Category Archives: huvitavaid autoreid

12karamazovit

Olen selle postituse juba mõnda aega võlgu olnud. Põhjusel, et lootsin veelkord seda tükki vaatama minna. Aga elu… elu. mis teha.

Igatahes – ausalt öeldes oli mul saalis istudes selline tunne, et keegi on mu peast tüki välja lõiganud ja selle lavale pannud. Täiesti sürr tunne. Muusika ja emotsioonid ja kirg ja vahelduvus ja ausus ja ja ja. I like. See on tänane teater. Liiga palju tänast teatrit on eilne…

Dostojevski. DOSTOJEVSKI. See huvitav tendents, mida tajusime “Testamendi” puhul ja ka Saksas vaadatud “Hamleti” puhul: rääkida sisust. Mitte ümber ja üle ja peale kanda olemasolevat teksti, vaid lahtimõtestada, dekodeerida, fileerida, paljastada teose sisu. 12karamazovis on kõik ja mitte midagi Dostojevskist. Kirg. Surm. Armastus. Painav valu ja kaastunne ja iroonia painava valu ja kaastunde üle. Maadlemine mudaga ja pilvede kaemine mudast. Jah see on elu.

Smeds…. ei karda. Ta teeb. Ilmse naudingu ja pühendumisega. Kas saab öelda, kustmaalt jookseb täiuslik pühendumise piir? Ilmselt mitte; eks see piir juba jooksebki teispool täiusliku pühendumise võimalikkust.

Aga mille nimel siis üldse elada, kui mitte kunsti pärast? teadmise pärast, et me kõik kaome, aga meie sõnad ja  teod jäävad. See on hea tunne. Parim võimalikest.

Ja et…porno on surnud. amen to that. jah sellest räägiti ka “Three Kingdomsis”. aga nii ongi ju. nende inimeste töö ja vaev ja higi ja nende teiste lambalik usk illusiooni...it’s dead. dead dead dead gone and buried.

mulle meeldib teater. in fact, i love it. aga ainult head teatrit. kus ma hüppan oma toolil ja tooliga ja ahhetan, oigan, naeran mürisevalt ja kiljun nagu kümneaastane plikatirts. palun palun palun veel nii.

jah palun.

Kirjanduslikust meelelahutusest.

Nagu mitmed inimesed mu sõprusringkonnast teavad, on mu lemmikajakirjaks Cosmopolitan ja ära ei ütle ka Kroonikast, failblogist rääkimata. Antud postituses plaanin tutvustada mõningaid toredaid lehekülgi ja mõnel moel õigustada seda, miks ma ikkagi Cosmopolitani loen.

  • FMyLife.com
    F tähendab selles aadressis teadagi mida.
    Üks sõber tutvustas seda kunagi sõnadega, et kui päevas seda natuke lugeda, siis tundub oma elu juba päris tore. Ja palju päikeselisem. Mõneti tegemist puhtehteestlaslikupoolmassohistliku mõnuga: ka teistel läheb halvasti ja/või nendega juhtub igasugu asju. Ja oleme ausad, kuna sissekanded on säutsulikult lühikesed, siis on see ka kiire lugemine. Paratamatult teeb ka tuju paremaks. Aeg-ajalt tekib muidugi küsimus, et kuidas saavad toimuda sellised kokkulangemised, kuid elu on selline. Seda enam, et autoriteks on samasugused lihtsad inimesed nagu me kõik. Natuke Tšehhovlik olukord. Oli tal ju üks mees ühes novellis, kes jäi vankri alla ja siiralt rõõmustas kui sellest ajalehes kirjutati. Ikkagi temast.
  • Not Always Right.com
    Midagi samalaadset eelmisega, kuid teises võtmes. Sisaldab teenindusega seotud lugusid ja reeglina teenindaja perspektiivis (kuid on ka erandeid, mis reeglit kinnitavad). Olles ise päris mitu aastat klienditeenindajaleiba söönud, siis on lugusid, mis ajavad mõnuga naerma, sest endalgi taolisi olukordi ette tulnud.
    Kui tuju on halb ja naerusoolikas vajab ummistusest vabastamist, siis on see üks parimaid kohti, kus aega veeta. Kasvõi juba sel lihtsal põhjusel, et issanda loomaaed on kirju ja aeg-ajalt on tore seda endale meelde tuletada.
    Sama lehekülje alamsait on Not Always Romantic, mis koondab enda alla äraspidiseid romantilisi lugusid. Või lihtsamalt öeldes – suhteteemasid.
  • Learn From My Fail
    Lahked inimesed on teinud empiirilisi katseid ja lühivormis edastavad nüüd oma õppetunnid teistele. Mõnda postitust lugedes tekib küsimus, et kuidas see kõik küll võimalik on, kuid järeldus on sama, mis eelmises lõigus.
  • Cosmopolitan
    Nagu ütles Merle Jääger ühes intervjuus, et Pikri ilmumisest jäi Eesti perioodikamaastikule suur lünk, mille nüüd aastate pärast on täitnud Cosmopolitan.
    Sisaldab paberkandjal huumorit, mõnel juhul ka midagi asjalikku.
    Miks lugeda? Aga miks ka mitte! Vahelt uleb kiusatusele järgi anda ja… Eks see ole nagu Eurovisioon. Keegi ei vaata, aga kõik on kursis.

Järgmisel korral juba muud lugemissoovitused. 🙂

Rubina, “Päikselisel tänavapoolel”

Dina Rubina (s 1953) on Taškendis sündinud vene-juudi autor, kelle sulest on 2006. a ilmunud nimetet romaan. Long story short: kui on olemas kirjanik, kelles on ühinenud Bulgakov ja Winterson, siis Rubina on see. Can you imagine her impact on me?

Lugu, või õigemini lood, hargnevad kolmes tegelases – peategelane, kes on samal ajal ka autor, ja tegelikult enim just kõrvaltegelane; ja tema naabrid, ema ja tütar. Fantastilised lood tohutute tõusude ja mõõnadega elust, millesse on pikitud tuhandeid detaile Gruusia elust, kommetest. Asjad saavad elu ja tahaks koos tegelastega mööda tänavaid lipata, näod muutuvad tegelikkuseks ja otsekui tajuks neid oma sõrmede all.

Ei tahaks kuidagi lahti seletada, ega oskakski…. Lugesin seda raamatut, alguses tükk aega mõtlesin (nagu ma alati teen), et mida ma teeks teisiti, paremini. Lõppu jõudes sain aru: ei, midagi ei muudaks, oh ei, siin on kõik nii nagu peab…. Ideaalne.

Sisu – hullumeelsus… lapsepõlved, nälg, vaesus, varastamine, korruptsioon, sõda, ahju ajamine, tapmine, vägistamise katse, joomine, kunst, ilu, armastus, sõbrad, segased lapsepõlveunistused, kummalised elusad inimesed, rahvakombed, turg, jalutu ennustaja pimeda kaarnaga -või oli see ennustaja pime ja kaaren jalutu… Tõesti, ma ütlen, just nagu hullumeelsus – kibemagus, hingevoolav, sissesöövitav, allesjääv, jumalik kõrgeim kunsti aste.

Ma laenasin selle raamatu välja, ma olengi käinud vist see kaks nädalat ringi, korrates endale ja teistele nagu mantrat: Rubina, Rubina, Rubina. Seetõttu ma ei saa seda kuidagi tsiteerida…. Aga üks peategelane seal, tütar, maalikunstnik nimega Vera, ütleb seal ühel hetkel (vaba tsitaat): “Aga kes, ja miks kusagil seal kõrgel otsustas, et minust peab saama käsn, mis eluaeg imeb endasse inimesi ja pritsib need hiljem lõuendile välja…. Ei tea”.

Vot selline äratundmine ongi olnud. Ma olen ka see käsn. Midagi nii valgustavat pole selle 30 aasta jooksul veel kogenud.

esimene aasta

Nüüd siis midagi verivärsket. Kunagise koolikaaslase (olgu tervitatud TÜ geenitehnoloogid!) ja evolutsioonigeneetika õppetooli kaaslaborandi Mari Järve (s. 1983) sulest on ilmunud debüütromaan, pealegi veel harvanähtud žanrist eesti kirjandusmaastikul – ulmekas. Mul oli au olla selle teose sisutoimetaja.

Raamatu tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2013-2014, ja toimub see, et alati suurepäraste ideedega hiilanud terroristid vallandavad surmava ebolaviiruse, mis levib õhu kaudu. Ebola, teadupoolest, suudab mõnel juhul isegi 90% populatsioonist ära tappa ja on seega tõesti tõhus relv. Eesti, see euroriikide vaeslaps, unustatakse üldise mäsu keskel rõõmsasti ära – vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Valitsuse riismed lippavad kergejalgselt ära Hiiumaale, inimesed põgenevad hullunud hordidena maapiirkondadesse, vähesed jäävad ja dokumenteerivad toimuvat – kuni isikliku piinarikka lõpuni. Kasusaajad lõikavad kasu, kõrilõikajad kõikavad kõrisid, petised röövivad vaeseid ja väeteid ning üksikud koostöövõimelised eestlased üritavad kõigest hoolimata ellu jääda – ühesõnaga, avaneb äärmiselt realistlik pilt.

Lugu hargneb erinevaid, omavahel põimuvaid ja põrkuvaid liine pidi. All-lugusid, juhutegelasi ja värvikaid episoode põimitakse mõnusa elegantsiga, muutes lugemise vaheldusrikkaks kogemuseks. Peategelased, kümme inimest haige seljaga kooliõpetajast joodikust kraavikaevajani, südikast naisarstist vaikiva ehitusmeistrini ja mässumeelse kutsekooliplikani on kõik äratuntavalt igapäevased tüübid. Venelannast ajalootudengi  keelekasutus ja süütunne Eesti-Vene mineviku pärast lisab magusvalusaid momente. See on seejuures Mari Järve kõige omanäolisem idee – kirjutada üdini realistlik ulmelugu, mis keskendub inimsuhetele ja täiesti konkreetsele, samm-sammulisele ellujäämisplaanile. Varude hankimine, elektri tootmine, kartulipanek ja meevõtmine, marodööride kallaletungis jõhkralt tapetud sõbra matused. Armumine, pettumine, suhete lagunemine ja leppimine. Igapäevased kokkupõrked erinevate elufilosoofiate ja temperamenditüüpide vahel. Seega võiks öelda, et toimetulek ähvardava nälja, lähedaste surma ja tundmatu tulevikuga on autori jaoks vaid üks osa argipäevast: ellujääjatel tuleb edasi elada, valikut pole. Pole aega, et liigselt filosofeerima jääda – ja võib olla tänapäeval enam ei osatagi.

Maailmalõpulugudes on midagi nii fastsineerivat. Aga mida me siis ikkagi tegelikult teeksime, kui kõik oleks otsas? Kuhu me läheksime? Millised oleks meie mõtted? Päeva, kuu, aasta jooksul? Ma usun nagu Marigi, et ellujäämises on alati terve ports tugevat talupojaloogikat. Et tegelikult jäävadki ellu need, kes säilitavad kaine mõistuse iga hinnaga, igas olukorras.

Veel meeldib mulle Mari juures see, et ta jäi algusest lõpuni endale kindlaks.  Et tema, kes muidu harrastab peamiselt fantaasiajuttude kirjutamist, võttis ennast teadlikult (teadlaslikult) kätte ja kirjutas tammsaarelikult argise loo. See peaks meeldima igale eesti keskmisele lugejale. Midagi inimlikku, lihtsat, mõistetavat. Et ta järjekindlalt keeldus minu soovitustest lisada verd, vürtsi, draamat. See meelekindlus ja teadlikolek oma eesmärgist vapustas ja vaimustas mind.

Eks ole, kõige raskem on iseendaks jääda. Jätta laskumata libedale populistikateele ja hoiduda danbrownilike žestidega nõksutamast. Et üks autor on seda oma debüütromaanis veenvalt teinud, väärib suurimat lugupidamist. Ja selles on midagi ürg-eestlaslikku.

realismist ja Lindqvistist

John Ajvide Lindqvist* (s. 1968) on üks mu lemmikkirjanikke. Miks? Sellepärast, et ta kirjutab nii, nagu asjad on (andestatagu mulle see banaalsus). Ta on erakordne ja hämmastav kirjanik just selle tõttu, et ta näeb ja mõistab reaalsust. Selles ei ole midagi tavalist ega varemnähtut ega segiajatavat kellegi teisega. Miks? Kohe selgitan.

Tavaliselt kiputakse ütlema, et eesti kirjanduses vohab realism. Tammsaare, eksole, ja… Tammsaare. Tänapäev, alates Kenderist ja Hennost ja Murutarist lõpetades Saadi, Kausi ja Õnnepaluga. Selles eelmises lauses on tegelikult kõik valesti. Kõik on valesti määratluses “realism”. Esiteks ei ole reaalsusel midagi pistmist argipäeva, halluse, elu pahupoole, roppuse ja labasusega. Teiseks ei ole reaalsusel midagi pistmist aistingute, kujundite, äratundmiste ja tõlgendustega. Täpsemalt öeldes – reaalsus on kõige enam instinktiivne seisund. Kuklakarvade turri tõmbumine, kui teadvustamatul põhjusel varitseb hädaoht. “Armastuse” kui sellise teke, mis tabab meid serotoniini voona, kui kellegi silmavahe suhe nina pikkusesse vastab meie sisemise limbilise hindaja atraktiivsusmaatriksile. See on tegelikkus – tõelisus, milles puuduvad üldistused, klisheed, ikoonilised järeldused millestki, mille olemasolugi me oleme unustanud, ja mida me seetõttu nimetame “eluks”.

John A. kirjutas aastal 2005 (ok, ingl k tõlge 2009, ma ei ole lootusetult ajast maas) raamatu Hanteringen av odöda (“Handling the Undead“) ja vat see on realism. Raamat räägib sellest, kuidas ühel kenal päeval Rootsis ärkavad surnud. Keegi ei tea, miks.Vanaisa kaevab üles oma lapselapse ja üritab teda vannis pesta – nii, et tema õrn mustakstõmbunud nahk maha ei kooruks. Mees läheb oma autoõnnetuses surma saanud naise juurde, sest ta armastab teda endiselt – ka ilma ühe silmata.

TB: My name is Thomas. What is your name?

EZ: Eva.

TB: Can you tell me your whole name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your last name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your first name?

EZ: No.

TB: What is your name?

EZ: Eva.

TB: Do you know where you are right now?

EZ: No.

TB: What does it look around here?

EZ: Where is here.

TB: Here is the place where Eva is.

EZ: No.

TB: Where is Eva?

EZ: Eva is not here.

“Realistlik” nägemus surnutega suhtlemisest on meile kõigile filmidest tuttav: haara tõrvik ja  toigas ja mine löö toigas surnule südamesse. Reaalsus on kahtlemata hoopiski teistsugune. John A tugevus seisneb selle reaalsuse äratundmises: et iga surnu on kellegi ema, isa, õde või laps. Kes meist suudaksid tappa oma lähedasi? Kas poleks loomulikum üritada esmalt teada saada, mida see ikoon “surm” üldse tähendab? Kas eksisteerib mõni muu viis, kuidas nende “uutmoodi” või teistmoodi lähedastega suhelda? Oleme ju aja jooksul võtnud omaks teised rassid ja teised soolised eelistused, miks mitte võtta omaks.. surma? Ja SEE on geniaalne. Kuidas John A lihtsalt vaatab kõikidest eelarvamustest ja kestadest läbi ja suudab milleski nii kulunud ja üle-ekspluateeritus nagu zombid näha uut ja palju loomulikumat, palju realistlikumat tegelikkust.

Ja see on minu jaoks realism. See, mis on, mitte see, mida ma oleme harjunud nägema või mida meil on kasulik uskuda. Tegelikkus on olemas sõltumata sellest, kui väga me ka selle eest peitu pugeda ei üritaks.

* Before becoming a published writer, Lindqvist worked for twelve years as a magician and stand-up comedian.