen kõiki neid filme ju näinud ja sellised äratundmised teevad mu südame alati soojaks. Seriaalis on kogunisti tegelane Abed, kes seostab kõike toimuvat mõne näitleja, filmi või koomiksiga. I confess, kipun ise sedasama tegema.

Samas ei jää „Community“ pidama vaid jäljendamisele – ta annab laenatud lugudele uue elu, katsetab alternatiivseid võimalusi ja sitsib kavalalt fiktsiooni ja fiasko piirimail (üks osa on kogunisti algusest lõpuni animatsioon – ja see töötab tõeliselt hästi).

Tähelepanelik lugeja võib mulle aga ette heita silmakirjalikkust: sarjades kiidan entertainmenti taevani, teatrikunsti puhul aga tundub see minu sõnavaras justkui etteheitena. Nii ikka ei saa, et ühele on asi lubatud, kuid teisele mitte. See pole aus!

Siinkohal võin enesekaitseks öelda järgmist:

a) Sõna entertainment võib defineerida erinevalt. Kui film/sari/etendus on meelelahutuslik, kuna tal on hea lugu, põnevad tegelased, oluline ja maailmapilti laiendav sisu, on kõik väga positiivne. Kui aga film/sari/etendus võtab ainsaks eesmärgiks olla meelelahutuslik, on tulemus peaaegu alati kohutav. Entertainment ei tohiks olla loo suurimaks eesmärgiks ja töövahendiks („teeme selle stseeni meelelahutuslikumaks“ mitte „anname selle karakterile sügavuse ja loome põneva konflikti“). See on tunnetuse küsimus, kuid loob lõpp-resultaadina üüratult suure vahe.

b) Sarjade puhul võin ma teatava ühekülgsuse (double the entertainment!) välja kannatada. Keskmine komöödiasarja episood kestab 22 minutit ja umbes sama kaua püsib ta mälusopi särava koha peal. See pole halvustus, kuid (komöödia)sarjad on loodud meid korraks ergutama, kuid mitte jäädavalt muutma. Nad rikastavad meie elu, löövad kõik meeled hetkeks erksaks ja pärast seda nad kaovad. Nagu unustab ameerika meediamaailm oma lemmikud õige kiiresti – uued ühepäevaliblikad nõuavad oma tähelepanu.

Teatrist ootan ma aga midagi jäädavat. Midagi põhjapanevalt muutvat – nihet vaataja mõttemaailmas ja elutunnetuses. Minu jaoks on teater viis rääkida inimese hingega ja eriti magusaks muudab selle karm tõde, et erinevalt seriaalidest, ei saa etendust lõputult uuesti vaadata. Hea teater elab edasi inimese mälusektsioonides, mida ei saa kustutada. Hea teater on sisukas.

Ja meelelahutuslik.

See aga ei takista võtmast õpetust ameerika seriaalidest (isegi komöödiatest), kuidas hoida pinget, püsida prink ja mõelda alati ennekõike loole ning alles siis efektile. Selline double standard tuleb teatrile vaid kasuks.

Community

Looja: Dan Harmond

Osades: Joel McHale, Gilian Jacobs, Danny Pudi, Yvette Nicole Brown, Alison Brie, Donald Glover, Jim Rash, Ken Jeong, Chevy Chase

Hooaegu: kolmas on poole peal

Auhinnad:

  • episood „Modern Warfare“ võitis Gold Derby TV Awards´il aasta parima komöödiasarja osa auhinna (2010)

  • episood „Abed´s Uncontrollable Christmas“ sai parima animatsiooni Emmy (2011)

  • IGN valis „Community“ aasta parimaks komöödiasarjaks (2010)

  • lisaks on Joel McHale, Danny Pudi ja Ken Jeong korduvalt nomineeritud erinevatele komöödianäitlejate auhindadele

SEE KÕIGE HIRMSAM KÜSIMUS (?)

Jah, kallid lapsed, ärge ennast liiga ära hirmutage, aga seda küsimust ei saa esitamata jätta. Hirmsasti tahaks küll teema lihtsalt maha vaikida ja pimesi uskuda, et kõik on nagu vanasti (mis on ju iseenesest sünonüüm lausele „varem oli kõik parem“), kuid pagan küll, kõik ei ole nagu vanasti! Ajad muutuvad. Saksamaalt puhuvad uued külmad(?) tuuled ja levitavad siin võõramaiste liikide seemneid: varsti võib neid lavastusdramaturge igal tänavanurgal kohata.

 Ja see kurivaim-liberaalsus ja piiride puudumine: eesti lavastajad väisavad võõraid maid ja sealset kunsti ning tulevad siis koju tagasi uute inimestena, loojatena, kellel on suured plaanid kõik näidendid ise valmis kirjutada või siis hirmus kihk teha seda ühes oma näitlejatega. Siin ja seal kuuleb nendest eksperimentidest ja üha paremini pidavat need välja kukkuma – ja mis kõige hullem: lavastaja on rahul, näitlejad on rahul ja publik on samuti rahul. Tundub et näitekirjanikku pole enam vaja.

 Pole vaja?

Jah, nüüd on see kõva häälega ära küsitud. Ja maa kattub pimedusega…

Näitekirjanikud käivad mornilt mööda novembriseid tänavaid, komistavad totaalses melanhoolias vastu äärekive ja mõmisevad arusaamatult enda ette, kuni hoolsad emad iga viimsegi lapse nende teelt on ära korjanud – kes neid hulle teab…

Vahel satuvad need haledad, hallid kujud tee peal kokku, nad ei tervita teineteist, ühe mure on juba piisavalt raske, kahe mure murraks selgroo. Ja teatud tüüpide taak on kohe eriti suur. Paindlikumad näitekirjanikud leiavad paar head aastat ikka tööd, kirjutavad kasvõi teleseriaale (kas see kõlas nüüd halvustavalt?) või kommireklaame, rõõmustavad iga lavastaja ettepaneku üle – jumala eest, võta mu töö, tee sellega, mis tahad, istu kasvõi peale, peaasi, et asi lavale jõuaks. Aga mida peavad tegema vanamoodsad näitekirjanikud, need, kes veel usuvad, et on oma 30 – 50 leheküljega loonud ideaalse dramaturgilise kontseptsiooni, mis ei vaja muud, kui osavaid näitlejaid ja teatrilava? Lisame veel ühe takistuse: sellisel vanamoodsal näitekirjanikul pole vähimatki indu mängida ise lavastajat… …on tal üldse lootust?

Jaaah, kurb on vaadata seda väljasurevat rassi.

Kuid isegi kõige sügavamas novembris hiilib ringi mõni entusiast. Ta ütleb: muutus, ma tervitan sind! Ja kõik ülejäänud vangutavad pead.

Mis muutusest on siinkohal juttu? Kas ta jätkab lihtsalt aastasadadega selgeks õpitud paadunud entusiastide käitumismustrit või on tema hüüatuses midagi sügavamat? Milline peab olema tuleviku näitekirjanik? Millised on tema omadused? Oskused?

Või kuulubki see professioon minevikku – pean siinkohal silmas möödunud, kuid igavesti jäävat aegruumi? Sosistab ju keegi kuskil, et pole olemas hapramat kunsti kui teater: ta lihtsalt kaob. Kirjandus (muide, näitekirjandus on kah kirjandus – mõni ei taha seda uskuda) jääb aga igaveseks paberilehele.

Või on digitaalajastu muutnud sedagi vahekorda? Näitekirjanikel pole isegi seda lohutust?

Entusiast aga muigab kavalalt. Teised püüavad sellest välja lugeda mingit vihjet, midagigi. Entusiast avab rüperaali ja hakkab kirjutama. Kes teab, kuhu ta oma hullusega kohale jõuab.

Kuhu tahaksite teie?

BLÄCK ROKIT? Ei-ei-ei – BLÄCK RAIDER!

Mõnest asjast lihtsalt ei saa aru. Nagu ka mõnest inimesest. Tom Waits on tore mees. Paljude sõnul intelligentse inimese seksisümbol. Kui näitasin tema muusikavideosid oma täditütrele ja käisin välja sama väite, siis vangutas ta arusaamatult pead. Seksisümbol? See on ju mingi kole, karvane onkel, koleda, karuse häälega. Ja sõnadest ei saa mõhkugi aru. Nõbu jäigi pead vangutama.

Samamoodi vangutan mina tihti pead teatrisaalist lahkudes. Iseenesest oli kõik ju nagu olemas: lava, näitlejad, dekoratsioonid, muusika, sõnad, kired, vaheaeg ja mitmed vaatajad  ütlesid, et laval nähtu oli kohe eriliselt nauditav. Nauditav? Ma jäängi pead vangutama.

Kahe eelneva näite puhul hakkab välja joonistuma teatavaid sarnasusi: mõlemas jääb vaatlejal (nõbu/mina) miski kahe silma vahele või jälgitakse objekti kuidagi valesti – kas liiga kitsalt või liiga ükskõikselt. Või eelarvamusega. Midagi on igatahes nihu.

Tom Waitsi ja nõo näide tundub kergemini lahendatav. Mida ikkagi tähendab intelligentse inimese seksisümbol? Aga muidugi! – Tom Waitsi mojo ei jõua vaataja hingesoppidesse mitte läbi silmade, vaid hoopis läbi aju. Tomi laule kuuldes hakkavad targa inimese ajusagarad erutusest kihelema, lähevad pöördesse, kuigi vastu ei vaata Brad Pitti veatu naeratus. Tom haarab publikut teiste võtetega, kui üldiselt on harjutud.

Ja loomulikult, mõnede jaoks näeb ta ikkagi nii pagana magus välja, et kui saaks, siis haukaks kohe tüki (tervitusi härra Lecterile!).

Üritame seda lahendit üle kanda teisele näitele: istudes Kultuurikatla külmas saalis ja silmitsedes VAT Teatri kauaoodatud projekti tulemust, pidin endalt küsima: mis teisi kanaleid peaksin kasutama, et minu ees toimuv mind liigutaks? Kaasa haaraks? Mõtlema paneks? Sest, pagan küll, „Black Rideril“ on ju kõik olemas: tõeliselt äge, vertikaalset silmailu pakkuv lava, näitlejad, vägevad kostüümid, muusika, sõnad, kamaluga kirgi, isegi videoinstalatsioon (aga vaheaega polnud, aiaiai), kuid ma ei läinud põlema, ma ei särisenud põnevusest, ma ei tahtnud teada, mis saab edasi. Püüdsin kasutada erinevaid võtteid: vaata mõttega, kuula südamega, haara tundega, loe ridade vahelt, jälgi publikut ja püüa saavutada nende reaktsioonidega sünkroonsust. Miski aga ei aidanud…

Oli küll hetk, üks väga eriline moment, kui hoidsin põnevusest hinge kinni: päris alguses, kui põdrasarvedega tegelased ükshaaval vahakujudena külmkappidest välja ronisid ja oma hingetu pilguga pealtvaatajaid piidlesid. Olin justkui kauaigatsetud õudusunenäos.

Ja siis algas kabaree.

Mõned asjad tuleb enne tarbimist pea sisse raiuda: Tom Waits on intelligentse inimese seksisümbol ja „The Black Rider“ on groteskne (nalja)lugu, muusikaline trall, Lauri Saatpalu ja Sandra Uusbergi fantastilised lauluhääled, Raivo E. Tamme muljetavaldav falsett, Ago Sootsi osav kehatöö ja tõepoolest vaimustav, liikumisele innustav lavakujundus (Kathrin Hegedüsch, ich liebe dich!), kuid muud ei tasu sellest oodata. Eriti veel loost: kogu kamp võiks sama hästi anda kontsertõhtu ja kõik oleks ikka tipp-topp. Enamike vaatajate meel on kuhjaga lahutatud.

Ja jällegi tõuseb esile Tom Waitsi tarkus. Ta valis ühe universaalse narratiivi (pm Fausti loo), ladus raamistikku terve hulga ägedaid laule ja nimetas selle taskuooperiks. Vot see on seksikas kavalus (eriti, kui Waits oli oma tiimi valinud nii seksikad mehed, kui Robert Wilson ja William S. Burroughs). Võib-olla olidki tal teised eesmärgid, nagu polnud Peeter Ojalgi plaanis luua Bläck Rokitiga just väga sisutihedat muusikat. Samas ei ole see etteheide: Oja teadis, mis nišši ta rihib ja tulemuseks oli surematus (vähemalt IT-maailmas). Aga selle peab ära tabama.

Mis puutub minu probleemi, siis selgust pole ma siiani saanud. Ma vaatan kuidagi valesti, ootan midagi, aga seda ei tule… tahan, aga ei saa. Ma ei taba õiget asja ära, kogu aeg proovin leida midagi, mida pole. Veel on vaja kõvasti-kõvasti-kõvasti harjutada…

MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? vol 4

Olemegi jõudnud selle aasta Stückemarkti kahe viimase näidendini.

Juba?! Uskumatu!

7) Mario Salazar „Kõik kuld, mis särab“ („Alles Gold was glänzt“): võtan julguse kokku ja väidan, et tegemist on klassikalise Stückemarkti tööga. Ja-jah, tean ju küll, et igal aastal on uus žürii ja uued autorid ning et võistlus on muutunud palju laiahaardelisemaks (eriti just geograafiliselt), kuid Mario Salazari teoses on olemas kõik vajalikud komponendid, et vastata saksa maitsele: huvitav eksperiment poliitilise ja klassikaliselt narratiivile keskenduva draamateksti vahemaadel, kohati terav, kohati absurdne, parajalt kummastav; pikemad monoloogid vahelduvad kiire dialoogiga; rahvas tõstab mässu, keegi sureb; kokkuvõttes ei suuda ükski tegelane jõuda teiseni – kommunikatsioon ebaõnnestub, sest ühiskond on teinud meid robotiteks, kes ei suuda endastki aru saada.

Kas see ongi saksa maitse?

Miks mitte? See on puhtalt maitse asi.

Millest aga näidend räägib? Lugejale tutvustatakse perekond Neumanni: isa, ema, tütar, poeg ja vanaisa – igati tavapärane leibkond, kes elab just mitte väga tavapärasel Saksamaal. Juba aastaid on tänavatel mässanud anarhistid ja kuigi valitsus hakkab viimaks ometi kontrolli saavutama, on korralikud inimesed (need siis, kes oma pahameelt valitsuse otsuste vastu tänavale näitama ei lähe) peitunud kodu turvalise nelja seina vahele. Iseenesest jääb arusaamatuks, kui kriitiline olukord väljas üldse on. Kuigi tänavatel käib tõsine möll, ei näi perekond sellest erilist numbrit tegevat Miks? Ennekõike seepärast, et neil on teised huvid: isa, Walter, on juba aastaid töötu (mida keegi teine perekonnas ei tea) ja veedab päevi ühte ja sama puslet kokku pannes; poeg Robin on täielikult sukeldunud arvutimängude maailma, kuni talle ilmutab end ei keegi muu, kui Luke Skywalker ja palub poisil rännata USA-sse, kus ta peab päästma universumi; tütar Marianne näib olevat ainuke perekonnaliige, kellel on säilinud mingisugunegi reaalsustaju ja kriitiline mõtlemine. Ta on ka ainus, kes käib tööl. Ja tal on afgaanist poiss-sõber ning väidetavalt väga ilusad rinnad. Vanaisa Erich on endine sõjakangelane ja paadunud sotsialist, kellele meeldib koos naaber ja saatusekaaslane Wiesega vanu aegu heietada ja perekonda (eriti oma miniat) pilgata. Pere tähtsaim nina Iris kulutab kogu aja telesaate „Kõik kuld, mis särab“ vaatamisele (tegemist on reality-šõuga, kus elu hammasrataste vahele jäänud inimesed – tihti perekonnad – peavad auhinna nimel võitlema lõvidega, sööma roiskunud toitu või tegema midagi muud vastikut). Miski või keegi muu Irisele erilist huvi ei paku.

Mis võib sellisest perekonnast saada? – Ei midagi head.

Iga pereliige huvitub vaid enda tegemistest ja niimoodi nad aina kaugenevad teineteisest. Marianne tutvustab vanematele Ahmedit, kelle nad karmilt ära pilkavad. Ka tüdruk pole ise ka austajast eriti huvitatud ja isegi olenemata, et Ahmed palub Marianne kätt ja vannub eitava vastuse korral end õhku lasta, jätab tüdruk ta maha. Ahmed läheb tagasi Afganistaani ja tõdeb, et elu seal polegi üldse nii paha.

Samal ajal tõstetakse perekond korterist välja ja nad jätkavad olesklemist ja teleka vahtimist oma maja sissepääsu ees. Vanaisa Erichil on elus pettunud: need ideaalid, mille nimel ta võitles, on uues ühiskonnas unustusse vajunud ja demokraatia pole karvavõrdki parem ükskõik millisest teisest riigikorrast. Kuid see pole veel kõige halvem – tõeline probleem seisneb inimloomas endas:

 ERICH:               „… Ärge tehke nägu, nagu avaldaks ma praegu suure saladuse. Ütlen seda, mida kõik teavad ja mille üle kõik kaeblevad. Inimene on ahne ja ihne. Ainsana saavad meid veel päästa kaks asja. Kollektiivne enesetapp, teadupärast eriti hea plaan, mille õnnestumine aga tundub mulle kahtlane. Või siis viimse detailini organiseeritud ühiskond, milles igale inimesele, igale kodanikule, igale töölisele on antud kindel ülesanne. Terviklik ühiskond, kus igal igal indiviidil on oma koht…“

 Erichule aga näib, et selleks on liiga hilja ja ta võtab endalt elu.

Walter aga läheb viimases hädas abikaasa lemmiksaatesse ja peaaegu võidab selle. Iris küll kurvastab Walteri kaotuse (surma) üle, kuid tõdeb, et nähes oma meest elu eest võitlemas, tekkis temas esimest korda tõeline armastus. Samas ei kavatse ta oma kaasat liiga kauaks leinama jääda – naaber Wiese on vahepeal hakanud indiaanlaseks ja Irisest saab tema ümmardaja.

Ja lapsed? Marianne elab viimaks oma elu. Robin põrutab USA-sse, kus armub ühte ameeriklannasse ning loobub Skywalkeri palvest saada tõotatud päästjaks.

Just selline lugu see ongi: kohati väga naljakas ja kaasahaarav, kohati lihtsalt arusaamatult jabur. Ja ennast korrates: kõige kõhedusttekitavam on perekonnaliikmete vaheline kommunikatsioon või täpsemalt selle puudulikkus (nt vanaisa teatab, et teda ei tohi tuleval hommikul segada, sest ta laseb end maha ja ainsana reageerib sellele (kuidagimoodi) Marianne). Kõik räägivad endast, mõtlevad endast, kuid needki mõtted on pigem selgeks õpitud, kui tõeliselt sisemusest tulenevad. Laval näeb see näidend kindlasti suurejooneline välja. Palju verd ja paljast keha.

 8) Konradin Kunze “Foreign Angst”: pealkirja on üsna raske tõlkida, sest selles on osavalt peidus kogu näidendi olemus. Otsetõlge võiks olla „Võõramaine hirm“ ja sellest ju lugu räägibki: ületamatust distantsist erinevate maade ja kultuuride vahel. Pealkirjas on kasutatud saksa- ja ingliskeelset sõna: kogu näidend ongi kirja pandud just nendes kahes keeles. Niisiis, juttu tuleb sakslasest isehakanud ajakirjanik-filmimehest, kes reisib kuskile Lähis-Idasse ja püüab seal kehva inglise keelega koguda võimalikult palju põnevaid intervjuusid ja filmimaterjali. Ja usun, et igaüks oskab aimata, missugused probleemid tal seal tekivad.

Terve näidend on kohutavalt etteaimatav, ikka korduvad teemad: „Miks te tulite siia meid „päästma“, meie seda ei palunud“, „Meil on omad väärtuseid, teil seal „läänes“ teised.“ jne. Peamiselt vestleb noor peategelane sulgemisele määratud hotelli ainsa töötaja, portjeega, püüab temalt hankida informatsiooni ja kontakte, samal ajal kui kohalikust portjee üritab noormehele selgeks teha, kui mõttetud ja eluohtlikud tema püüdlused on. Selle vältel saavad mehed omavahel pisut tuttavamaks ja toimub koolitund „kultuuridevahelised erinevused“:

 NOOR MEES:           oh yes

                                 many people have children

                                when they are thirty

                                forty

 PORTJEE:               and why do they go away from their family

                                you have father

                               mother

                               why do you go away

 NOOR MEES:       my father

                              well

                              I don´t have contact any more

                             and my mother can live on her own

 PORTJEE:            your mother lives alone

                            nobody with her

 NOOR MEES:      yes

                             but that is quite usual

                             in our country

                            she has friends

 PORTJEE:           I don´t understand

Kui ka seda näidendit kord tõlkida, siis peab enamik dialoogist jääma siiski ingliskeelseks või kaotab teos oma mõtte: kaks inimest räägivad kolmandas keeles lihtlausetega asjadest, mis näivad ületamatud ning mis globaliseeruvas maailmas muutuvad iga päevaga aina teravamaks. Ja siis muidugi see valge inimese ahnuse ja kurjuse lugu – that´s mandatory (mitte, et ma seda teemat ebaoluliseks pean, kuid viimasel ajal on sellest saanud pigem pilkekoht kui tõsine ja analüütiline uurimisobjekt).

Näidend meenutab dokumentaalfilmi, mida olen juba näinud. Loomulikult on mul noorest entusiastist kahju: tema ju pole naftaahne sõjard, kes on nõus segi paiskma terveid riike, ohustades sellega kogu maailma; tema püüab lihtsalt näidata tõde, tuua avalikkuse ette kiivalt varjatud saladusi ja loomulikult jääb ta lõpuks täiesti omapäi, saatuse ja inimröövijate meelevalda. Kuid see kõik on ju korduvalt nähtud… Need teemad on väga olulised ja neist tuleb rääkida, kuid kinolinal on seda juba üksjagu ja just niimoodi tehtud – teatris võiks valida mõne teise lähenemisnurga. „Foreign Angst“ on ka päris hea eduga pikim Stückemarkti töö sel aastal (88 lk tavapärase 35 lk kõrval) ja ta mõjub väga-väga uinutavalt.

Näidendis on üks põnev ja perspektiivikas tegelane: vahel hotelli fuajeed külastav valgenahaline naissanitar, kes annab pidevalt lootust võluda monotoonselt lõpu poole rühkivasse näidendisse mõni pöörak või suurem üllatus, kuid poole näidendi pealt ta lihtsalt kaob. Rohkem me temast ei kuule. Võib-olla see oligi ta üllatus.

Üle jäävad lõputud vestlused (mille tehniline kvaliteet on ju hea) kõikvõimalikel teemadel ja omapärane, rusuv tuimus, justkui vana ja haige elevandi suremine – räägitakse, et need suured loomad eemalduvad oma maiset lõppu tunnetades karjast ja lähevad vaikselt omaette surema. Kas noorel mehel on sama plaan? Kui see oletus leiaks kinnitust, saaks lugu hoopis uue kvaliteedi. Jällegi võib loo tunnetamisel olla probleemiks minu kärsitus ja oskamatus tulla toime aeglase tempoga. Ehk on aeglus ja tegevuse vähesus/puudmine kellegi jaoks kaunis. Kellel on vaba aega, siis soovitan selle teksti läbi lugeda. Võib-olla avaneb see just sulle.

Ja olemegi lõpus. Jäänud on vaid võitjad välja kuulutada.

Stückemarkt annab välja kolm preemiat:

  • nö peapreemia võitis sel aastal Juri Sternburgi „Tropp on jälle kuskil mujal“. Ju siis sai žürii noore autori kavalatele ideedele jälile; ei tea, kes millal ja kus näidendi ka lavale toob? Autor on aga sellest olenemata 5000 Euro võrra rikkam ja saab järgnevatel aastatel üksjagu tellimustöid.

  • Teisena anti välja koostöölepingu preemia (Maxim Gorki teatriga) Anne Lepperile („Koer, kuhu me läheme?“). Juba teine näidend minu „ei-saa-päris-hästi-pihta“-blokist, kuid tundub et Maxim Gorki teater tabas näidendi võlud ära. Iseenesest võiks just seda preemiat nimetada peaauhinnaks, sest autoril on olemas kindel koostöö ja lisaks veel 7000 Eurot. Aga, noh, sakslastel on alati oma Ordnung.

  • Kolmandaks kirjutati alla leping Mario Salazari „Kõik kuld, mis särab“ kuuldemängustamiseks. Oleksin väga üllatunud, kui see näidend poleks midagi saanud.

Mina aga annan oma hääle Benjamin Lauterbachi „Hiinlasele“ – põnev, koomiline ja kiire mäng ning ennekõike väga põneva mõttega lugu. Kindlalt minu selle aasta lemmik.

Stückemarkti järgmise hooaja alguseni pole jäänud just palju aega: Järgnevate nädalate jooksul selgub 2012 aasta võistluse statuut, kuid üks on kindel: 1. detsembril 2011 peab tekst olema Saksamaa poole teele saadetud. Nii, et kõik julged ja vihased, kirjutama! Just nädala eest loeti Stückemarkti kõrvalprojekti raames ette Martin Alguse „Kontakt“. Eesti maitsel on Saksamaal minekut küll!

Kes aga soovib lugeda selle aasta töid, siis saab neid tellida nii inglise kui saksa keeles Goethe instituudist. Niisiis, jõudu lugemise, mõtete mõlgutamise ja – ma ei väsi kordamast – algupärase näitekirjanduse loomisega!

MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? 3. osa

Sel korral jõuame näidenditeni, millest ma päris hästi aru ei saanud. Stückemarkti tööde hulgas ikka leidub selliseid.

Kindlasti ei peaks arusaamatust mõistma negatiivsusena: komplitseeritus ja harjumuspäratus sunnivad teksti korduvalt üle lugema, toimunu üle mõtteid mõlgutama. Just sellised tekstid sobivad hästi eneseanalüüsiks: oma arusaamised, tunnetused ja maitse tõusevad eriti selgelt esile. Ja eneseanalüüs on ju üldiselt tervislik.

4) Juri Sternburg „Tropp on jälle kuskil mujal“ („Der Penner ist jetzt schon wieder woanders“): ikka ja jälle räägitakse vägivalla estetiseerimisest ning kohe esimesena ujub silme ette Quentin Tarantino „Kill Bill“, kus päid kukub otsast rohkem kui sügisel õunu ja veri voolab ojadena ning see kõik on ikkagi kuidagi hirmus ilus. Ja lahe! Täiesti uue tasandi saavutavad aga erinevad „Sae“ ja „Hosteli“ tüüpi õudukad, milles tarantinolikult loov (ja paraja kiiksuga) mäng on asendunud loova (oi, kui loova) piinamisega. Kuid seegi võib meile kohati mõjuda ilusana. Ärge üritagegi väita, et see mitte mingil juhul nii ei ole!

Üldiselt nimetaksin seda lihtsalt vaataja tuimestamiseks. Kõik on nähtud, kõik on olnud, me ei pööra vägivallale enam erilist tähelepanugi. Aga kui kasutada samu nippe draamas? Grafitikunstnik ja muidu loov noorsand Sternburg aga seda just katsetab. Ja tegemist ei ole Sarah Kane´i psühholoogilise ja pingestatud vägivallaga. Oi ei, selles näidendis käivad asjad palju lihtsamalt.

Kaks noormeest, Igor ja Andrei, ajavad ühel ilusal õhtupoolikul mööda Berliini metrooliine taga nende diilerit, aga tropp on kogu aeg kuskil mujal. Vihased ja tüdinenud mehed otsustavad oma pahameele suvaliste reisijate peale lihtsalt välja valada. Esmalt mõnitavad nad pisut juhuslikku ohvrit ja siis nad kas peksavad või pussitavad ta surnuks. Ohvriks langevad igas vanuses ja staatuses inimesed (edukas kirjastaja, grafitinolk, pensionärist memm, turistid, politseinik) – keegi pole Igori ja Andrei eest kaitstud. Tapmised toimuvad nii ootamatult ja kiiresti, et lugedes ei saa sellest kohe arugi; ei mingit hoiatust ega ohumärki. Teatud hetkeks ootab lugeja seda puhtalt tõenäosuse põhjal.

Kuid loogiline mõtlemine sel korral kaugele ei aita. Ühtäkki ilmub vagunisse Jumal, kes loeb Arthur Conan Doyle´i ja näitab poistele tulevikku. Siis lüüakse temagi maha – noormeestest on saanud Nietzsched!

Kuid seegi pole veel kõik! Äkki jääb rong seisma ja hääl kõlaritest teatab, et vasakute uste kaudu pääseb Ida-Saksamaale. Sellest ei suuda enam peategelasedki aru saada. Alles oli ju 2010?!

Kuid me põrutame veelgi edasi!! Kui te ei viivita ja keerate koheselt järgmise lehe, avastate, et kõik näidendis ette tulnud tegelased istuvad valgete linadega laudade ääres ja naudivad õhtusööki. Ja Jumal/Kelner teenindab neid ning kõik on iseenesest rõõmsad. Kui vaid see tropist diiler välja ilmuks…

Jah, peab tõdema, et loo sõnum kumab kõige muu alt siiski läbi: üksikisiku väiksus ühiskonnas tekitab ahastust. Kas igal inimesel ikkagi on roll? Kas meie suudame muuta ajalugu, olla iseenda jumalad või laperdame lihtsalt saatuse tormituultes?

Kui poeetiline… kui ilus… kui oluline teema. Kuid kas on vaja neid kõiki atribuute, möllu, asjatut vägivalda, arusaamatut dialoogi? Saaks ka lihtsamalt.

Aga miks minna otse kui saab ringiga?(!)

Näidend nõretab viidetest ja väikestest kõrvalmärkustest, mis panevad õige lugeja silmad särama ja viivad ta mõtteradadele, kuhu igaüks ei satu. Kohe kindlasti on tegemist niššiteosega, kuid õigetes kätes võib ta muutuda suurejooneliseks.

5) Anne Lepper „Koer, kuhu meie läheme?“ („Hund wohin gehen wir?“): kas võiks öelda, et iga ühiskonnaliige on mingil määral orb? Saab küll: me ei suuda näha tulevikku ja see muudab meid haavatavaks, ebakindlaks ja hägustab meie suunataju – just nagu lastekodu kasvandikul, kellel puudub ellu astudes kindlus ja stabiilne tugi. Ta on maailmas üksi. Ja eks oleme seda mingil määral kõik.

Kõlab karmilt, kuid Anne Lepper suudab mind peaaegu, et uskuma panna, küll pisukese kõrvalise abiga: näidendi sisututvustusega, kuid siiski. Ilma paari sissejuhatava lauseta aimaksin, et autor üritab midagi öelda, aga aru ei saa, mis see on.

Mis aga muudab loo nii keeruliseks?

Vorm: näidend koosneb tervest posust (väga) lühikestest, iseseisvatest stseenidest (kohati vaid 1-2 repliiki), mis kannavad individuaalseid pealkirju ja tegelevad spetsiifilise probleemi, mõtte või sündmusega. Nii räägitakse privaatsusest, armsatusest, kodanikukohustusest ja kõigest muust. Ja muide, nagu eelnevalt mainitud, sellest kõigest pajatavad lastekodu kasvandikud. Lihtsalt see pole nii ilmselge; nad võiksid sama hästi olla hääled kõrbes või siilid udus – neil puudub karakter, nad esindavat hetkeemotsiooni, mingit ühiskondlikku seisukohta või lihtsalt tähekombinatsiooni. Loomulikult ei puudu loost androgüünne Johanna/Jan, kes hüppab aeg-ajalt ühest rollist teisse, kuid selle vajalikkus jääb üsna küsitavaks. Kogu näidendist leiab vaid ühe remargi, mis loo selgitamisele või lihtsustamisele just kaasa ei aita. Miski ei abista lugejat, ta on justkui orb, üksi ükskõikses maailmas.

Siiski võib näiendist leida läbivaid teemasid. Justkui on üheks keskseks tegelaseks noor Simon, kes peale vanemate surma(? — ei tea, mis või kas üldse miski nendega juhtus) satub lastekodusse. Ta ei suuda aga uue olukorraga leppida ja temast saab asutuses valitsevate ideede suurim oponent ning ümberlükkaja. Tema on see ühiskonna killuke, kes pole kunagi millegagi nõus ja ta ei häbene seda välja öelda. Selliseid on kah vaja.

Samuti räägitakse pidevalt modernseks saamisest ja hobustest. Need näiliselt vastandlikud sümbolid (on ju hobune arhailise maailma esindaja) sulavad aga suures vaidluses üheks ja ühtäkki on saanud vanast ruunast uus POP. Võib-olla peitub just nende mõistete muundumises ka selle näidendi mõistmise võti. Mul lükkas see igatahes ajusagarad liikuma.

Saksa teatriinimesed on aga sellistele mõttemängudele eriti maiad. Nemad loevad seda näidendit kui suurt ideedekogu ja panevad selle laval elama. Kõik saab mingi tähenduse ja efektsuse, samas on kompotil sügavam sõnum, mitte lihtsalt mängulust.

Mulle käivad sellised tekstid veel üle jõu – nad ei lase end kergelt lugeda, vaid nõuavad abstraheerimisvõimet ja kannatlikkust. Või olen ma lihtsalt sadade Hollywoodi kergelt seeditavate ajaviitefilmide poolt ära rikutud…

6) Rebecca Christine Schnyder „Laevahukk“ („Schiffbruch“): jah… minu arusaamatus ei tulene sel korral mitte stiilist, vaid kogu näidendist endast. Vaatame lähemalt struktuuri: näidend algab põhjaliku ekspositsiooniga, kus tutvustatakse kõiki tegelasi ja nendevahelisis suhteid. Luise ja Milva on täiskasvanud naised, kes on mõne aja eest kaotanud oma ema ja peavad nüüd oma elu pühendama meespere kantseldamisele. Vanem õde Luise vastutab vaimse puudega venna Enzo eest, noorema Milva õlul on majapidamine ja isa eest hoolitsemine. Ekspositsioonis saavad tegelastevahelised suhted üsna selgeks, samuti ka peamine probleem – õdede võimuvõitlus.

Teises stseenis on möödunud seitse aastat, isa on just sängitatud maamulda ja õed hakkavad omavahel maja pärast nääklema. Luise tahab vanematekodu maha müüa, Milva aga ihkab seal elama hakata. Niisiis jääb otsustajaks poolearuline vend, kes seaduse silmis on võrdne pärija. Õed hakkavad venda kõikvõimalikul viisil mõjutama ja meelitama. Ja nii terve hulk lehekülgi. Lõpuks lukustab Enzo end majja ja põletab hoone lihtsalt maha. Näidend lõppeb esimese stseeni peaaegu sõna-sõnalise koopiaga,  vaid kogu mööbel on söestunud.

And that´s it.

Tundub, et tegemist on ühe ainsa stseeniga, mis on venitatud enneolematult pikaks, kuigi mingit sisulist arengut ei toimu. Ja viimaks on loodud raam, mis justkui on stiilne, kuid mõjub kokkuvõttes lihtsalt üleliigsena. Sisu on nii etteaimatav ja muutumatu, et mõjub kohati juba üllatavalt, sest kohal, kus võiks oodata pöörakut, ei juhtu midagi. On mitmeid näidendeid, kus tegevus toimub nö ühes stseenis. Koheselt meenub koduse näidendivõistluse 2007. aasta võidutöö, Valmar Kassi „Soovi mulle head teed“, kus kogu tegevustik leiab aset ühe kompaktse tervikuna (naine räägib oma surnud mehega, kuni saabuvad surnukuuri töötajad), kuid seda „stseeni“ lõhuvad uksele koputavad naabrid ja tuttavad, kes annavad loole muutlikuma struktuuri ja vajaliku vahelduse. „Laevahukus“ on see aga täielikult puudu. Tegelastevahelised suhted jäävad algusest lõpuni ühesuguseks, situatsioon püsib muutumatu, pole isegi ühtegi korralikku üllatust (keegi paljastab kiivalt hoitud saladuse). Ei midagi.

Samas ei saa autorile seda ette heita – inimene kirjutab just sellest ja just nii, kuidas talle meeldib. Mulle jääb aga arusaamatuks, miks žürii valib 365 töö seast välja sellise näiendi.

Saksa maitse? Müstika.

Mõne detaili eest tuleb aga Schnyderile au anda: dialoog on uskumatult realistlik; kohati tundub, nagu oleks see sõna-sõnalt kellegi vestlusest maha kirjutatud. Ka tegelased on ju huvitavad. Intriig luuakse kohe avastseenis ja lugejas tekivad suured ootused. Nagu ma aga juba mainisin, ei saa ootused väärilist vastust.

Rebecca Christine Schnyderi näol on siiski tegemist väga noore autoriga ja seega saab rääkida arenemispotentsiaalist – seda on tal palju. Loodetavasti suudab ta oma suured ideed edaspidi pisut põnevamalt realiseerida.

Pikk jutt … … … jutt… Teate küll, kuhu rihin.

Järgmisel nädalal jõuab teieni SAKSA MAITSE viimane osa.

Seniks kõike head!

MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? 2. osa

Birk rõhutas mu eelmise kirjutise kommentaaris, et Stückemarkti näol on tegemist poliitilise võistlusega ja kui kirjutada vähegi ajaloolis-ühiskondliku suunitlusega tekst, on auhinnale päris head šansid.

Eks iga näidendivõistlus (üldse loominguline konkurss), kus tulemusi ei saa hinnata mõõdulindi ega stopperiga, on mingil määral poliitiline. Ja saksa teatrit, tõepoolest, nimetatakse tihti äärmiselt poliitiliseks. Samas, kirjutada võiks ju ikkagi sellest, mis on oluline autorile endale, mis vastab tema maitsele, mitte millel on suurem tõenäosus mingil konkursil võitjate sekka jõuda. Ja kui saatus ning tähtede seis on seda ette näinud, saab omaloomingust ka teiste inimeste maitse. Tõesti hea asi leiab varem või hiljem omale koha, olenemata selle poliitilisusest.

See on vähemalt minu (naiivne) uskumine.

Nüüd aga tagasi Näidendituru parimate palade juurde.

2) Małgorzata Sikorska-Miszczuk „Linnapea“ („Der Bürgermeister“, originaalis „Burmistrz“): Birk, tellisid poliitikat, said ka kohe. Poola autor Sikorska-Miszczuk on tuhninud kodumaa ajaloost välja seiga, mida rahvas meenutada ei taha. Jedwabne linnakeses aset leidnud juutide massimõrv toimus küll natside okupatsiooni perioodil, kuid koletu teo viisid ellu poolakad ise. Hiljem, kui karm tõde avalikkuse ette tuli, raputas see valusalt kogu poolakate pere: end ei saanud enam identifitseerida ohvritena, rahvast oli saanud kurjategija. Enamikul Poolast oli sellega raske leppida ja ühiskond jagunes kaheks leeriks: jaatajateks ja eitajateks. Ka poliitilisel tasandil oli Jedwabnest rääkimine ohtlik, sest kui mõni poliitik selle teema üles tõi, kaotas ta koheselt hääli.

Poleks 40-leheküljelisel näidendil olnud kuuelauselist tutvustust, oleks minu eelnev lõik olemata. Tekstis ei mainita kordagi Jedwabnet, mõnda ajaloolist daatumit või nime; tegemist on hoopis ühe parajalt mõnusa fantaasialennuga, just saksa maitsele omase pöörasusega. Peategelane, linnapeaPÄRAST, juhatab näidendi sisse monoloogiga, millest on taustalugu teadmata raske aru saada. Selgeks saab vaid, et linnapeaPÄRAST tahab meenutada minevikku, aega, kui ta kuulus veel „süütute“ sekka, ning ta muundubki linnapeaENNEks. Uues ajas ja ruumis hakkab juhtuma kõikvõimalikku. Seal ootavad teda tegelased nagu LINNAELANIKUD, PATTU KAHETSEV SAKSLANE, JUMALAEMA, 12 LAPSELAPSE KOOR, kes tungivad temani läbi unenägude ja sõnamängude. Linnapeale tuleb külla NEW YORKI MEER, kes kasutab kohalejõudmiseks maakera läbivat tunnelit – kõik maailma linnapead pidavat nii omavahel seotud olema. Ta toob endaga kaasa ILUDUSKUNINGANNA, kes tunneb kaasa kohalikule rahvale ja armub sakslasesse. Linnapea püüab külalistele näidata tervet linna katvat surnuaeda, kuid peale tema ei näe kalmistut keegi. Linnapea aga ei jäta asja sinnapaika ja toob lagedale linlaste süütuse rööviva tõe: nemad on kogu kalmistutäie inimesi teisse ilma saatnud. Selle peale tõusevad üles surnud ise. Paanikas linnaelanikele langevad taevast kätte lendlehed, mis käsivad neil linnapea jutt unustada ja kõik maha salata. Suures tohuvapohus otsustab linnpeaENNE linlaste patu enda õlule võtta ja vajub suure raskuse all kokku. Ja nii edasi.

Kasutatud on kõiksuguseid võtteid, et lõhkuda klassikalist ruumi, aega, sisulist järgnevust. Stiilgi on hüplev. Naljad ja viited tänapäeva telesaadetele vahelduvad vana-kreeka teatrist pärit koorilauluga. Näidend nõuab mitmekordset läbilugemist.

Stückemarkti peamisetele külastajatele, sakslastele endile pakub kindlasti huvi tegelane PATTU KAHETSEV SAKSLANE, kes oma kurja natsist isa roimasid terves ilmas peab lunastama. Kui aga selgub, et linlased, kes teda halastamatult materdavad, on ise parajad massimõrvarid, ei tea ta, kuidas sellele reageerida. Stseenis nimega „I can´t get no satisfaction“ (saksa maitsele omaselt on igal stseenil pealkiri) võitleb sakslane iseendaga, et mitte oma viha, frustratsiooni ja kahjurõõmu poolakate peale välja valada. Viimaks otsustab ta lihtsalt linnast lahkuda – lõppude lõpuks on ta sellest paigast vaba.

PATTU KAHETSEV SAKSLANE kujutab minu silmis saksa rahva koondportreed: inimesi, kes siiani tunnevad süüd, hirmu ja alaväärsust ning kui keegi väljaspoolt julgeb nende roima raskust pisutki vähendada, siis ei tea nad, mida teha või kuidas reageerida.

Eestlased saavad end hästi paigutada Poola situatsiooni: mitmed küüditajad ja represseerijad olid ju eesti soost inimesed – pole meiegi vaid ohvrid, kuigi meile meeldib seda pidevalt rääkida. Ohvripositsioon on magus, see annab õiguse teistele näpuga näidata. Seega on mõistetav, et poolakad sellest just meelsasti ei loobu.

Kindlasti jääb omaette müsteeriumiks, kuidas näeb „Linnapea“ välja lavalaudadel. Mõndasid efekte on põhimõtteliselt võimatu reaalselt teostada ja lavastamise käigus peab leidma aseaine. Miski läheb paratamatult kaduma. Kindlasti mängib minu nõutuses suurt rolli kogenematust: ma ei tea ju, mis kõik on tehniliselt võimalik ja kui leidlikud mõned teatriinimesed on. Samas võib-olla polegi oluline näidendit lugedes kohe arutleda, kuidas seda lavastada saaks. Meie mõistus on võimsaim teatrimasin ja peas tekkivad kujundid ning pildid jäävadki raalsuses püüdmatuks. See pole ju halb: ei pea arvestama eelarve, näitlejate välimuse ega lava suurusega – loe ja lase aga fantaasial lennata. „Linnapea“ on just üks hea näide seesugusest näidendist.

3) Benjamin Lauterbach „Hiinlane“ („Der Chinese“): jällegi on tegemist fantastikasse kalduva looga, kuid erinevalt „Linnapeast“ on kõik lihtsam ja lustakam.

Kauges tulevikus on Saksamaast saanud ideaalriik, kus inimesed toituvad tervislikult, mõtlevad vaid häid mõtteid, kasutavad ainult looduslikke materjale; lapsed kuulavad vanemate sõna ja saavad ise väga täpselt aru, miks iga öö peab magama kaheksa tundi ja mitte minutitki vähem. Riigi ümber on ehitatud müür, et kaitsta kodanikke väljaspoolt tulevate halbade mõjutuste eest. Siiski tunnevad sakslased altruistlikku huvi õpetada teisi rahvaid õigesti elama. Nii kutsub armas neljaliikmeline perekond külla hiinlase, et oma head sõnumit talle edasi anda. Otseloomulikult osutub kultuuride kokkupõrge teravamaks kui perepea Alexander, aga eriti tema kaasa Gwendolyn karta oleks osanud. Alandlik ja malbe hiinlane toob võõrustajatele kingitusi: poisile elektriauto ja tüdrukule nuku. Pereema saab kingiks tolmuimeja. Loomulikult on vanemad ärevil, et nende lapsed puutuvad kokku nii paha asja kui plastmassiga. Nende ahastus kasvab, kui nad märkavad külalise käes mobiili – kurja masinat, mis teeb kõik inimesed haigeks. Lapsed tunnevad aga uutest mänguasjadest (kas nad üldse on enne lelusid näinud?) suurt rõõmu ja vanemad otsustavad silma kinni pigistada. Kui aga hiinlane tahab sisse võtta unerohu (kõik tabletid on tuleviku Saksamaal väga halvas kirjas), kaotab pereema enesekontrolli ja käsib võõral keset ööd nende kodust kaduda. Hiinlane lahkub ilma kärata, kuid tõdeb, et külastatud rahvas on äärmiselt ebademokraatlik ja ideoloogiline.

Lõbusa irooniaga ja stiilipuhtalt kirjutatud dialoog ning naljakad situatsioonid – just sakslaste enneolematu imestamine meie jaoks nii igapäevaste asjade üle – muudavad näidendi hoogsaks ja meeltlahutavaks. Kuigi lugu tundub õhuline ja mõjub lihtsa komöödiana, reedavad pisikesed detailid (laste kergekäeline karistamine, vanemate mõttelaad), et selles ühiskonnas on midagi väga valesti. Malbe hiinlane näeb võõrustajad kiiresti läbi, ta isegi mängib nendega pisut. Ju ta on rõõmus, et see, mis Hiinast vaadates nii eredalt ja püüdmatult säras, polegi puhas kuld. Eks tundub vahel meilegi, et USAs või Austraalias on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Loodetavasti jõuame hiinlase kombel peagi järeldusele, et igal pool omad kiiksud ja kodus polegi nii halb.

Samuti tõstatab näidend ideaalse ühiskonna küsimuse: kas selline imeolend saab üldse eksisteerida? Näiliselt elab perekond ju majanduslikult ideaalses keskkonnas, kuid siiski pole nad vabad. Nad peavad mõtlema ja elama tervislikult, loodussäästlikult pragmaatiliselt – kõik muu on keelatud. Tegemist on äärmise jäikusega. Samas, kui kodanikud võivad mõelda ja tegutseda nii, nagu nad soovivad, ei saavutata kunagi täielikku majanduslikku edu ja kõrget moraali. Üks väärtus hakkab koheselt teist sööma. Kumb on aga olulisem? Lauterbach näib eriti hindavat mõttevabadust, kuid jätab individuaalsele interpretatsioonile piisavalt ruumi.

Ja loomulikult ei saa jätta märkimata autori muhedat huumorit: tuleviku sakslased ehitavad enda ümber müüri, et kaitsta endi ideaalsust – pagan, see on ikka päris krõbe-krõbe-krõbe nali.

Viis näidendit veel minna, siis avaldan ka enda lemmiku.

Järgmise nädalani!

MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)?

Igal kevadel, kui suured teatrihuviliste hordid kogunevad Berliini Theatertreffeni raames nautima saksakeelse teatri parimaid palasid, avaneb seal samas võimalus tutvuda uusima näitekirjandusega. See pühalik sündmus kannab nime Stückemarkt („Näidenditurg“) ja nagu pealkiri teadustab, üritavad noored ja/või veel senitundmatud autorid enda näidendeid suurtele teatritele ja kuulsatele lavastajatele „maha müüa“. Sel aastal proovis õnne 356 tegijat üle kogu Euroopa (kogunisti 162 tööd polnud kirjutatud saksa keeles), kogumikku jõudis vaid kaheksa kangeimat. Ja kuigi see võistlus muutub üha enam üle-euroopaliseks, siis esindab see minu silmis just saksa maitset.

Mis on „saksa maitse“? Tugev stereotüüp on Bier und Sauerkraut. Peaaegu sama jõuline on naljatlev üldistus, et ühes õiges saksa lavastuses peavad välkuma rinnad ja pritsima veri. Ja lava ei tohi kunagi kasutada lihtsalt lavana. Stereotüüp on olemuselt eelarvamuslik ja räigelt üldistav, kuid selles on alati peidus ka killuke tõtt. Vähemalt saksa näitekirjandus on päris pöörane. Autorid võivad endale lubada peaaegu kõigi reeglite eiramist, sest saksa teatrimaastikul teevad enamik lavastajad koostööd lavastusdramaturgidega ja tekst töödeldakse nii ehk naa üsna põhjalikult ümber, täidetakse kõik fragmentaarse näidendi lüngad ja harutatakse lahti sisulised ja stilistilised puntrad. Pigem on oluline näidendist saadav impulss. Kohe meenub saksa näitekirjanduse legendi Heiner Mülleri „Hamletimasina“ nime taha peidetud üheksaleheküljeline tsitaatidetulv, mida on selle poolikusest olenemata lavastatud palju-palju ja väga erinevates vormides.

Niisiis võib Stückemarkti kogumikku ette võttes oodata parajalt kreisit värki.

Saab näha, mida tõi Jänese aasta.

1) Dmitrij Gawrisch „Jäätmaa“ („Brachland“): et iseenda sõnade söömine saaks kohe hea hoo sisse, on esimene näidend üllatavalt klassikaline. Kogu lugu toetub narratiivile ja liigub üsna ohutut teed pidi etteaimatava lõpu suunas. Lugu räägib kahest ida-eurooplasest talumehest, vendadest, kes on hiilinud Šveitsi, et püüda seal suurt Euroopa unelmat (eks ta üks Ameerika unelma väike ja pisut skeptilisem vennake ole), kuid illegaalselt võõral maal seiklevad Ivan ja Oleg avastavad õige pea, et keegi ei oota neid avasüli oma koju ja töökohad ei kasvagi puu otsas. Esimesele valgustushetkele järgneb mahajäetud hoonete asustamine ja kohalike röövimine, mis viib neid kokku üksiku arsti Petraga. Meestel on vaja ära elada, naine hellitab viimast lootust saada emaks (eks see 40 hirmutab meid kõiki) – mõeldud, tehtud: Petra abiellub 15 aastat noorema Olegiga ja Ivan kolib värske paarikese keldrisse. Kes on näinud rohkem kui ühte Hollywoodi peredraamat, teab, et nii ilusasti need asjad küll jääda ei saa. Ivan, kes vanema vennana lubas iganädalaste rahasaadetistega üleval pidada tervet kodust klanni, jätkab pätikarjääri, Oleg üritab oma naisele igal võimalukul viisil meele järgi olla, käib mitmetel koolitustel, pakub ennast igale poole, aga tööd siiski ei leia. Üha enam hakkab neid painama süütunne oma parajalt düsfunktsionaalse perekonna ees (isa on jooksus, tädi ja nõbu ratastoolis, reisiks raha laenanud onu vili ikaldub pidevalt) ja meeleheide viib rumalate otsusteni. Selle tohuvapohu keskel üritab Petra läbi suruda oma tahtmisi, mis ajab vennad omavahel täielikult raksu. Lisaks tuleb ilmavalgele veel vana armukolmnurk – katastroof on möödapääsmatu.

Tekst on tõepoolest üllatavalt harilik: ei mingit publikuga suhtlemist, kaherealisis stseene, ajahüppeid, moonutatud õigekirja, tegelaste muundumist, abstraktseid ruume, pööraseid remarke, fragmentaarsust. Aga võib-olla just selles peitubki üllatuslikkus. Põhjalikud remargid, võimalikult realistlik dialoog, ei mingit keerutamist. Muidu võiks kohe klassikaliseks ameerika draamaks pidada, vaid repliigid on siiski saksalikult napid.

Tegelased on enneolematult otsekohesed. Petra kohtab esmakordselt vendi (jälitades temalt koti röövinud Ivani mahajäetud majja – kus on naine!) ja kohe kuuleb ta karmi tõde:

OLEG: Te vihkate meid.

PETRA: Me vihkame teid?

OLEG: Meiesuguseid.

Kogu näidendi jooksul on tunne, et need kolm tegelast suudavad rääkida vaid tõde ja ainult tõde, kõik nende emotsioonid on üheti mõistetavad ja eesmärgid (ilm)selged. Samas suudavad nad teha osavalt järeldusi ka väga väikese informatsiooni põhjal: Petra kuuleb pealt Ivani telefonikõne ja saab koheselt aru, missuguse sigadusega mees kodus on hakkama saanud. Kogu tegevustik on jäetud võimalikult lihtsaks: just sit, watch and enjoy!

Siiski leidub üks stseen! Jah, see üks peab ikka olema! Oleg teeb lugejale kiire sissejuhatuse teemasse „Kuidas meigiga kole ida-eurooplase nägu ilusamaks teha“. Kuna see stseen seisab terviku stiili silmas pidades päris omapäi, mõjub see eriti veidralt. Pidin monoloogi korduvalt uuesti üle lugema, et kindel olla, kas sain mõttest ikka õigesti aru. Aga vähemalt tean nüüd pisut, mida enda ida-eurooplase larhviga ette võtta. Tänan, Oleg.

Sakslastele näivad kõikvõimalikud immigrantide lood hästi peale minevat. Ka saksakeelse teatri suurkujud, nagu Roland Schimmepfennig ja Dea Loher, on kirjutanud välismaalaste veidratest ja ebameeldivatest seiklustest Saksimaal, kuid omamoodi trend on kirjutada ida-eurooplastest. Eriti suurt huvi pakuvad sakslastele poolakad (Christoph Nussbaumederi „Mit dem Gurkenflieger in die Südsee“ ja Claudia Grehni „Ernte“, mis võitis eelmisel Stückemarktil peaauhinna). „Jäätmaa“ tegelaste täpne sünnimaa on küll välja jäetud, kuid ida poolt on nad nagunii (autor on ise pärist Kiievist, nii et kuskile sinna võib vennad sobitada). Kokkuvõttes pole nende täpne asumaa üldse nii oluline kui loo sõnum: „uute“ Ida-Euroopa riikide elanikel elu on kole ja nad vaatavad lootusrikkalt vanade ja väärikate läänenaabrite poole. Oma palverännakutel nad aga õnne otsa eriti ei komista. Üsna plass pilt. Samas, kas olukord on tõesti nii hull: meil (on eestlased täpselt selles samas kambas, vähemalt Kesk-Euroopa silmis) on oma kodumaal nii kole, et oleme nõus kasvõi illegaalselt Saksamaale ja Šveitsi või ükskõik kuhu põgenema, et kuidagi ära elada? Kui ajalehti lugeda, siis vahel jääb isegi uskuma.

Stückemarkti žürii nimetab „Jäätmaad“ näidendiks, mis ilma igasuguse moraalitsemiseta püüab küsida, mis hinda on inimesed nõus maksma, et püsiks lootus ilusamast homsest. Ühtegi uut või üllatavat mõtet Gawrisch küll ei paku. Võib-olla on huvitav autori järeldus, et olenemata, kas oled rikas šveitslanna või vaene ukrainlane, siis unistad ja loodad ikka ühtemoodi. Või, nojah, on see elementaarne…

Jäätmaa“ ongi kergesti loetav ja mitte erilist vaimset pingutust nõudev lugu sellest kõigest, mida me justkui niikuinii teame: ebavõrdsest elustandardist, soovunelmatest ja egoismist. Tundub üllatavat lihtsakoeline, aga puhtalt loona siiski huvipakkuv.  Millegipärast pidi ta ju 356 seast valituks osutuma.

Järgmisel nädalal järgmised saksa maitse uued Lieblingid.