Category Archives: M-L

ma ei oska luuletada, sellepärast kirjutasin haiku

mõistusejäänus

mattumas kvantiteetkohvi

mis pole Prismast

Advertisements

armastus

armastusavaldus sulle, M-L!

 avaldan armastust

sulle

M-L

võta nüüd!

noh…

oma viga siis

It´s OK

Mul on kultuuripuuudus. Mitte küll kehakultuuripuudus – seda on üpris palju, ja ega ma ei kurda – kehakultuur on hea! Aga selle kunsti kunsti igatsus on tekkinud…Teatris ei jõua käia – õhtuti töö. JA JUMALA EEST, MIS VABANDUS SEE ON!?! Teater ongi ju SEE…Aeg-ajalt tundub, et kõige olulisem kaob – nagu tihtipeale inimestegagi. Lihtsalt kaovad. Ja ega mingil hetkel ei ole kahju ka, asjad lähevad omasoodu, mina kulgen sujuvalt kaasa.

“Tere! Mina olen M-L. Meeldiv tutvuda. Aga vältimaks segadust, ütlen kohe, et meie potentsiaalne interaktsioon on ajalik. Ühel hetkel seda enam ei ole. Ma ei tea, kas ma viitsin üldse hakata. Kas sina viitsid?” Nagu teatriga – vahel ei viitsi. Ei ole ainult teatriga – kõigega. See on normaalne, aga mulle näib, et ÕIGE on säärane kirg, mis ei kustu hetkekski. Kestab kogu aja, konstantselt. See on esimene asi, millele peaks mõtema vahetult enne magamaminekut ja kohe pärast tõusmist. Justkui igavene pissihäda (see oleks päris häiriv). AGA võib-olla ongi hea, et kogu aeg pissihäda ei ole. Jah! On. Nii ei saakski eksisteerida. Peldikus elamisest viskab ilmselt kiiresti üle, sest muud elu ju ei olegi. Inimestega saaks ka suhelda ainult läbi ukse. Kogu raha kuluks peldikupaberi peale. Seda ei saaks ka kvaliteetset lubada – hinnad kõrged ju. Siis istud potil Konsumi omatootena valmistatud peldikupaber näpus ja ootad, et tegelikult võiks asi juba otsa saada. Tahaks koguni veega alla minna, sest prilllaud hakkab ka ära kuluma. Suht täbar olukord.

Ja nüüd ma sain oma küsimusele vastuse, laupäevase päeva hommikul kell 11.22, kodu köögis istudes. KÕIK ON JU KORRAS. Punkt.

 

Kaks kuningriiki…ja Eesti…ja Kübar

Tagumine aeg UusLoomingusse järgmine postitus teha. Ajad lähevad kiiremaks ja inimesed jäävad magama. Või tähendab, leiavad muid tegemisi VÕI leiavad tegemised inimesi, aga see selleks, postitus on igatahes kohal.

Käisin reedel, 7.10, vaatamas kolme kuningriigi valitsejate ühistööd “Three Kingdoms”. Inglismaa/Stephens, Saksamaa/ Nübling ja Eesti/ Semper “valitsejad” oleksid võinud juba pärast II MS-i ühiskuningriigi moodustada. Oleks saanud ideaalse riigi, mille majandus olekski võinud baseeruda ainult seksiäril ja orjakaubandusel, poliitika olla nii korrumpeerunud, et ausaid riigitegelasi oleks võimalik vaid loomaaias haruldaste väljasuremisohus liikide seast leida; ja mille heategevus oleks kuritegevus – ehk siis: kui annetad vaesele raha, saad kriminaalasja kaela (kui ei juhtu nii palju pappi olema, et saaks kohtule altkäemaksu pakkuda). Midagi anarhialaadset; INIMESED JOOKSEKS AMOKKI. Häbitult. Vabalt? Ehk see olekski vabadus. No igatahes tekitas “Three Kingdoms” mulle selliseid assotsiatsioone.

Esialgu ütleks, et tegu oli paraja tohuvapohuga. Suhteliselt jälgitavast kriminullist (Inglismaal tapetud lits, kelle mõrva hakkavad uurima politseinikud, kes jõuavad otsaga pornotööstusesse, mille juures, ÜLLATUS ÜLLATUS, Eestis; lõpuks on kahtlustatav üks inglise detektiividest ise: Ignatius Stone jnejnejne) on loodud grandioosne groteskikabaree, kus tundub olevat vabandatavad kõikvõimalikud rõvedused. Antud kontekstis on täiesti normaalne ja loogiline pulgaga persepaneku simuleerimine ja seina määrimine persest väljatunginud sitaga (loodetavasti võltssitt, aga mine sa tea), mis siis veel alastusest ja dildodest ja onaneerimisest jms rääkida. Ja ma pole siinkohal irooniline. Kõik oli väga okei, midagi ei olnud üllatav, kaugeltki mitte šokeeriv. Kõik kepivad kõiki nii otseses kui kaudses mõttes: üksikisikud, rahvad, riigid…See juhtub, kui tuleb “vabadus” – see formaalne. (Lisaksin siinkohal, et ei ole autoritaarse korra pooldaja!) Kusjuures, lavastus tuletas mulle meelde sarja “Game of Thrones” – kes teab, see teab. Ka seal kepitakse kõike, mis vähegi liigub soost, sugulussuhetest, vanusest, välimusest vaatamata. Ja seegi tundub antud kontekstis sobilik. Elu alus ju.

Mainisin lõigu alguses, et tohuvapohuga: jah! Sest teater tahab ju enda nime välja teenida. Mõtlen: mis teater see siis on, kus lavale pannakse inimesed liikuma ja krimilugu rääkima? Ega mu mõistes ei olegi. Teater algab suuremast tinglikkusest, võõritusest, pingestatusest, esteetilisest efektist; näitlejatöö algab kohalolust. Kriminull on maetud paabelisse, viimasele on aga külge poogitud räpane glamuur. Ilusat demokraatiaõuna uuristab pasane mädanäljas uss. Aga mulle meeldis, et pask oli konkreetselt ja reaalselt olemas. See on TÕDE. Lihtsalt sealsamas minu silme all. Ja TÕDE ei olegi tegelikult nii hirmus, kui inimesed kardavad; TÕDE on loomulik, see ei šokeeri. Hirmust tuleb lahti lasta. See on umbes sama, kui karta paaniliselt plaastri tõmbamist juba ammu kinni kasvanud haavalt. No EI OLE VALUS. (Muidugi oleneb inimese valulävest, aga valdavalt EI OLE SEE VALUS.) Saab hakkama.

Näitlejad. Oli häid. Nii britid, saksad kui eestlased. Ei kurda. Aga muidugi Kübar. Tema on ooper omaette. Keegi kirjutas oma blogis, ma ei viitsi uuesti otsida, et Kübar on totaalne näitleja, teda ei kujutakski eraelus nt bussiga koju sõitmas või poes toitu ostmas ette. Just sama point, mida oma sõbrann

aga pärast etendust arutasin. Ta on näitleja, mitte inimene. (Okei, inimene ilmselgelt, aga you get the point.) Iga tema liigutus, näoilme, tema hääl indikeerib täielikule kohalolule. Ta on seal, meie ees, nii alasti, kui veel olla saab; igas mõttes. Ta avaneb; tähendab, laseb endasse piiluda. Aga katsuda ilmselt iialgi mitte; ja väga hea, sest ta murduks muidu pooleks. Kübar on ladvaõun – särab nii et silmad peab kinni panema, aga kätte ei sa; ja kui kellelgi õnnestub ta alla peksta, siis ta mädaneb lihtsalt ära. Punkt.

“Three Kingdoms” jättis minusse õõnes sisetunde; mitte wow-efekti, mitte katarsise, mitte vaimustuse. Aga et lugeja valesti aru ei saaks: õõnes tunde selle positiivses mõttes. Groteskiussike uuristas mu sisikonda (kui oskaks nalja teha, ütleks, et pärasoolde) salakäigud, mille trajektoori püüan tänaseni leida. Ja väga hea; sest teater pole säärast tunnet ammu tekitanud.

Soovitan vaadata nii kaua, kuniks veel jätkub.

All that drama…

Festivaliga onselleks korraks finito. Nädalasuurune pang täis mõtteid-kogemusi, mida korraga nii või naa välja pursata pole võimalik, nii et keskendun sellele, mis UusLoomingut kõige lähemalt võib puudutada.

Draama 2011 off-program “Homne teater” oli iseenesest ülivajalik toomaks publiku ette (teatri)kunsti, mis võiks muidu Eesti kontekstis tunduda veider. Või vähemalt püstitaks küsimusi a´la “kas-see-siis-nüüd-ongi-teater-või??”, “mis-see-tähendama-pidi?”, “ka-nii-koledaid-asju-üldse-tohib-näidata?”, “miks-teksti-ei-ole?” jms (väike liialdus, aga saate aru küll). Vaatajail tekkis ehk mingigi arusaam sellest, kuhu suunda teater liigub, või tegelikult juba ongi ammu liikunud; me oleme lihtsalt viimases vagunis. No hea küll, eelviimases. (Pealkiri “Homne teater” on iseenesest päris muhe – kuidas saab homne teater täna siin olla, siis on ta ju tänane teater…Nalja tegemast ma ei väsi.)

Antud lavastustest olen näinud kahjuks vaid “Kunstverd- ja pisaraid” ning “Idioote”. Väga ei kurda. Iroonia- ja groteskikastikesse saab suure linnukese tõmmata, alastust oli ka rohkem kui täie raha eest (vihje “Idiootidele”). Samuti rõvetsemist, kisendamist, muidugi interdistsiplinaarsele teatrile kohustuslikuks kujunenud multimeediat ja nii edasi nii edasi. Meie publikule võib palja perse ja nokuga laval ringi jooksev näitleja tunduda algul võõristavana, ent usutavasti kujuneb see varsti normikski; siis boikoteeritakse lavastusi, kus näitlejad riietega käivad – see on liiga uuenduslik, teater peaks minema tagasi oma juurde juurde, tähendab inimene peaks minema tagasi tema juurte juurde ja alasti ringi jooksma. Nali naljaks, perse paljaks. Mõte selles, et publik – inimene üleüldiselt – harjub asjadega küllaltki aeglaselt, eriti meil, kus nõukaaeg ei soosinud just vaba mõtlemist. Muidugi kahju, sest sedavõrd raskem on uuendusi käima saada. Olukord pole aga kaugeltki lootusetu, kõik võtab lihtsalt veidi rohkem aega kui n-ö vabamas Euroopas. “Homne teater” oli mingis mõttes heaks alguseks. Tuleb aga tõdeda, et pärast saksa teatri külastamist ei ole Eestis nähtu üllatuseks.

Aga nüüd egoisminurgake. Nimelt, mu enda lastenäidend “Need, kel pole trakse” tuli eelnimetatud programmi raames esimesele lugemisele. (Tänud Hirile, Siimule, trupile! Ja kindlasti publikule, kes asja hästi vastu võttis ning hiljem sisukasse diskussiooni laskus.) Tegemist ei ole konvensionaalse jänes-hüppas-kass-kargas-looga, vaid see puudutas pigem elu negatiivseid külgi: pedofiiliat, vanemliku hoole puudumist, perevägivalda jms. Kokkuvõtlikult: lõpp ei olnud kaugeltki mitte õnnelik. Kas ja kui palju oleks paslik lastele laval näidata? Kust jookseb piir tabu ja õpetlikkuse vahel? Millal peaks lastele kommionudest rääkida? Millest lapsed aru saavad? Milline on lavastaja ja näitekirjaniku vastutus? Kas meie lasteteater on sellisteks lugudeks valmis? Kas tegu on üleüldse lastenäidendiga? Intrigeerivad küsimused. “Näitekirjanike kasvulaval” – eesti, taani, rootsi, soome dramaturgide, lavastajate, näitekirjanike kohtumine – arutletu puudutas samuti tabude-teemat. Põhjamaade lastedramaturgias on säärane mitteroosamanna aga tavaline; loodetavasti jõuab väheke väljaspool raame mõtlemine ka Eestisse. Loomulikult ei pea ma silmas, et hakkame kohe lastele seksi ja vägivalda näitama – kindlasti ei! Aga mitmekihilisus, kus muuhulgas esindatud vähe mustemad teemad kui pilvekesed ja päkapikumütsid, tuleks mu arvates kasuks. Ma usun, et meie ühiskond jõuab sinna. Homme. Või ülehomme. UusLoomingu esindajail jääb üle lihtsalt kannatlikult vastu ust taguda, kuni riiv hakkab logisema.

Postituses lubasin rääkida ka, miks on üks uus parem kui teine uus, miks ma ise, ka teised, hoolime n-ö mingis valdkonnas tegijate arvamusest; kui palju me peaks hoolima; kas kellegi mõtted on paremad ja rohkem väärt kui kellegi teise mõtted; kust leida mõttekaaslasi; miks on neid üleüldse vaja; kuidas leida publikut; kuidas, kas, mis, miks, milleks, tratatatataaaaaa. Aga see on nii sisukas ja oluline teema, et ma ei jaksa. Ja pealegi, mul vaja varsti ühte aeroobikstreenerit asendama minna, Rasvapõletus 75 tahab andmist.

UusLoomingulisi mõtteid!

Draama 2011

Pole küll veel osa võtta jõudnud, aga tuhin on sees, nii et pidin selle endast siia välja valama! Oleme Hiri ja Mihkliga seotud projektiga “Näitekirjanike kasvulava”, mis tähendab, et homsest reedeni kohtume paljude eesti, rootsi, soome näitekirjanike ja lavastajatega, et teatri teemadel mõtteid vahetada. Seega on materjali blogi tarbeks kindlasti nii palju, et ise ka ei suuda uskuda. Eks me teeme projektist ka siia kokkuvõtte, sest neid briljante, mida sealt kindlasti kogume, ei saa jagamata jätta!

Tšekake Draama kodukat, hoidke blogil silma peal ja muidugi külastage etendusi (ps: eriti Drakadeemia esimest lugemist reedel, 09.09, kell 15.00 Vilde pubis :D)

Draama 2011

Sündis UusLooming

By M-L

Jah. Seda ta tegi – võttis kätte ja sündis. Õigemini otsustasime teiste noor(näite)kirjanikega, et võiks siiani valdavalt isekeskis arutatud teemad lehmakella külge riputada, ja ideaalis tekitada avalikku diskussiooni. Antud blogis jagame mõtteid teatrist, filmist, (näite)kirjandusest, luulest jms; ning ilmselgelt ei jää puudutamata päevapoliitika, sest olgem ausad, see kipub kõiki loomeinimesi ühel või teisel viisil inspireerima. Miks UusLooming? Lihtne: sest kirjutame uuest loomingust ja kirjutame ise uut loomingut. Kuigi, kuidas määratleda uut?…Olgu, see selleks, klaas-on-pooltühi-pooltäis-teemat ma täna ei puuduta.

Kes me oleme? Sisuliselt inimesed, aga peale selle on meie suurimaks ühisjooneks asjaolu, et oleme autorid ja klassifitseerime endid näitekirjanikeks; või näidendite kirjutajaiks. Rohkem tutvustavat infot leiad menüüst “Uusloojatest”.

Nii et kutsume üles kõiki meie tõstatatud teemadel kaasa rääkima, meie loomingule konstruktiivset tagasisidet andma, ja niisama uurima-puurima, et mis värk selle blogiga on.

PS: juba peagi on oodata silmiavavat kokkuvõtet saksa uuemast näitekirjandusest. Mihkel teeb.

Tänane luulenurgake:

kõik on uus

septembrikuus

ilmselgelt tuleb

ajaga kaasas käia

UusLooja M-L