Category Archives: Hiri Müüripeal

Teater ja kommunikatsioon

Suurem osa mu postitusi algavad sõnadega “Mõned päevad tagasi…”. See siin pole mingi erand. Ja mingit reegli kinnitamist ei toimu.

Lühidalt: mul läks hääl ära ja ühel hetkel läksin üle kirjakeelele. Seltskonnas oli vaja ju ometigi viibida. Lihtne. Ühel hetkel mainis keegi miskit teatrist ja oleks rääkinud, aga polnud millega. Pikemalt: nagu eelnev lõik, aga iga sõna asemel on üks lause. Moraalsemalt: seltskonnas vaiki istudes käib mõte kaasas, kuid hääl mitte ja oli päris huvitav jälgida. Nii ennast kui ka teisi.

Tavapärane kommunikatsiooniskeem näeb välja selline: saatja-teade-vastuvõtja. Protsessina: kodeerimine – saatmine – vastuvõtmine – dekodeerimine. Ja teatri puhul näeb see skeem välja kuidas? Oleneb vaatenurgast.

Suhtlemine kui selline on inimloomale ja -loomusele omane. Tore. Ehk ka põhjus, miks teater kui selline olemas on. Ja miks inimesed kirjutavad. Ja miks mõned mängivad. Ja miks mõned vaatavad ja… Olenevalt etapist on tegemist otsese või kaudse suhtlemisega.

Kui autor kirjutab oma teose, siis ideaalis on selle lugejaks lavastaja. Näidendi näol on siis tegemist autoripoolse teatega lavastajale. Lavastaja peaks hakkama lahti kodeerima seda, mille autor on sinna teksti sisse kodeerinud. Kõlab üpriski lihtsalt, aga ometigi ei vasta see mu tervele küsimusele. Kui lavastaja on lahti kodeerinud, siis tema edastab taaskord omapoolse teate lavastuse näol, mille vastuvõtjateks on esmajoones trupp ja seejärel austatud publikum. Ja nüüd on publik dekodeerija rollis. Ja seal vahepeal on veel trupp, kes teate edastamise ajal publikule suhtlevad veel omavahel. Nii, hakkab juba natuke rohkem vastama, kuid ometigi veel poolik. Iseenesest leiab aset kodeerimise ja lahtikodeerimise jada, kus nagu isasuguses suhtlemises on oma möödarääkimised ja üksteisemõistmised. Aga…

Aga. Lisaks kogu tavapärasele ja aimatavale suhtlemisele autori-lavastaja-publiku vahel, on olemas ka üks muu element. See on see kurikuulus neljas sein, mille olemise või mitteolemise asjus endiselt vaieldakse. Kui see ette tõmmata või vastupidi, hoopiski maha tõmmata, siis kas muutub kuidagi suhtlemine osapoolte vahel? Kas teadet on kergem (lahti) kodeerida? Kas mängides neljanda seina puudumist on see reaalselt ka hävitatud – näiline ausus sisaldab endas siiski teadmist selle kohta, et seda vaid mängitakse ja kas see teeb selle siis lõppude lõpuks aususeks? Vahel tahaks öelda, et kurat seda teab. Teinekord aga…

Aga. Ütleks hoopiski seda, et ehk varieerub lihtsalt selle seina paksus, kuid olemas on ta ikka. Juba olukord ise – ühed teevad ja teised vaatavad – loob olukorra, kus kõik päris ja “kõik päris” käib läbi sordiini. Kui tavaline skeem on lihtne ja kätkeb endas kolme osalejat ehk saatja, teade ja vastuvõtja, siis teatris võib sinna sattuda päris mitu paralleelset protsessi korraga. mitu inimest saadavad korraga teateid, ja vähe sellest, seda võidakse teha ümber nurga (nii otse kui ka kaude). Lisaks kõigele muule ei pruugi teade läbida otseteed, vaid võib pendeldada lava ja publiku vahel tükk aega, enne kui lõpuks kohale jõuab. Arvestades teatri spetsiifikat ja seda, et üheksal juhul kümnest (ideaalis) käib laval aset leidev suhtlus ikkagi läbi publiku. Selle järgi võiks öelda, et publik muutub ka ise teateks ja selle edastamisprotsessiks. Samuti lisandub siia see detail, et kuna läbi publiku minnes võtab teade lavale ka uut infot kaasa, siis võib lavalt saadetav teade kaudselt ja otseselt muutuda. Kui ikka publik hakkab õige koha peal naerma või vastupidi, hoopiski kurvastab või hoopiski hakkab aplodeerima, siis jõuab see ka näitlejateni tagasi. Mõnikord on tulemuseks see, et olukord muutub.

Lõppude lõpuks jääb siiski vaid üks küsimus, millele päris kindlat vastust polegi: kes siis kellega tegelikult suhtleb – autor publikuga, autor lavastajaga, lavastaja publikuga, …? Keeruline. Nagu elu isegi.

 

Kirjanduslikust meelelahutusest.

Nagu mitmed inimesed mu sõprusringkonnast teavad, on mu lemmikajakirjaks Cosmopolitan ja ära ei ütle ka Kroonikast, failblogist rääkimata. Antud postituses plaanin tutvustada mõningaid toredaid lehekülgi ja mõnel moel õigustada seda, miks ma ikkagi Cosmopolitani loen.

  • FMyLife.com
    F tähendab selles aadressis teadagi mida.
    Üks sõber tutvustas seda kunagi sõnadega, et kui päevas seda natuke lugeda, siis tundub oma elu juba päris tore. Ja palju päikeselisem. Mõneti tegemist puhtehteestlaslikupoolmassohistliku mõnuga: ka teistel läheb halvasti ja/või nendega juhtub igasugu asju. Ja oleme ausad, kuna sissekanded on säutsulikult lühikesed, siis on see ka kiire lugemine. Paratamatult teeb ka tuju paremaks. Aeg-ajalt tekib muidugi küsimus, et kuidas saavad toimuda sellised kokkulangemised, kuid elu on selline. Seda enam, et autoriteks on samasugused lihtsad inimesed nagu me kõik. Natuke Tšehhovlik olukord. Oli tal ju üks mees ühes novellis, kes jäi vankri alla ja siiralt rõõmustas kui sellest ajalehes kirjutati. Ikkagi temast.
  • Not Always Right.com
    Midagi samalaadset eelmisega, kuid teises võtmes. Sisaldab teenindusega seotud lugusid ja reeglina teenindaja perspektiivis (kuid on ka erandeid, mis reeglit kinnitavad). Olles ise päris mitu aastat klienditeenindajaleiba söönud, siis on lugusid, mis ajavad mõnuga naerma, sest endalgi taolisi olukordi ette tulnud.
    Kui tuju on halb ja naerusoolikas vajab ummistusest vabastamist, siis on see üks parimaid kohti, kus aega veeta. Kasvõi juba sel lihtsal põhjusel, et issanda loomaaed on kirju ja aeg-ajalt on tore seda endale meelde tuletada.
    Sama lehekülje alamsait on Not Always Romantic, mis koondab enda alla äraspidiseid romantilisi lugusid. Või lihtsamalt öeldes – suhteteemasid.
  • Learn From My Fail
    Lahked inimesed on teinud empiirilisi katseid ja lühivormis edastavad nüüd oma õppetunnid teistele. Mõnda postitust lugedes tekib küsimus, et kuidas see kõik küll võimalik on, kuid järeldus on sama, mis eelmises lõigus.
  • Cosmopolitan
    Nagu ütles Merle Jääger ühes intervjuus, et Pikri ilmumisest jäi Eesti perioodikamaastikule suur lünk, mille nüüd aastate pärast on täitnud Cosmopolitan.
    Sisaldab paberkandjal huumorit, mõnel juhul ka midagi asjalikku.
    Miks lugeda? Aga miks ka mitte! Vahelt uleb kiusatusele järgi anda ja… Eks see ole nagu Eurovisioon. Keegi ei vaata, aga kõik on kursis.

Järgmisel korral juba muud lugemissoovitused. 🙂

Surnud naer

Mõned päevad tagasi olin seltskonnas, kus keegi tõi välja ühe huvitava asja. Kui me vaatame halbu ja paremaid Ameerikamaa komöödiaid, siis seal on kõigele lisaks nn purginaer. Ja et see purginaer on kinni püütud ammu-ammu ja need, kes naeravad, on tegelikult ammu-ammu teises ilmas. Ja nad naeravad fiktiivset naeru naljade üle, mida nad tegelikult pole mitte kunagi näinud. Mõnes mõttes õõvastav, mõnes mõttes ilus – asi, mis on sinust maailmale alles jäänud, on  sinu naer. Mitte nutt, aga naer.

Lisaks naerule on me ümber ka surnud sõnad, kui nüüd kirjanduse peale minna. Selles mõttes, et raamatud, mida me klassifitseerime klassikana, on tihtipeale kirjutatud inimeste poolt, kes on juba ammu-ammu teiselpool. Ja me ikka loeme ja me ikka loeme ja me ikka loeme. Aina uuesti ja uuesti. Asi, mis sellest inimesest on alles jäänud, on ports kaante vahele seatud sõnu. Tihtipeale ka skandaalne elulugu, aga see on hoopis muu asi.

Roland, see Barths on kirjutanud pikalt, et autor on surnud. Arvestades klassikuid, siis nii see tõesti on ja selle vastu vaielda ei saa. Milleni ma aga jõuda tahtsin, on see, et kui inimesest ehk kunagisest autorist on maha jäänud kaante vahele talletatu või lavadel mängitav või ükskõik milline kunstivorm, mille algus on paberil, siis…. Siis kas ka inimesest jääb midagi alles – kas teosest on võimalik välja lugeda autorit ja tema mõttemaailma, tema elu ja olekut, teda ennast? Kas maha jäävad sõnad või inimene? Kas sõnade taga on inimene?

Eraldi seisvate sõnade taga ehk mitte, kuid kokkupandult ehk annab midagi konstrueerida. Selles mõttes on lugemine lisaks lugemismõnule ka arheoloogia – tahtes tahtmata hakkab teost lugedes peas ringlema mõte, et millest see kõik alguse sai. Mis sundis üht inimest just seda lugu kirjutama. Kuid lugeja mõttemaailm ja rekonstruktsioon autorist võib olla täiesti midagi muud sellest, mis tegelikult oli ja kes tegelikult oli. Lugeja on uus autor ja lugeja võib olla ka uue autori looja, kes tõlgendab paratamatult kõike läbi oma kogemuste ja mõtete. Ka neid surnud sõnu raamatus, mis lugedes uuesti ellu ärkavad.

Ja kaugustest on kosta naeru.

Paberist ja raamatutest

Täna soovin kirjutada mõne rea asjade püsimisest. Miks siis sedasi? Mõned päevad tagasi astusin antikvariaadist läbi, et omastada lõplikult paar raamatut, mida olin mõnda aega piilumas käinud. Üks neist on üks vana-vana raamat näitejuhtimisest ja selle õpetamise pedagoogikast. Fooritule muutumist roheliseks oodates aga sirvisin natuke seda raamatut. Silme ees oli meeldiv üllatus – tegemist on 1947. a välja antud raamatuga, kus nii mitmedki lehed on veel lahti lõikamata!

Sellest vaatepildist tekkis aga kergemat sorti aukartus. Ma pole kindel, kas ma üldse julgengi neid lehti lahti lõigata. Kuigi lugeda ju sooviks. Kuid siiski… See on olnud kääridest ja nugadest süütu raamat üsna pikka aega. 64 aastat pole just kiiresti mööduv silmapil. Biitlid laulsid kunagi, et kas sa ikka vajad mind kui ma olen 64 aastat vana. Raamatuid vist ikka vajatakse?

Päris alguses oli raamat käsitsi ümber kirjutatud ja neid oli vähe. Tekkis trükitehnika ja järsku oli raamat kergemini kättesaadav. Loomulikult oli neid, kelle jaoks polnud see raamat, sest seda polnud ümber kirjutanud inimene, vaid mingi mehhaaniline mollusk inimese kaasabil. Ja hetkel oleme jõudnud selleni, et on olemas sellien asi nagu e-raamat. Erinevalt päris raamatust ei saa selle lehti kunagi lahti lõikamata jätta ja 64 aasta pärast näeb ta ikka samamoodi välja. Noh, kui vahepeal andmed kaduma ei lähe või failiformaadid ei muutu või maailm otsa ei saa.

Raamat, mis pole paberil, pole minu jaoks raamat. Noh, selles mõttes, et mõistena on ta küll raamat, kuid… Aju tagasagaras miski koputab ja ütleb, et asi pole päris õige. Ma olen viimase paari aasta jooksul jõudnud tõdemuseni, et minu näol on tegemist inimesega, kellele meeldib asju kompida. Asja tekstuur ja see, kuidas ta käes tundub ja millisena ta näib, annab just kui rohkem informatsiooni kui lihtsalt vaatamine või kuulamine või ettekujutamine. Selles mõttes, et ma olen kuulnud, et kui võtta vardad ja need pistikupessa torgata, siis pole see hea asi. Kuid miskipärast on ikka nii, et selleks, et sellest aru saada, on mul vaja kõigepealt paari vardaid. Ja pistikupesa. Midagi samasugust on ka raamatutega. Kui asja ei saa käes hoida, siis polekski nagu tegemist asjaga. Raamatu puhul siis midagi tähendavate sõnadega. (Mõnes mõttes räägin ma enesele hetkel täiega vastu, sest ilmselgelton antud tekst loetav arvutiekraanilt ja mitte paberilt…) Naljakal kombel on monitoriekraanilt loetav kiire info, mis tuleb ja läheb pea kiiremini kui tuli. Paberilt lugedes on see-eest aega keskenduda. Ei ole vilkuvaid reklaame, on must-valge minimalism ja oma kujutluspilt.

On’s asi hoopiski selles, et paberkandjatel andmepankade lugemine on kvaliteetaeg iseendaga? Kui juba maha istuda ja raamatut lugeda, siis ikka midagi sellist, mis huvi pakub ja millele sa soovid end pühendada. Et unustada kõik need portaalide uudised stiilis, et “Isik X käis pissil (VIDEOUUDIS!)” ja “Isik Y käis šoppamas” ja… ja keskenduda sellele, kuis Andres ja Pearu Vargamäel asju ajavad. Või herr Poirot’ järjekordset mõrva lahendab ja Pipi Pikksukk kooli läks ja… Netis liikumine on just kui liikumine infkiirteel, kus on nii palju pöördeid ja nii pikk sõit, et ei jõua keskenduda. Raamalugemine on aga hoopiski sõit kruusateel jalgratta seljas, kus on aega enese ümber vaadata. Paremal juhul isegi kaasa mõelda.

Aga miks?

Andke mulle andeks, kui ma kirjutan liiga palju kirjanikest ja kirjutamisest, kuid hetkel on just need asjad õhus. Ja kui on õhus, siis tuleb rääkida, eks ole (tahaks öelda, et kirjutada… :)).

Draama festivali ajal toim kerge hariduslik programm ja huviliste kokkusaamine, miskoondus nime alla “Näitekirjanike kasvulava”. Poolkogemata olen osalenud terves programmis, mis algas 2009. a suvel Viljandis, järgmisel sügisel käis Taanis festivali külastas ja see sügis leidis punkti ülikoolilinna teatrifestivalil. Lühidalt kokkuvõttes on tekitatud huvi mitmete kirjutamismeetodi ja -kooli vastu ning samuti ka Põhjamaade näitekirjanduse vastu. Lihtne, eks ole.

Kuid sel viimasel kohtumisel, Tartu Linnaraamatukogus toimunud avalikul kõnetunnil, esitas üks Taani dramaturg ja teatrimees (Sören Ovesen) laiale ringile küsimuse – aga miks te kirjutate. See lihtne küsimus pani päris pikalt mõtlema. Aga tõesti – miks. Ääri-veeri olen selle peale mõelnud ka varem, kuid ikkagi õhkõrnalt. Alati on olnud vaja rääkida millestki muust või hoopiski läbi lillede. Täna mõtlen, et kirjutaks sellest teemast kaks sõna.

Juba tollest vestlusringist tuli välja, et erinevatel inimestel on erinevad põhjused. See on ju ka täiesti loomulik. Kui me kõik ajaksime sama rida, siis oleks maailm üsnagi igav paik, või mis? Erinevad inimesed mainisid kõike alates sellest, et süda käsib kuni selleni, et see on võimalus olla jumal. Jätan teised kõrvale ja räägin enda pealt.

Miks mina, Hiri Müüripeal, kirjutan? Ma tunnen, et ma soovin ja käin välja ka kulunud klišee, et süda käsib. Viimase viie aasta jooksul olen sattunud aina sügavamale ja leian, et see sobib mulle. See on  minu võimalus selle maailmaga hakkama saada, seda analüüsida ja seda jälgides leida see miski, mis on kõike seda väärt. Väärt inimeste jälgiist ja väärt kulutatud aega monitori taga (sest kirjutusmasinat ma tõesti ei kasuta, pastakagagi olen sõbraks saanud alles viimasel ajal). Väärt kogu seda mõttetööd ja tunnet, mil kõnnid paar nädalat või paar kuud mööda linnatänavaid ning tunned, et oled “peast rase” ja tahad mingid asjad enesest välja kirjutada. Ma tunnen, et läbi kirjutamise saan ma itmedki oma miinused pöörata plussideks. Nagu matemaatikast mäletan, siis miinus ja miinus annavad mingil põhjusel kokku plussi… Ja kui kõige selle juures õnnestub mul jutustada lugu või luua teos, mis läheb teistele inimestele korda, siis ma olen õnnestunud.

Jah, see on minu võimalus mängida jumalat. Jah, see on minu võimalus teha midagi, mis mind huvitab. Jah, see on mu enese egotripp ja teraapia. Jah, see on… Päris mitu asja. Ideaalis peaks kirjutamine ja selle tulem olema võrreldav hea teatriõhtuga – kes tahab lihtsalt meelelahutust, see seda saab ja kes soovib minna sügavamale, see leiab samuti mitmed tähenduskihid. Kirjutan seetõttu, et saaks mõned asjad enesest välja ja teatud süsteemi ning loodetavasti on selle tulemuseks see, mis sobib vaatamiseks ka teistele ja ei tundu ainult kellegi konkreetse trippimisega paberil (arvestades teatrimeediumit, tuleks ehk isegi öelda, et laval). Ma loodan, et ma ühel päeval suudan omavahel kombineerida ja ühedndada need kaks poolust. Et ma ise tahaks edasi kirjutada ja teised vaadata-lugeda-tajuda.

Ei tasu ka alahinnata seda, et oma kogetu paberil (taas)kord läbi mängida. Proovida erinevaid variante või hoopiski läbi elada mingisugused soovunelmad. Lasta toimuda dialoogil, mis muidu ei toimuks. Sündmustel, mis muidu ei toimuks. Panna omavahel kohtuma karakterid, kes muidu ei kohtuks.

Mõned hooajad tagasi tekkis aga mul suurem huvi sõnamängude vastu. Kuidas mängida sõnadega – millised kombinatsioonid töötavad, millised lauseehitused on usutavad ja huvitavad, milliseid võimalusi pakuvad sarnased täheühendid. Kui ma olin väiksem, siis meeldis mulle mängida konstruktoritega, legosid siis veel väga ei levinud. Ühel hetkel kasvasin piisavalt suureks ja konstruktorid peideti sujuvalt kappi ja keldrisse, kuid sõnad on jäänud. Ja nendega saab ehitada pagana paeluvaid maailmu. See oli ka periood, mil mulle hakkas kohutavalt meeldima Alliksaare luule.

Ja oleme ausad, selle vastu pole mul ka absoluutselt midagi, kui mul tekib võimalus luua üks maailm, mis allub minu poolt loodud mängureeglitele. Süsteem, mis on loogiline minu moodi. Kuigi ma pean tunnistama, et kui on tekkinud idee ja see on kuidagi ka paberile jõudnud, tekivad mitmed üllatused. Selgub, et nii mõnigi tegelane või olukord ei soovi absoluutselt minu pilli järgi tantsida, vaid soovib ikkagi ise muusikat valida. Ja sel juhul on ikkagi pagana huvitav see, kuidas temaga taaskord ära leppida.

Miks kirjutad sina?

Algusest.

Oma esimese postituse siinses keskkonnas otsustasin teha kirjanikest (SIC!).

Kui avada ÕS 2006 internetis, siis sõnale “kirjanik” reageerib seal päris mitu sõna või liitsõna. Loomulikult kirjanik ise, kus sa ilma temata saad! Olemas on ka ajakirjanik, olukirjanik, rahvakirjanik, sõjakirjanik. Omaltpoolt lisaksin veel näitekirjaniku ja natürlich ka draamakirjaniku.

Sõjakirjaniku kohta ütleb ÕS lihtsalt ja proosaliselt – kirjanik, kes kirjutab sõjast. Rahvakirjanik aga seisab rahvale lähedal. Alajaotuses “kirjanik” leidub veel mitmeid muid nähtusi nagu näiteks proosa-, laste-, fantastika-, ulme- ja lemmikkirjanik. Eraldi on seal veel välja toodud selline loom nagu naiskirjanik. Meeskirjanikku pole. Mnjah.

Aga milleni ma üldse täna jõuda tahtsin, oli see, et me teame, mida need sõnad tähistavad. Ajakirjanik kirjutab uudiseid, näitekirjanik näidendeid, ilukirjanik kirjutab romaane ja novelle ja rahvakirjanik on keegi, kes on rahvalik kirjanik, eks ole. Mis siis saab, kui hakata neid sõnu lahti lammutama ja minna mitte tähistatavat pidi, vaid seda teed mööda, et millistest sõnadest need koosnevad.

Ajakirjanik on sõnade järgi keegi, kes võiks vabalt kajastada seda, kuidas kulgeb aeg. Oleme ausad – seda nad tihtipeale teevadki. Kuid esimene pilt, mis silme ette tekib, on see, et keegi istub kollase köögilaua taga ja kuulab kella tiksumist ning märkmikusse kribab terava hariliku pliiatsi seda, kuidas parasjagu aeg möödub. Üks sekund läinud, teine ja kolmas ka ja… Ilukirjanik võiks olla keegi, kes kirjutab ilust. Tõenäoliselt istub ta sarnase köögilaua taga ja veedab pool oma aega ilusalongides. Või on äkki hopis tegemist kellegagi, kes proovib leida ilu tavalistes asjades ja kergendada selle läbi enda ning ka teiste maailmaga hakkamasaamist?

Ja see kurikuulus näitekirjanik… Me kõik teame, et ta kirjutab näidendeid. Aga… Mõistet lahti lammutades istub me köögilaua taga keegi, kes kirjutab näidetest. Otsib oma ümbert ja mõtetest lood, mille ta paberile valab ja mis õnnelikul juhul jõuavad lavale. Seal on võimalik neid vaatamas käia, neidsamu näiteid, mida keegi on üles kirjutanud. Ja keegi lavale pannud ja… See toob näitekirjaniku jaoks veel ühe suuna – näitekirjanik on keegi, kes kirjutab lugusid, mis kellegi teise jaoks on näited mingi loo kohta. Selle all ma mõtlen seda, et näitekirjaniku loomingu ideaalseks esmalugejaks ja avastajaks on ju lavastaja. Kelle jaoks on see näide millegi kohta, mida võiks teha. Esmased instruktsioonid ja paberile pandud impulsid.

Näitekirjaniku ülesanne on anda kätte punkt, millest alata.