Category Archives: Janika

Sunny, thank you for the truth you let me see!

PÖFFi raames ei õnnestunud mul palju kinos käia, kuid need vähesed käigud, mis tehtud said olid seda hilisõhtust istumist väärt. Üks nendest filmidest, mis õnnestus ära näha oli austria režissööri Markus Schleinzer debüütteos Michael. Kirjelduse järgi jäi see mu isiklikust filmikavast korduvalt kõrvale kuna tundus liiga väsitav, kuid erinevate tegurite koosmõjul leidsin end ikkagi ühelt selle filmi seansilt.

Film jälgib üht omaette hoidvat veidi kiilanevat kontorirotti Michaelit, kelle vanust on raske täpsemalt määraleda, kui vahemikuga, mis jääb vana ja noore vahele, kuid pole päris keskiga. Michaeli juures pole eriti midagi intrigeerivat peale selle, et tal on üks saladus, mida tuleb varjata metallkardinate ja helikindlate ustega.

Filmi teeb eriliseks just tema vaikselt kulgev lakoonilisus ja dokumentaalsus, millel puudub moraliseeriv toon ja igasugune hinnangu andmine. Enamus tööst laseb režissöör ära teha vaatajal, andes vaid peeneid vihjeid, selle kohta, mis toimub Michaeli või tema keldris peetava poisi peas. Peategelane ja tema maailm tunduvad esialgu kahemõõtmeliste ja lihtsatena, kuid Schleinzer lisab filmi käigus neile õõvastavat sügavust, ilma et tegelase esialgsed mõõtmed muutuksid. Vaataja saab aimu sellest, kui habras on tegelikult Michaeli elu range režiimiga konstruktsioon, mida ohustavad planeerimata olukorrad ja teised inimesed ning mis seestpoolt on nii mõttetu ja saamatu, et see muutub lausa koomiliseks. Pidevalt toimub vaataja õrritamine – midagi justkui näidatakse ja on tunne, et nüüd kohe-kohe juhtub midagi kohutavat või juhtub midagigi, aga seda ei tule. Hoiad pimedas kinosaalis hinge kinni ja mõtled, et nüüd… nüüd jääb ta vahele… nüüd keegi saab teada… nüüd ta eksib. Aga seda ei juhtu. Vähemalt mitte siis, kui vaataja seda tahaks ja kui talle tundub, et on selleks õige aeg. Mis aga toimub on väljakujunenud ootuste pidev petmine ning vaatajaga manipuleerimine.

See on film, mille puhul on raske öelda, et mulle meeldis.  Seda oli rusuv  ja ebameeldiv vaadata, aga see oli kuramuse hästi tehtud! Mis minu arust eriti tore oli, on see, et vaatajat ei koormatud  vastikustunde tekitamiseks üle kõikvõimaliku porno, vere ja muude visuaalsete, orgaaniliste ning füüsiliste hüvedega. See muutis asja veel häirivamaks. Neid asju on nähtud piisavalt palju, et aju suudaks antud filmis ise vajalikud lüngad täita. Pinge ja lugu on üles ehitatud vaikusele, lihtsusele ja kompaksusele. Üha enam saan ma aru, kui hea on kompaktne ja konsentreeritud lugu ja kui keeruline on seda näiliselt lihtsat asja kokku panna. Minu lugupidamine neile, kes sellega hakkama saavad. Kummardus Schleinzeri ees!

Muide, peale selle filmi vaatamist ei kõla Boney M’i Sunny enam kunagi sama moodi.

Michael IMDB-s

Ametlik koduleht

FSR arvustus

Advertisements