Category Archives: kino

Sunny, thank you for the truth you let me see!

PÖFFi raames ei õnnestunud mul palju kinos käia, kuid need vähesed käigud, mis tehtud said olid seda hilisõhtust istumist väärt. Üks nendest filmidest, mis õnnestus ära näha oli austria režissööri Markus Schleinzer debüütteos Michael. Kirjelduse järgi jäi see mu isiklikust filmikavast korduvalt kõrvale kuna tundus liiga väsitav, kuid erinevate tegurite koosmõjul leidsin end ikkagi ühelt selle filmi seansilt.

Film jälgib üht omaette hoidvat veidi kiilanevat kontorirotti Michaelit, kelle vanust on raske täpsemalt määraleda, kui vahemikuga, mis jääb vana ja noore vahele, kuid pole päris keskiga. Michaeli juures pole eriti midagi intrigeerivat peale selle, et tal on üks saladus, mida tuleb varjata metallkardinate ja helikindlate ustega.

Filmi teeb eriliseks just tema vaikselt kulgev lakoonilisus ja dokumentaalsus, millel puudub moraliseeriv toon ja igasugune hinnangu andmine. Enamus tööst laseb režissöör ära teha vaatajal, andes vaid peeneid vihjeid, selle kohta, mis toimub Michaeli või tema keldris peetava poisi peas. Peategelane ja tema maailm tunduvad esialgu kahemõõtmeliste ja lihtsatena, kuid Schleinzer lisab filmi käigus neile õõvastavat sügavust, ilma et tegelase esialgsed mõõtmed muutuksid. Vaataja saab aimu sellest, kui habras on tegelikult Michaeli elu range režiimiga konstruktsioon, mida ohustavad planeerimata olukorrad ja teised inimesed ning mis seestpoolt on nii mõttetu ja saamatu, et see muutub lausa koomiliseks. Pidevalt toimub vaataja õrritamine – midagi justkui näidatakse ja on tunne, et nüüd kohe-kohe juhtub midagi kohutavat või juhtub midagigi, aga seda ei tule. Hoiad pimedas kinosaalis hinge kinni ja mõtled, et nüüd… nüüd jääb ta vahele… nüüd keegi saab teada… nüüd ta eksib. Aga seda ei juhtu. Vähemalt mitte siis, kui vaataja seda tahaks ja kui talle tundub, et on selleks õige aeg. Mis aga toimub on väljakujunenud ootuste pidev petmine ning vaatajaga manipuleerimine.

See on film, mille puhul on raske öelda, et mulle meeldis.  Seda oli rusuv  ja ebameeldiv vaadata, aga see oli kuramuse hästi tehtud! Mis minu arust eriti tore oli, on see, et vaatajat ei koormatud  vastikustunde tekitamiseks üle kõikvõimaliku porno, vere ja muude visuaalsete, orgaaniliste ning füüsiliste hüvedega. See muutis asja veel häirivamaks. Neid asju on nähtud piisavalt palju, et aju suudaks antud filmis ise vajalikud lüngad täita. Pinge ja lugu on üles ehitatud vaikusele, lihtsusele ja kompaksusele. Üha enam saan ma aru, kui hea on kompaktne ja konsentreeritud lugu ja kui keeruline on seda näiliselt lihtsat asja kokku panna. Minu lugupidamine neile, kes sellega hakkama saavad. Kummardus Schleinzeri ees!

Muide, peale selle filmi vaatamist ei kõla Boney M’i Sunny enam kunagi sama moodi.

Michael IMDB-s

Ametlik koduleht

FSR arvustus

Advertisements

Idioodist ja Woodyst

käisin eile kinos, Dostojevski/ Sarneti “Idiooti” vaatamas. noh, teadsin, et selle kallal virisetakse, aga ei tahtnud lasta ennast mõjutada. läksin uskuma. Risto Kübar pealekauba, eks. amen to that.

ja…… kuidas seda kõik nüüd kokku võttagi. Dostojevski, for christ’s sake. mu lemmikkirjanik läbi aegade, totaalne emomees. kired möllavad raamatulehekülgedel nii, et võtab käe värisema. aga ekraanil….. esiteks, ja see on kõige tähtsam, tuleb mainida üht – eestlased sakivad meeskonnatöös. ja that’s it. film on meeskonnatöö. pole oluline, kas see on režissööri, produtsendi, kelleiganes süü, kui lõpptulemus ei ole toimiv tervik. kahju on, kuratlikult kahju on nendest inimestest, kes panustasid hingega. aga jah, ühesõnaga, istusin kinos ja mõtlesin, et kuidas siis seda asja analüüsida. ja vat selleni jõudsin – tulebki osadena lahti võtta. tulemus on siin:

*režissöör-stsenarist. terve ühiku kõige nõrgem lüli. Dostojevski hingerebestavast draamast on saanud mage mannapuder. dramaatiline kõver on surnuks pekstud ja lebab murul nagu kanepiuimas hipi. lavastajatöö on kaadrid venitanud groteskini ja jääb mulje aegluubis vaadatavast Charlie Chaplini filmist.

*operaator. hea töö.

*valgustaja. geniaalne. ausalt.

*helitehnik. pole vaja nii palju pingutada. pole vaja kuulda, kuidas Mõškin neelatab. ei ole ju? jätab vastikult amatöörliku mulje.

*helirežissöör. muusikavaliku osas – väga, väga hea töö.

*kunstnik, kostüümikunstnik jms bande. lummav. see murtud toonides 70-ish kraam, lo-fi, vapustav. kas just põhjendatud, aga vapustav. nostalgia tapab lihtsalt oma headusega, “Hukkunud alpinist” ja “Siin me oleme” ja “Karoliina hõbelõng” ja  ja…..visuaalne külg on selle filmi kõige tugevam külg, selle eest andestab nii mõndagi.

*näitlejatöö. seinast seina. Ristol on, mida vaja, ainult et… (režissöör taaskord?) Mõškinist on tõesti saanud idioot. Dostojevski originaalis on idioodid hoopis need lugejad, kes ei saa aru, et Mõškin ainuke normaalne inimene. see ju autori enda alter ego. Ragne Veensalu – jumal ole sinu eest kiidetud! ja kõige, kõige, vapustavama rolli teeb…. tatata! Juhan Ulfsak. miniatuurses kõrvalrollis. vaadake teda. vaadake uuesti. see mees oskab. usute teda? jah, jah, Juhan. usume sind. oled kuradi hea. teised – vaadake uuesti, õppige.

mida tahab iga filmivaataja? uskuda seda, mida ta näeb. mõelge sellele.

aga need metatasandi viited. pistke te need õige endale….. jah, ma olen ka aru saanud, kohustuslik kraam. aga ikkagi  – vihik pealkirjaga “Hamlet”???

ja siis.

“Midnight in Paris”. Woody Allen. romantiline draama/komöödia. jah, see on Hollywood ja sellepärast me teda armastamegi. see vastab meie ootustele, see mängib nende ootusetag ja see lubab meil jõuda “õige” lahenduseni. oh -hoo. ja see on ilus. kujutate ette? Woody? see küüniline mees? jah, see küüniline mees…. noh, mis siin ikka rääkida, lahe armastuslugu, kirjutamisest, armastusest, ilust, erinevatest aegadest… võluv, magus, armas, hea. tahaks niimoodi elada, palun. tahaks selliseid filme teha. jah, need ei avarda meie horisonte. jah, need kõnetavad meie hinge. unistused, et kusagil on keegi…. et see keegi saab aru…. et me leiame teineteist üles ja… ja… ja…

kurat, mida tähendab režissööri haare tegelikult. see tähendab, et on loodud tervik. see tähendab, et pole midagi üleliigset, et on palju erinevaid toone, mängulisust, ilu, lihtsust. see tähendab, et me saame aru, aga läheme mänguga kaasa ja laseme ennast eksitada ja meil on selle üle hea meel. ja me kuratlikult naudime seda mängu.

ja see ongi mängu tegelik ilu.