Category Archives: kirjandus

Kirjanduslikust meelelahutusest.

Nagu mitmed inimesed mu sõprusringkonnast teavad, on mu lemmikajakirjaks Cosmopolitan ja ära ei ütle ka Kroonikast, failblogist rääkimata. Antud postituses plaanin tutvustada mõningaid toredaid lehekülgi ja mõnel moel õigustada seda, miks ma ikkagi Cosmopolitani loen.

  • FMyLife.com
    F tähendab selles aadressis teadagi mida.
    Üks sõber tutvustas seda kunagi sõnadega, et kui päevas seda natuke lugeda, siis tundub oma elu juba päris tore. Ja palju päikeselisem. Mõneti tegemist puhtehteestlaslikupoolmassohistliku mõnuga: ka teistel läheb halvasti ja/või nendega juhtub igasugu asju. Ja oleme ausad, kuna sissekanded on säutsulikult lühikesed, siis on see ka kiire lugemine. Paratamatult teeb ka tuju paremaks. Aeg-ajalt tekib muidugi küsimus, et kuidas saavad toimuda sellised kokkulangemised, kuid elu on selline. Seda enam, et autoriteks on samasugused lihtsad inimesed nagu me kõik. Natuke Tšehhovlik olukord. Oli tal ju üks mees ühes novellis, kes jäi vankri alla ja siiralt rõõmustas kui sellest ajalehes kirjutati. Ikkagi temast.
  • Not Always Right.com
    Midagi samalaadset eelmisega, kuid teises võtmes. Sisaldab teenindusega seotud lugusid ja reeglina teenindaja perspektiivis (kuid on ka erandeid, mis reeglit kinnitavad). Olles ise päris mitu aastat klienditeenindajaleiba söönud, siis on lugusid, mis ajavad mõnuga naerma, sest endalgi taolisi olukordi ette tulnud.
    Kui tuju on halb ja naerusoolikas vajab ummistusest vabastamist, siis on see üks parimaid kohti, kus aega veeta. Kasvõi juba sel lihtsal põhjusel, et issanda loomaaed on kirju ja aeg-ajalt on tore seda endale meelde tuletada.
    Sama lehekülje alamsait on Not Always Romantic, mis koondab enda alla äraspidiseid romantilisi lugusid. Või lihtsamalt öeldes – suhteteemasid.
  • Learn From My Fail
    Lahked inimesed on teinud empiirilisi katseid ja lühivormis edastavad nüüd oma õppetunnid teistele. Mõnda postitust lugedes tekib küsimus, et kuidas see kõik küll võimalik on, kuid järeldus on sama, mis eelmises lõigus.
  • Cosmopolitan
    Nagu ütles Merle Jääger ühes intervjuus, et Pikri ilmumisest jäi Eesti perioodikamaastikule suur lünk, mille nüüd aastate pärast on täitnud Cosmopolitan.
    Sisaldab paberkandjal huumorit, mõnel juhul ka midagi asjalikku.
    Miks lugeda? Aga miks ka mitte! Vahelt uleb kiusatusele järgi anda ja… Eks see ole nagu Eurovisioon. Keegi ei vaata, aga kõik on kursis.

Järgmisel korral juba muud lugemissoovitused. 🙂

Advertisements

Surnud naer

Mõned päevad tagasi olin seltskonnas, kus keegi tõi välja ühe huvitava asja. Kui me vaatame halbu ja paremaid Ameerikamaa komöödiaid, siis seal on kõigele lisaks nn purginaer. Ja et see purginaer on kinni püütud ammu-ammu ja need, kes naeravad, on tegelikult ammu-ammu teises ilmas. Ja nad naeravad fiktiivset naeru naljade üle, mida nad tegelikult pole mitte kunagi näinud. Mõnes mõttes õõvastav, mõnes mõttes ilus – asi, mis on sinust maailmale alles jäänud, on  sinu naer. Mitte nutt, aga naer.

Lisaks naerule on me ümber ka surnud sõnad, kui nüüd kirjanduse peale minna. Selles mõttes, et raamatud, mida me klassifitseerime klassikana, on tihtipeale kirjutatud inimeste poolt, kes on juba ammu-ammu teiselpool. Ja me ikka loeme ja me ikka loeme ja me ikka loeme. Aina uuesti ja uuesti. Asi, mis sellest inimesest on alles jäänud, on ports kaante vahele seatud sõnu. Tihtipeale ka skandaalne elulugu, aga see on hoopis muu asi.

Roland, see Barths on kirjutanud pikalt, et autor on surnud. Arvestades klassikuid, siis nii see tõesti on ja selle vastu vaielda ei saa. Milleni ma aga jõuda tahtsin, on see, et kui inimesest ehk kunagisest autorist on maha jäänud kaante vahele talletatu või lavadel mängitav või ükskõik milline kunstivorm, mille algus on paberil, siis…. Siis kas ka inimesest jääb midagi alles – kas teosest on võimalik välja lugeda autorit ja tema mõttemaailma, tema elu ja olekut, teda ennast? Kas maha jäävad sõnad või inimene? Kas sõnade taga on inimene?

Eraldi seisvate sõnade taga ehk mitte, kuid kokkupandult ehk annab midagi konstrueerida. Selles mõttes on lugemine lisaks lugemismõnule ka arheoloogia – tahtes tahtmata hakkab teost lugedes peas ringlema mõte, et millest see kõik alguse sai. Mis sundis üht inimest just seda lugu kirjutama. Kuid lugeja mõttemaailm ja rekonstruktsioon autorist võib olla täiesti midagi muud sellest, mis tegelikult oli ja kes tegelikult oli. Lugeja on uus autor ja lugeja võib olla ka uue autori looja, kes tõlgendab paratamatult kõike läbi oma kogemuste ja mõtete. Ka neid surnud sõnu raamatus, mis lugedes uuesti ellu ärkavad.

Ja kaugustest on kosta naeru.

Rubina, “Päikselisel tänavapoolel”

Dina Rubina (s 1953) on Taškendis sündinud vene-juudi autor, kelle sulest on 2006. a ilmunud nimetet romaan. Long story short: kui on olemas kirjanik, kelles on ühinenud Bulgakov ja Winterson, siis Rubina on see. Can you imagine her impact on me?

Lugu, või õigemini lood, hargnevad kolmes tegelases – peategelane, kes on samal ajal ka autor, ja tegelikult enim just kõrvaltegelane; ja tema naabrid, ema ja tütar. Fantastilised lood tohutute tõusude ja mõõnadega elust, millesse on pikitud tuhandeid detaile Gruusia elust, kommetest. Asjad saavad elu ja tahaks koos tegelastega mööda tänavaid lipata, näod muutuvad tegelikkuseks ja otsekui tajuks neid oma sõrmede all.

Ei tahaks kuidagi lahti seletada, ega oskakski…. Lugesin seda raamatut, alguses tükk aega mõtlesin (nagu ma alati teen), et mida ma teeks teisiti, paremini. Lõppu jõudes sain aru: ei, midagi ei muudaks, oh ei, siin on kõik nii nagu peab…. Ideaalne.

Sisu – hullumeelsus… lapsepõlved, nälg, vaesus, varastamine, korruptsioon, sõda, ahju ajamine, tapmine, vägistamise katse, joomine, kunst, ilu, armastus, sõbrad, segased lapsepõlveunistused, kummalised elusad inimesed, rahvakombed, turg, jalutu ennustaja pimeda kaarnaga -või oli see ennustaja pime ja kaaren jalutu… Tõesti, ma ütlen, just nagu hullumeelsus – kibemagus, hingevoolav, sissesöövitav, allesjääv, jumalik kõrgeim kunsti aste.

Ma laenasin selle raamatu välja, ma olengi käinud vist see kaks nädalat ringi, korrates endale ja teistele nagu mantrat: Rubina, Rubina, Rubina. Seetõttu ma ei saa seda kuidagi tsiteerida…. Aga üks peategelane seal, tütar, maalikunstnik nimega Vera, ütleb seal ühel hetkel (vaba tsitaat): “Aga kes, ja miks kusagil seal kõrgel otsustas, et minust peab saama käsn, mis eluaeg imeb endasse inimesi ja pritsib need hiljem lõuendile välja…. Ei tea”.

Vot selline äratundmine ongi olnud. Ma olen ka see käsn. Midagi nii valgustavat pole selle 30 aasta jooksul veel kogenud.

esimene aasta

Nüüd siis midagi verivärsket. Kunagise koolikaaslase (olgu tervitatud TÜ geenitehnoloogid!) ja evolutsioonigeneetika õppetooli kaaslaborandi Mari Järve (s. 1983) sulest on ilmunud debüütromaan, pealegi veel harvanähtud žanrist eesti kirjandusmaastikul – ulmekas. Mul oli au olla selle teose sisutoimetaja.

Raamatu tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2013-2014, ja toimub see, et alati suurepäraste ideedega hiilanud terroristid vallandavad surmava ebolaviiruse, mis levib õhu kaudu. Ebola, teadupoolest, suudab mõnel juhul isegi 90% populatsioonist ära tappa ja on seega tõesti tõhus relv. Eesti, see euroriikide vaeslaps, unustatakse üldise mäsu keskel rõõmsasti ära – vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Valitsuse riismed lippavad kergejalgselt ära Hiiumaale, inimesed põgenevad hullunud hordidena maapiirkondadesse, vähesed jäävad ja dokumenteerivad toimuvat – kuni isikliku piinarikka lõpuni. Kasusaajad lõikavad kasu, kõrilõikajad kõikavad kõrisid, petised röövivad vaeseid ja väeteid ning üksikud koostöövõimelised eestlased üritavad kõigest hoolimata ellu jääda – ühesõnaga, avaneb äärmiselt realistlik pilt.

Lugu hargneb erinevaid, omavahel põimuvaid ja põrkuvaid liine pidi. All-lugusid, juhutegelasi ja värvikaid episoode põimitakse mõnusa elegantsiga, muutes lugemise vaheldusrikkaks kogemuseks. Peategelased, kümme inimest haige seljaga kooliõpetajast joodikust kraavikaevajani, südikast naisarstist vaikiva ehitusmeistrini ja mässumeelse kutsekooliplikani on kõik äratuntavalt igapäevased tüübid. Venelannast ajalootudengi  keelekasutus ja süütunne Eesti-Vene mineviku pärast lisab magusvalusaid momente. See on seejuures Mari Järve kõige omanäolisem idee – kirjutada üdini realistlik ulmelugu, mis keskendub inimsuhetele ja täiesti konkreetsele, samm-sammulisele ellujäämisplaanile. Varude hankimine, elektri tootmine, kartulipanek ja meevõtmine, marodööride kallaletungis jõhkralt tapetud sõbra matused. Armumine, pettumine, suhete lagunemine ja leppimine. Igapäevased kokkupõrked erinevate elufilosoofiate ja temperamenditüüpide vahel. Seega võiks öelda, et toimetulek ähvardava nälja, lähedaste surma ja tundmatu tulevikuga on autori jaoks vaid üks osa argipäevast: ellujääjatel tuleb edasi elada, valikut pole. Pole aega, et liigselt filosofeerima jääda – ja võib olla tänapäeval enam ei osatagi.

Maailmalõpulugudes on midagi nii fastsineerivat. Aga mida me siis ikkagi tegelikult teeksime, kui kõik oleks otsas? Kuhu me läheksime? Millised oleks meie mõtted? Päeva, kuu, aasta jooksul? Ma usun nagu Marigi, et ellujäämises on alati terve ports tugevat talupojaloogikat. Et tegelikult jäävadki ellu need, kes säilitavad kaine mõistuse iga hinnaga, igas olukorras.

Veel meeldib mulle Mari juures see, et ta jäi algusest lõpuni endale kindlaks.  Et tema, kes muidu harrastab peamiselt fantaasiajuttude kirjutamist, võttis ennast teadlikult (teadlaslikult) kätte ja kirjutas tammsaarelikult argise loo. See peaks meeldima igale eesti keskmisele lugejale. Midagi inimlikku, lihtsat, mõistetavat. Et ta järjekindlalt keeldus minu soovitustest lisada verd, vürtsi, draamat. See meelekindlus ja teadlikolek oma eesmärgist vapustas ja vaimustas mind.

Eks ole, kõige raskem on iseendaks jääda. Jätta laskumata libedale populistikateele ja hoiduda danbrownilike žestidega nõksutamast. Et üks autor on seda oma debüütromaanis veenvalt teinud, väärib suurimat lugupidamist. Ja selles on midagi ürg-eestlaslikku.

Paberist ja raamatutest

Täna soovin kirjutada mõne rea asjade püsimisest. Miks siis sedasi? Mõned päevad tagasi astusin antikvariaadist läbi, et omastada lõplikult paar raamatut, mida olin mõnda aega piilumas käinud. Üks neist on üks vana-vana raamat näitejuhtimisest ja selle õpetamise pedagoogikast. Fooritule muutumist roheliseks oodates aga sirvisin natuke seda raamatut. Silme ees oli meeldiv üllatus – tegemist on 1947. a välja antud raamatuga, kus nii mitmedki lehed on veel lahti lõikamata!

Sellest vaatepildist tekkis aga kergemat sorti aukartus. Ma pole kindel, kas ma üldse julgengi neid lehti lahti lõigata. Kuigi lugeda ju sooviks. Kuid siiski… See on olnud kääridest ja nugadest süütu raamat üsna pikka aega. 64 aastat pole just kiiresti mööduv silmapil. Biitlid laulsid kunagi, et kas sa ikka vajad mind kui ma olen 64 aastat vana. Raamatuid vist ikka vajatakse?

Päris alguses oli raamat käsitsi ümber kirjutatud ja neid oli vähe. Tekkis trükitehnika ja järsku oli raamat kergemini kättesaadav. Loomulikult oli neid, kelle jaoks polnud see raamat, sest seda polnud ümber kirjutanud inimene, vaid mingi mehhaaniline mollusk inimese kaasabil. Ja hetkel oleme jõudnud selleni, et on olemas sellien asi nagu e-raamat. Erinevalt päris raamatust ei saa selle lehti kunagi lahti lõikamata jätta ja 64 aasta pärast näeb ta ikka samamoodi välja. Noh, kui vahepeal andmed kaduma ei lähe või failiformaadid ei muutu või maailm otsa ei saa.

Raamat, mis pole paberil, pole minu jaoks raamat. Noh, selles mõttes, et mõistena on ta küll raamat, kuid… Aju tagasagaras miski koputab ja ütleb, et asi pole päris õige. Ma olen viimase paari aasta jooksul jõudnud tõdemuseni, et minu näol on tegemist inimesega, kellele meeldib asju kompida. Asja tekstuur ja see, kuidas ta käes tundub ja millisena ta näib, annab just kui rohkem informatsiooni kui lihtsalt vaatamine või kuulamine või ettekujutamine. Selles mõttes, et ma olen kuulnud, et kui võtta vardad ja need pistikupessa torgata, siis pole see hea asi. Kuid miskipärast on ikka nii, et selleks, et sellest aru saada, on mul vaja kõigepealt paari vardaid. Ja pistikupesa. Midagi samasugust on ka raamatutega. Kui asja ei saa käes hoida, siis polekski nagu tegemist asjaga. Raamatu puhul siis midagi tähendavate sõnadega. (Mõnes mõttes räägin ma enesele hetkel täiega vastu, sest ilmselgelton antud tekst loetav arvutiekraanilt ja mitte paberilt…) Naljakal kombel on monitoriekraanilt loetav kiire info, mis tuleb ja läheb pea kiiremini kui tuli. Paberilt lugedes on see-eest aega keskenduda. Ei ole vilkuvaid reklaame, on must-valge minimalism ja oma kujutluspilt.

On’s asi hoopiski selles, et paberkandjatel andmepankade lugemine on kvaliteetaeg iseendaga? Kui juba maha istuda ja raamatut lugeda, siis ikka midagi sellist, mis huvi pakub ja millele sa soovid end pühendada. Et unustada kõik need portaalide uudised stiilis, et “Isik X käis pissil (VIDEOUUDIS!)” ja “Isik Y käis šoppamas” ja… ja keskenduda sellele, kuis Andres ja Pearu Vargamäel asju ajavad. Või herr Poirot’ järjekordset mõrva lahendab ja Pipi Pikksukk kooli läks ja… Netis liikumine on just kui liikumine infkiirteel, kus on nii palju pöördeid ja nii pikk sõit, et ei jõua keskenduda. Raamalugemine on aga hoopiski sõit kruusateel jalgratta seljas, kus on aega enese ümber vaadata. Paremal juhul isegi kaasa mõelda.

realismist ja Lindqvistist

John Ajvide Lindqvist* (s. 1968) on üks mu lemmikkirjanikke. Miks? Sellepärast, et ta kirjutab nii, nagu asjad on (andestatagu mulle see banaalsus). Ta on erakordne ja hämmastav kirjanik just selle tõttu, et ta näeb ja mõistab reaalsust. Selles ei ole midagi tavalist ega varemnähtut ega segiajatavat kellegi teisega. Miks? Kohe selgitan.

Tavaliselt kiputakse ütlema, et eesti kirjanduses vohab realism. Tammsaare, eksole, ja… Tammsaare. Tänapäev, alates Kenderist ja Hennost ja Murutarist lõpetades Saadi, Kausi ja Õnnepaluga. Selles eelmises lauses on tegelikult kõik valesti. Kõik on valesti määratluses “realism”. Esiteks ei ole reaalsusel midagi pistmist argipäeva, halluse, elu pahupoole, roppuse ja labasusega. Teiseks ei ole reaalsusel midagi pistmist aistingute, kujundite, äratundmiste ja tõlgendustega. Täpsemalt öeldes – reaalsus on kõige enam instinktiivne seisund. Kuklakarvade turri tõmbumine, kui teadvustamatul põhjusel varitseb hädaoht. “Armastuse” kui sellise teke, mis tabab meid serotoniini voona, kui kellegi silmavahe suhe nina pikkusesse vastab meie sisemise limbilise hindaja atraktiivsusmaatriksile. See on tegelikkus – tõelisus, milles puuduvad üldistused, klisheed, ikoonilised järeldused millestki, mille olemasolugi me oleme unustanud, ja mida me seetõttu nimetame “eluks”.

John A. kirjutas aastal 2005 (ok, ingl k tõlge 2009, ma ei ole lootusetult ajast maas) raamatu Hanteringen av odöda (“Handling the Undead“) ja vat see on realism. Raamat räägib sellest, kuidas ühel kenal päeval Rootsis ärkavad surnud. Keegi ei tea, miks.Vanaisa kaevab üles oma lapselapse ja üritab teda vannis pesta – nii, et tema õrn mustakstõmbunud nahk maha ei kooruks. Mees läheb oma autoõnnetuses surma saanud naise juurde, sest ta armastab teda endiselt – ka ilma ühe silmata.

TB: My name is Thomas. What is your name?

EZ: Eva.

TB: Can you tell me your whole name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your last name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your first name?

EZ: No.

TB: What is your name?

EZ: Eva.

TB: Do you know where you are right now?

EZ: No.

TB: What does it look around here?

EZ: Where is here.

TB: Here is the place where Eva is.

EZ: No.

TB: Where is Eva?

EZ: Eva is not here.

“Realistlik” nägemus surnutega suhtlemisest on meile kõigile filmidest tuttav: haara tõrvik ja  toigas ja mine löö toigas surnule südamesse. Reaalsus on kahtlemata hoopiski teistsugune. John A tugevus seisneb selle reaalsuse äratundmises: et iga surnu on kellegi ema, isa, õde või laps. Kes meist suudaksid tappa oma lähedasi? Kas poleks loomulikum üritada esmalt teada saada, mida see ikoon “surm” üldse tähendab? Kas eksisteerib mõni muu viis, kuidas nende “uutmoodi” või teistmoodi lähedastega suhelda? Oleme ju aja jooksul võtnud omaks teised rassid ja teised soolised eelistused, miks mitte võtta omaks.. surma? Ja SEE on geniaalne. Kuidas John A lihtsalt vaatab kõikidest eelarvamustest ja kestadest läbi ja suudab milleski nii kulunud ja üle-ekspluateeritus nagu zombid näha uut ja palju loomulikumat, palju realistlikumat tegelikkust.

Ja see on minu jaoks realism. See, mis on, mitte see, mida ma oleme harjunud nägema või mida meil on kasulik uskuda. Tegelikkus on olemas sõltumata sellest, kui väga me ka selle eest peitu pugeda ei üritaks.

* Before becoming a published writer, Lindqvist worked for twelve years as a magician and stand-up comedian.

Aga miks?

Andke mulle andeks, kui ma kirjutan liiga palju kirjanikest ja kirjutamisest, kuid hetkel on just need asjad õhus. Ja kui on õhus, siis tuleb rääkida, eks ole (tahaks öelda, et kirjutada… :)).

Draama festivali ajal toim kerge hariduslik programm ja huviliste kokkusaamine, miskoondus nime alla “Näitekirjanike kasvulava”. Poolkogemata olen osalenud terves programmis, mis algas 2009. a suvel Viljandis, järgmisel sügisel käis Taanis festivali külastas ja see sügis leidis punkti ülikoolilinna teatrifestivalil. Lühidalt kokkuvõttes on tekitatud huvi mitmete kirjutamismeetodi ja -kooli vastu ning samuti ka Põhjamaade näitekirjanduse vastu. Lihtne, eks ole.

Kuid sel viimasel kohtumisel, Tartu Linnaraamatukogus toimunud avalikul kõnetunnil, esitas üks Taani dramaturg ja teatrimees (Sören Ovesen) laiale ringile küsimuse – aga miks te kirjutate. See lihtne küsimus pani päris pikalt mõtlema. Aga tõesti – miks. Ääri-veeri olen selle peale mõelnud ka varem, kuid ikkagi õhkõrnalt. Alati on olnud vaja rääkida millestki muust või hoopiski läbi lillede. Täna mõtlen, et kirjutaks sellest teemast kaks sõna.

Juba tollest vestlusringist tuli välja, et erinevatel inimestel on erinevad põhjused. See on ju ka täiesti loomulik. Kui me kõik ajaksime sama rida, siis oleks maailm üsnagi igav paik, või mis? Erinevad inimesed mainisid kõike alates sellest, et süda käsib kuni selleni, et see on võimalus olla jumal. Jätan teised kõrvale ja räägin enda pealt.

Miks mina, Hiri Müüripeal, kirjutan? Ma tunnen, et ma soovin ja käin välja ka kulunud klišee, et süda käsib. Viimase viie aasta jooksul olen sattunud aina sügavamale ja leian, et see sobib mulle. See on  minu võimalus selle maailmaga hakkama saada, seda analüüsida ja seda jälgides leida see miski, mis on kõike seda väärt. Väärt inimeste jälgiist ja väärt kulutatud aega monitori taga (sest kirjutusmasinat ma tõesti ei kasuta, pastakagagi olen sõbraks saanud alles viimasel ajal). Väärt kogu seda mõttetööd ja tunnet, mil kõnnid paar nädalat või paar kuud mööda linnatänavaid ning tunned, et oled “peast rase” ja tahad mingid asjad enesest välja kirjutada. Ma tunnen, et läbi kirjutamise saan ma itmedki oma miinused pöörata plussideks. Nagu matemaatikast mäletan, siis miinus ja miinus annavad mingil põhjusel kokku plussi… Ja kui kõige selle juures õnnestub mul jutustada lugu või luua teos, mis läheb teistele inimestele korda, siis ma olen õnnestunud.

Jah, see on minu võimalus mängida jumalat. Jah, see on minu võimalus teha midagi, mis mind huvitab. Jah, see on mu enese egotripp ja teraapia. Jah, see on… Päris mitu asja. Ideaalis peaks kirjutamine ja selle tulem olema võrreldav hea teatriõhtuga – kes tahab lihtsalt meelelahutust, see seda saab ja kes soovib minna sügavamale, see leiab samuti mitmed tähenduskihid. Kirjutan seetõttu, et saaks mõned asjad enesest välja ja teatud süsteemi ning loodetavasti on selle tulemuseks see, mis sobib vaatamiseks ka teistele ja ei tundu ainult kellegi konkreetse trippimisega paberil (arvestades teatrimeediumit, tuleks ehk isegi öelda, et laval). Ma loodan, et ma ühel päeval suudan omavahel kombineerida ja ühedndada need kaks poolust. Et ma ise tahaks edasi kirjutada ja teised vaadata-lugeda-tajuda.

Ei tasu ka alahinnata seda, et oma kogetu paberil (taas)kord läbi mängida. Proovida erinevaid variante või hoopiski läbi elada mingisugused soovunelmad. Lasta toimuda dialoogil, mis muidu ei toimuks. Sündmustel, mis muidu ei toimuks. Panna omavahel kohtuma karakterid, kes muidu ei kohtuks.

Mõned hooajad tagasi tekkis aga mul suurem huvi sõnamängude vastu. Kuidas mängida sõnadega – millised kombinatsioonid töötavad, millised lauseehitused on usutavad ja huvitavad, milliseid võimalusi pakuvad sarnased täheühendid. Kui ma olin väiksem, siis meeldis mulle mängida konstruktoritega, legosid siis veel väga ei levinud. Ühel hetkel kasvasin piisavalt suureks ja konstruktorid peideti sujuvalt kappi ja keldrisse, kuid sõnad on jäänud. Ja nendega saab ehitada pagana paeluvaid maailmu. See oli ka periood, mil mulle hakkas kohutavalt meeldima Alliksaare luule.

Ja oleme ausad, selle vastu pole mul ka absoluutselt midagi, kui mul tekib võimalus luua üks maailm, mis allub minu poolt loodud mängureeglitele. Süsteem, mis on loogiline minu moodi. Kuigi ma pean tunnistama, et kui on tekkinud idee ja see on kuidagi ka paberile jõudnud, tekivad mitmed üllatused. Selgub, et nii mõnigi tegelane või olukord ei soovi absoluutselt minu pilli järgi tantsida, vaid soovib ikkagi ise muusikat valida. Ja sel juhul on ikkagi pagana huvitav see, kuidas temaga taaskord ära leppida.

Miks kirjutad sina?

Algusest.

Oma esimese postituse siinses keskkonnas otsustasin teha kirjanikest (SIC!).

Kui avada ÕS 2006 internetis, siis sõnale “kirjanik” reageerib seal päris mitu sõna või liitsõna. Loomulikult kirjanik ise, kus sa ilma temata saad! Olemas on ka ajakirjanik, olukirjanik, rahvakirjanik, sõjakirjanik. Omaltpoolt lisaksin veel näitekirjaniku ja natürlich ka draamakirjaniku.

Sõjakirjaniku kohta ütleb ÕS lihtsalt ja proosaliselt – kirjanik, kes kirjutab sõjast. Rahvakirjanik aga seisab rahvale lähedal. Alajaotuses “kirjanik” leidub veel mitmeid muid nähtusi nagu näiteks proosa-, laste-, fantastika-, ulme- ja lemmikkirjanik. Eraldi on seal veel välja toodud selline loom nagu naiskirjanik. Meeskirjanikku pole. Mnjah.

Aga milleni ma üldse täna jõuda tahtsin, oli see, et me teame, mida need sõnad tähistavad. Ajakirjanik kirjutab uudiseid, näitekirjanik näidendeid, ilukirjanik kirjutab romaane ja novelle ja rahvakirjanik on keegi, kes on rahvalik kirjanik, eks ole. Mis siis saab, kui hakata neid sõnu lahti lammutama ja minna mitte tähistatavat pidi, vaid seda teed mööda, et millistest sõnadest need koosnevad.

Ajakirjanik on sõnade järgi keegi, kes võiks vabalt kajastada seda, kuidas kulgeb aeg. Oleme ausad – seda nad tihtipeale teevadki. Kuid esimene pilt, mis silme ette tekib, on see, et keegi istub kollase köögilaua taga ja kuulab kella tiksumist ning märkmikusse kribab terava hariliku pliiatsi seda, kuidas parasjagu aeg möödub. Üks sekund läinud, teine ja kolmas ka ja… Ilukirjanik võiks olla keegi, kes kirjutab ilust. Tõenäoliselt istub ta sarnase köögilaua taga ja veedab pool oma aega ilusalongides. Või on äkki hopis tegemist kellegagi, kes proovib leida ilu tavalistes asjades ja kergendada selle läbi enda ning ka teiste maailmaga hakkamasaamist?

Ja see kurikuulus näitekirjanik… Me kõik teame, et ta kirjutab näidendeid. Aga… Mõistet lahti lammutades istub me köögilaua taga keegi, kes kirjutab näidetest. Otsib oma ümbert ja mõtetest lood, mille ta paberile valab ja mis õnnelikul juhul jõuavad lavale. Seal on võimalik neid vaatamas käia, neidsamu näiteid, mida keegi on üles kirjutanud. Ja keegi lavale pannud ja… See toob näitekirjaniku jaoks veel ühe suuna – näitekirjanik on keegi, kes kirjutab lugusid, mis kellegi teise jaoks on näited mingi loo kohta. Selle all ma mõtlen seda, et näitekirjaniku loomingu ideaalseks esmalugejaks ja avastajaks on ju lavastaja. Kelle jaoks on see näide millegi kohta, mida võiks teha. Esmased instruktsioonid ja paberile pandud impulsid.

Näitekirjaniku ülesanne on anda kätte punkt, millest alata.

Rant

Chuck Palahniuk (s. 1962) ei ole ilmselgelt ühte lausesse mahutatav. ta on ikkagi omaette fenomen ja väärib vähemalt wikipedia-mahus keskendumist.  “Ranti” kirjutas ta  aastal 2007, nii et see ei ole rangelt võttes uus looming. aga sellegipoolest on see teos, milles on nii mõndagi uut ja head, eriti näitekirjaniku jaoks. Palahniuk nimelt on (siin ja üldse) vormistamise geenius. tegelt ka. tal on alati huvitav keskne idee, aga mitte selles ei ole tema tugevus, vaid detailides ja info kasutamise  tehnikas. käsitööoskuse poolest on talle raske võrdset leida. ja kui me mõtleme sellele, et keskmine lugeja loeb nüüdsel ajal kõike keskmiselt kiiremini ja keskmiselt pindmisemalt, siis on rabavad detailid kahtlemata asendamatud selleks, et tähelepanu üleval hoida.

“Rant” räägib fantastilise loo Buster “Rant ” Casey’st, kes on raamatuajaloo kuulsaim “patient zero”, ehk siis marutõve epideemia algataja, kes levitas seda enneolematu võimekusega. Rant on kultuseobjekt, kellest räägitakse shokeerivaid lugusid ja kelle gramuurne surm politsei eest põgenemisel tekitab sensatsioonilisi vandenõuteooriaid. lisaks veel paras annus müstitsismi ja mõistuseväänamist, kui tuleb rinda pista aja ja ruumiga, mis raamatus tegutseva Party Crasherite seltskonna jaoks kaotavad varastel hommikutundidel ja suurematel kiirustel sõites igasuguse tähenduse.

aga allpool veel mõned miinused ja plussid (sügavalt subjektiivsed, eksole):

MIINUSED

* megahulk tegelasi. seriously. nende loetelu raamatu lõpus on kolm lehekülge pikk. tulemus: mitte kellegagi ei teki sügavamat suhet. see on aga sümpaatia, afektsiooni ja lugemishuvi kestvuse jaoks asendamatult vajalik.

* ümberjutustuse vorm. no ei ole midagi eba-apetiitsemat, kui lugu, mis on enne jutustama asumist ammu otsa saanud. et whatever comes, see on niikuinii ära olnud ja milleks muretseda. täielik erutuse-killer.

* peategelase ühekülgsus. Rant käib ja laseb ennast hammustada, nuusib ja välgutab musti hambaid ning näitab oma head südant ja sügavat tõearmastust. that’s about it. natuke vähe ühe inimese jaoks, aga mõistame, et tegu on ümberjutustusega, seega näeme vaid seda osa temast, mida teised on täheldanud. teiste inimeste nägemus on alati karikatuurne ja kallutatud. paratamatu.

* paksus. no maitea, mis see on, aga hirmutab. vaatad, et jube palju juba loetud, aga raamat ikka veel kestab ja kestab. see ei ole küps suhtumine, aga mul on kiire. ja kõigil nendel inimestel seal väljas. iga jumala päev.

PLUSSID:

* detailid. no ei tea kedagi, kes mõtleks välja nii sürre olukordi, nagu Palahniuk, ja kes kaevuks nendesse (valdavalt naturalistliku maiguga) olukordadesse äärmise põhjalikkusega. naiste kasutatud hügieenisidemed. kasutatud kondoomid. inimeste lõhn. siseelundid, mürgised putukad ja nende mõjud. kurioossumid ja paradoksid maailma ajaloost. põnev ja hariv ühekorraga ning kui sisemine okserefleks maha suruda, siis kahtlemata üpriski tabav.

* keskne idee, et aeg pole spiraal ega võrk, vaid nagu raamat. kõik asjad on kogu aeg olemas ja omavahel parandamatutes seostes ja kõik, mis on, on kogu aeg. peategelane ütleb küll, et “see tulevik, mis meil on homme, pole seesama tulevik, mis meil oli eile,” aga ta valetab. ta on parandamatult stuck oma kinnisel orbiidil ja see orbiit kestab igavesti. omamoodi versioon lõputust küünlapäevast. igati fastsineeriv mõte.

* autori käekiri. meeldib minimalism ja isikupära ja konkreetsus. ei ole segi aetav kellegi teisega. brutaalne ja masohhismist nõretav, aga ehe.

kõige suurem pluss on see, et see paneb mõtlema. pole kahtlustki. iga teos on täpselt nii hea, kui palju on sellest sündivat uut energiat ja inspiratsiooni. soovitan lugeda ja omal nahal kogeda.

kogumikud ja kogumannid

by Birk

Kius olla julge

sattusin hiljuti arvustama Igor Kotjuhi koostatud esseekogu luulest*, ehk siis sooritama kirjanduselulist suitsiidi. muljetavaldavas kirjutajabagaazhis eesti luule who’s who, ehk siis kõik alates Contrast ja Maarja Kangrost lõpetades Aapo Ilvese, K-M Sinijärve, Jan Kausi ja ofkoors Eesti luule surematu kuulsuse, rentslipoeedi Jürgen Roostega. kogumik kogumikuks, kõiki kirjutisi ehk poleks ühtede kaante vahele pidanud pressima, mõnel polnud suurt midagi öelda, aga eks see kipub ikka kogumike viga olema. pealegi,  igal lugejal on omad maitse-eelistused. muus osas on selline asi väga tervitatav: kirjutada millestki, mis eksisteerib niivõrd enesetmõistetavalt, et laiem üldsus isegi tähele ei pane, rääkimata väärtustamisest. luule on oma olemuselt nagu õhk või päike või tedretäpid Kiire ninaotsal: miski, mille olemasolu üle ei vaielda, ja mille olemasolu erakordsusest vaid vähesed aru saavad.

torkas silma, nagu ikka, et 21 luuletajast on ainult 5 manni ja ülejäänud kõik mikud. sisetunde põhjal väidaksin täiesti ülbelt, et kardetavasti on tegelikkuses asi just vastupidine: et iga meesluuletaja kohta leidub vähemalt kolm naisluuletajat. mehed ju – käärivad, aga ei räägi. joovad, aga ei jaga. ometi, kogumik räägib enese eest. mingil põhjusel avaldatakse rohkem meesluulet ja vähem naisluulet. seega, küsimus laiemale ringile: miks? hoidudes konspiratsiooniteooriatest, kas võiks ehk oletada, et naised käsitletavad teemad pole nii köitvad, kui meeste omad? on ehk intiimsemad ja emotsionaalsemad,näpitsprillistatud kirjastajahärrade jaoks liigkõnekad, liigvähe seesmiselt käärivad? ei tea. fakt on see, et kavatsen veel sel aastal kogumannide sekka astuda, kui hästi läheb. kui hästi ei lähe, astun järgmisel aastal, aga astun. see saab olema nagu supilusikatäis vett õlisel pannil.

*arvustust Igor Kotjuhi kogumiku “Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed” kohta loe siit