Category Archives: Birk

12karamazovit

Olen selle postituse juba mõnda aega võlgu olnud. Põhjusel, et lootsin veelkord seda tükki vaatama minna. Aga elu… elu. mis teha.

Igatahes – ausalt öeldes oli mul saalis istudes selline tunne, et keegi on mu peast tüki välja lõiganud ja selle lavale pannud. Täiesti sürr tunne. Muusika ja emotsioonid ja kirg ja vahelduvus ja ausus ja ja ja. I like. See on tänane teater. Liiga palju tänast teatrit on eilne…

Dostojevski. DOSTOJEVSKI. See huvitav tendents, mida tajusime “Testamendi” puhul ja ka Saksas vaadatud “Hamleti” puhul: rääkida sisust. Mitte ümber ja üle ja peale kanda olemasolevat teksti, vaid lahtimõtestada, dekodeerida, fileerida, paljastada teose sisu. 12karamazovis on kõik ja mitte midagi Dostojevskist. Kirg. Surm. Armastus. Painav valu ja kaastunne ja iroonia painava valu ja kaastunde üle. Maadlemine mudaga ja pilvede kaemine mudast. Jah see on elu.

Smeds…. ei karda. Ta teeb. Ilmse naudingu ja pühendumisega. Kas saab öelda, kustmaalt jookseb täiuslik pühendumise piir? Ilmselt mitte; eks see piir juba jooksebki teispool täiusliku pühendumise võimalikkust.

Aga mille nimel siis üldse elada, kui mitte kunsti pärast? teadmise pärast, et me kõik kaome, aga meie sõnad ja  teod jäävad. See on hea tunne. Parim võimalikest.

Ja et…porno on surnud. amen to that. jah sellest räägiti ka “Three Kingdomsis”. aga nii ongi ju. nende inimeste töö ja vaev ja higi ja nende teiste lambalik usk illusiooni...it’s dead. dead dead dead gone and buried.

mulle meeldib teater. in fact, i love it. aga ainult head teatrit. kus ma hüppan oma toolil ja tooliga ja ahhetan, oigan, naeran mürisevalt ja kiljun nagu kümneaastane plikatirts. palun palun palun veel nii.

jah palun.

Advertisements

Idioodist ja Woodyst

käisin eile kinos, Dostojevski/ Sarneti “Idiooti” vaatamas. noh, teadsin, et selle kallal virisetakse, aga ei tahtnud lasta ennast mõjutada. läksin uskuma. Risto Kübar pealekauba, eks. amen to that.

ja…… kuidas seda kõik nüüd kokku võttagi. Dostojevski, for christ’s sake. mu lemmikkirjanik läbi aegade, totaalne emomees. kired möllavad raamatulehekülgedel nii, et võtab käe värisema. aga ekraanil….. esiteks, ja see on kõige tähtsam, tuleb mainida üht – eestlased sakivad meeskonnatöös. ja that’s it. film on meeskonnatöö. pole oluline, kas see on režissööri, produtsendi, kelleiganes süü, kui lõpptulemus ei ole toimiv tervik. kahju on, kuratlikult kahju on nendest inimestest, kes panustasid hingega. aga jah, ühesõnaga, istusin kinos ja mõtlesin, et kuidas siis seda asja analüüsida. ja vat selleni jõudsin – tulebki osadena lahti võtta. tulemus on siin:

*režissöör-stsenarist. terve ühiku kõige nõrgem lüli. Dostojevski hingerebestavast draamast on saanud mage mannapuder. dramaatiline kõver on surnuks pekstud ja lebab murul nagu kanepiuimas hipi. lavastajatöö on kaadrid venitanud groteskini ja jääb mulje aegluubis vaadatavast Charlie Chaplini filmist.

*operaator. hea töö.

*valgustaja. geniaalne. ausalt.

*helitehnik. pole vaja nii palju pingutada. pole vaja kuulda, kuidas Mõškin neelatab. ei ole ju? jätab vastikult amatöörliku mulje.

*helirežissöör. muusikavaliku osas – väga, väga hea töö.

*kunstnik, kostüümikunstnik jms bande. lummav. see murtud toonides 70-ish kraam, lo-fi, vapustav. kas just põhjendatud, aga vapustav. nostalgia tapab lihtsalt oma headusega, “Hukkunud alpinist” ja “Siin me oleme” ja “Karoliina hõbelõng” ja  ja…..visuaalne külg on selle filmi kõige tugevam külg, selle eest andestab nii mõndagi.

*näitlejatöö. seinast seina. Ristol on, mida vaja, ainult et… (režissöör taaskord?) Mõškinist on tõesti saanud idioot. Dostojevski originaalis on idioodid hoopis need lugejad, kes ei saa aru, et Mõškin ainuke normaalne inimene. see ju autori enda alter ego. Ragne Veensalu – jumal ole sinu eest kiidetud! ja kõige, kõige, vapustavama rolli teeb…. tatata! Juhan Ulfsak. miniatuurses kõrvalrollis. vaadake teda. vaadake uuesti. see mees oskab. usute teda? jah, jah, Juhan. usume sind. oled kuradi hea. teised – vaadake uuesti, õppige.

mida tahab iga filmivaataja? uskuda seda, mida ta näeb. mõelge sellele.

aga need metatasandi viited. pistke te need õige endale….. jah, ma olen ka aru saanud, kohustuslik kraam. aga ikkagi  – vihik pealkirjaga “Hamlet”???

ja siis.

“Midnight in Paris”. Woody Allen. romantiline draama/komöödia. jah, see on Hollywood ja sellepärast me teda armastamegi. see vastab meie ootustele, see mängib nende ootusetag ja see lubab meil jõuda “õige” lahenduseni. oh -hoo. ja see on ilus. kujutate ette? Woody? see küüniline mees? jah, see küüniline mees…. noh, mis siin ikka rääkida, lahe armastuslugu, kirjutamisest, armastusest, ilust, erinevatest aegadest… võluv, magus, armas, hea. tahaks niimoodi elada, palun. tahaks selliseid filme teha. jah, need ei avarda meie horisonte. jah, need kõnetavad meie hinge. unistused, et kusagil on keegi…. et see keegi saab aru…. et me leiame teineteist üles ja… ja… ja…

kurat, mida tähendab režissööri haare tegelikult. see tähendab, et on loodud tervik. see tähendab, et pole midagi üleliigset, et on palju erinevaid toone, mängulisust, ilu, lihtsust. see tähendab, et me saame aru, aga läheme mänguga kaasa ja laseme ennast eksitada ja meil on selle üle hea meel. ja me kuratlikult naudime seda mängu.

ja see ongi mängu tegelik ilu.

Rubina, “Päikselisel tänavapoolel”

Dina Rubina (s 1953) on Taškendis sündinud vene-juudi autor, kelle sulest on 2006. a ilmunud nimetet romaan. Long story short: kui on olemas kirjanik, kelles on ühinenud Bulgakov ja Winterson, siis Rubina on see. Can you imagine her impact on me?

Lugu, või õigemini lood, hargnevad kolmes tegelases – peategelane, kes on samal ajal ka autor, ja tegelikult enim just kõrvaltegelane; ja tema naabrid, ema ja tütar. Fantastilised lood tohutute tõusude ja mõõnadega elust, millesse on pikitud tuhandeid detaile Gruusia elust, kommetest. Asjad saavad elu ja tahaks koos tegelastega mööda tänavaid lipata, näod muutuvad tegelikkuseks ja otsekui tajuks neid oma sõrmede all.

Ei tahaks kuidagi lahti seletada, ega oskakski…. Lugesin seda raamatut, alguses tükk aega mõtlesin (nagu ma alati teen), et mida ma teeks teisiti, paremini. Lõppu jõudes sain aru: ei, midagi ei muudaks, oh ei, siin on kõik nii nagu peab…. Ideaalne.

Sisu – hullumeelsus… lapsepõlved, nälg, vaesus, varastamine, korruptsioon, sõda, ahju ajamine, tapmine, vägistamise katse, joomine, kunst, ilu, armastus, sõbrad, segased lapsepõlveunistused, kummalised elusad inimesed, rahvakombed, turg, jalutu ennustaja pimeda kaarnaga -või oli see ennustaja pime ja kaaren jalutu… Tõesti, ma ütlen, just nagu hullumeelsus – kibemagus, hingevoolav, sissesöövitav, allesjääv, jumalik kõrgeim kunsti aste.

Ma laenasin selle raamatu välja, ma olengi käinud vist see kaks nädalat ringi, korrates endale ja teistele nagu mantrat: Rubina, Rubina, Rubina. Seetõttu ma ei saa seda kuidagi tsiteerida…. Aga üks peategelane seal, tütar, maalikunstnik nimega Vera, ütleb seal ühel hetkel (vaba tsitaat): “Aga kes, ja miks kusagil seal kõrgel otsustas, et minust peab saama käsn, mis eluaeg imeb endasse inimesi ja pritsib need hiljem lõuendile välja…. Ei tea”.

Vot selline äratundmine ongi olnud. Ma olen ka see käsn. Midagi nii valgustavat pole selle 30 aasta jooksul veel kogenud.

esimene aasta

Nüüd siis midagi verivärsket. Kunagise koolikaaslase (olgu tervitatud TÜ geenitehnoloogid!) ja evolutsioonigeneetika õppetooli kaaslaborandi Mari Järve (s. 1983) sulest on ilmunud debüütromaan, pealegi veel harvanähtud žanrist eesti kirjandusmaastikul – ulmekas. Mul oli au olla selle teose sisutoimetaja.

Raamatu tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2013-2014, ja toimub see, et alati suurepäraste ideedega hiilanud terroristid vallandavad surmava ebolaviiruse, mis levib õhu kaudu. Ebola, teadupoolest, suudab mõnel juhul isegi 90% populatsioonist ära tappa ja on seega tõesti tõhus relv. Eesti, see euroriikide vaeslaps, unustatakse üldise mäsu keskel rõõmsasti ära – vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Valitsuse riismed lippavad kergejalgselt ära Hiiumaale, inimesed põgenevad hullunud hordidena maapiirkondadesse, vähesed jäävad ja dokumenteerivad toimuvat – kuni isikliku piinarikka lõpuni. Kasusaajad lõikavad kasu, kõrilõikajad kõikavad kõrisid, petised röövivad vaeseid ja väeteid ning üksikud koostöövõimelised eestlased üritavad kõigest hoolimata ellu jääda – ühesõnaga, avaneb äärmiselt realistlik pilt.

Lugu hargneb erinevaid, omavahel põimuvaid ja põrkuvaid liine pidi. All-lugusid, juhutegelasi ja värvikaid episoode põimitakse mõnusa elegantsiga, muutes lugemise vaheldusrikkaks kogemuseks. Peategelased, kümme inimest haige seljaga kooliõpetajast joodikust kraavikaevajani, südikast naisarstist vaikiva ehitusmeistrini ja mässumeelse kutsekooliplikani on kõik äratuntavalt igapäevased tüübid. Venelannast ajalootudengi  keelekasutus ja süütunne Eesti-Vene mineviku pärast lisab magusvalusaid momente. See on seejuures Mari Järve kõige omanäolisem idee – kirjutada üdini realistlik ulmelugu, mis keskendub inimsuhetele ja täiesti konkreetsele, samm-sammulisele ellujäämisplaanile. Varude hankimine, elektri tootmine, kartulipanek ja meevõtmine, marodööride kallaletungis jõhkralt tapetud sõbra matused. Armumine, pettumine, suhete lagunemine ja leppimine. Igapäevased kokkupõrked erinevate elufilosoofiate ja temperamenditüüpide vahel. Seega võiks öelda, et toimetulek ähvardava nälja, lähedaste surma ja tundmatu tulevikuga on autori jaoks vaid üks osa argipäevast: ellujääjatel tuleb edasi elada, valikut pole. Pole aega, et liigselt filosofeerima jääda – ja võib olla tänapäeval enam ei osatagi.

Maailmalõpulugudes on midagi nii fastsineerivat. Aga mida me siis ikkagi tegelikult teeksime, kui kõik oleks otsas? Kuhu me läheksime? Millised oleks meie mõtted? Päeva, kuu, aasta jooksul? Ma usun nagu Marigi, et ellujäämises on alati terve ports tugevat talupojaloogikat. Et tegelikult jäävadki ellu need, kes säilitavad kaine mõistuse iga hinnaga, igas olukorras.

Veel meeldib mulle Mari juures see, et ta jäi algusest lõpuni endale kindlaks.  Et tema, kes muidu harrastab peamiselt fantaasiajuttude kirjutamist, võttis ennast teadlikult (teadlaslikult) kätte ja kirjutas tammsaarelikult argise loo. See peaks meeldima igale eesti keskmisele lugejale. Midagi inimlikku, lihtsat, mõistetavat. Et ta järjekindlalt keeldus minu soovitustest lisada verd, vürtsi, draamat. See meelekindlus ja teadlikolek oma eesmärgist vapustas ja vaimustas mind.

Eks ole, kõige raskem on iseendaks jääda. Jätta laskumata libedale populistikateele ja hoiduda danbrownilike žestidega nõksutamast. Et üks autor on seda oma debüütromaanis veenvalt teinud, väärib suurimat lugupidamist. Ja selles on midagi ürg-eestlaslikku.

realismist ja Lindqvistist

John Ajvide Lindqvist* (s. 1968) on üks mu lemmikkirjanikke. Miks? Sellepärast, et ta kirjutab nii, nagu asjad on (andestatagu mulle see banaalsus). Ta on erakordne ja hämmastav kirjanik just selle tõttu, et ta näeb ja mõistab reaalsust. Selles ei ole midagi tavalist ega varemnähtut ega segiajatavat kellegi teisega. Miks? Kohe selgitan.

Tavaliselt kiputakse ütlema, et eesti kirjanduses vohab realism. Tammsaare, eksole, ja… Tammsaare. Tänapäev, alates Kenderist ja Hennost ja Murutarist lõpetades Saadi, Kausi ja Õnnepaluga. Selles eelmises lauses on tegelikult kõik valesti. Kõik on valesti määratluses “realism”. Esiteks ei ole reaalsusel midagi pistmist argipäeva, halluse, elu pahupoole, roppuse ja labasusega. Teiseks ei ole reaalsusel midagi pistmist aistingute, kujundite, äratundmiste ja tõlgendustega. Täpsemalt öeldes – reaalsus on kõige enam instinktiivne seisund. Kuklakarvade turri tõmbumine, kui teadvustamatul põhjusel varitseb hädaoht. “Armastuse” kui sellise teke, mis tabab meid serotoniini voona, kui kellegi silmavahe suhe nina pikkusesse vastab meie sisemise limbilise hindaja atraktiivsusmaatriksile. See on tegelikkus – tõelisus, milles puuduvad üldistused, klisheed, ikoonilised järeldused millestki, mille olemasolugi me oleme unustanud, ja mida me seetõttu nimetame “eluks”.

John A. kirjutas aastal 2005 (ok, ingl k tõlge 2009, ma ei ole lootusetult ajast maas) raamatu Hanteringen av odöda (“Handling the Undead“) ja vat see on realism. Raamat räägib sellest, kuidas ühel kenal päeval Rootsis ärkavad surnud. Keegi ei tea, miks.Vanaisa kaevab üles oma lapselapse ja üritab teda vannis pesta – nii, et tema õrn mustakstõmbunud nahk maha ei kooruks. Mees läheb oma autoõnnetuses surma saanud naise juurde, sest ta armastab teda endiselt – ka ilma ühe silmata.

TB: My name is Thomas. What is your name?

EZ: Eva.

TB: Can you tell me your whole name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your last name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your first name?

EZ: No.

TB: What is your name?

EZ: Eva.

TB: Do you know where you are right now?

EZ: No.

TB: What does it look around here?

EZ: Where is here.

TB: Here is the place where Eva is.

EZ: No.

TB: Where is Eva?

EZ: Eva is not here.

“Realistlik” nägemus surnutega suhtlemisest on meile kõigile filmidest tuttav: haara tõrvik ja  toigas ja mine löö toigas surnule südamesse. Reaalsus on kahtlemata hoopiski teistsugune. John A tugevus seisneb selle reaalsuse äratundmises: et iga surnu on kellegi ema, isa, õde või laps. Kes meist suudaksid tappa oma lähedasi? Kas poleks loomulikum üritada esmalt teada saada, mida see ikoon “surm” üldse tähendab? Kas eksisteerib mõni muu viis, kuidas nende “uutmoodi” või teistmoodi lähedastega suhelda? Oleme ju aja jooksul võtnud omaks teised rassid ja teised soolised eelistused, miks mitte võtta omaks.. surma? Ja SEE on geniaalne. Kuidas John A lihtsalt vaatab kõikidest eelarvamustest ja kestadest läbi ja suudab milleski nii kulunud ja üle-ekspluateeritus nagu zombid näha uut ja palju loomulikumat, palju realistlikumat tegelikkust.

Ja see on minu jaoks realism. See, mis on, mitte see, mida ma oleme harjunud nägema või mida meil on kasulik uskuda. Tegelikkus on olemas sõltumata sellest, kui väga me ka selle eest peitu pugeda ei üritaks.

* Before becoming a published writer, Lindqvist worked for twelve years as a magician and stand-up comedian.

Testament

NO99/ Põhuteater

She She Pop

“Testament”

Kavaleht ütleb nii:

“”Kuningas Lear” on Shakespeare’i tragöödia. See räägib loo kuningast, kes soovib jagada oma vara kolme tütre vahel, kuid laseb ennast kahe tütree poolt manipuleerida, jättes kolmanda tütre pärandist ilma. Sellel on traagilised tagajärjed./…/

She She Pop. Teatrirühmitus, mis asutati 1998. a Giesseni ülikooli lõpetanud teatriteadlaste poolt. Nende endi sõnul iseloomustab nende teatrilaadi vahetu suhtlemine vaatajaga. Märksõnadeks veel avatud ruum, lahtide dramaturgia, etendaja identiteedi voolav käsitlemine. “Testament” on põlvinud ohtralt auhindu.”

Nii. Ja millest see lugu siis räägib?

Esiteks räägitakse ära “Kuningas Lear”. Paberi pealt maha loetud katketena, otseste tsitaatidena kantakse ette ehk 1% tervest originaaltekstist. Seda saadavad näitlejate kommentaarid: kes ja miks niimoodi ütleb. Kummaline, kuid justkui vastus ikka ja jälle üles kerkivale probleemile, et tänapäeva inimesed ei oska enam tekstidest aru saada. “Kuningas Lear” on kahtlemata keerukas teos. Sellest saab siin midagi väga lihtsat ja üldmõistetavat. See on esimene tasand.

Teine tasand – mida see lugu tähendab. Mida see tähendab siin ja praegu, meie kõigi jaoks? Teadmine, et meie isad surevad ja et me peame kõik oma elus silmitsi seisma põetamise ja päranduse jagamisega. Laval on näitlejad ja nende isad. Pärisisad, kellel pole terve elu jooksul näitlemisega mingit kokkupuudet olnud. 70ndates eluaastates isad, kes on laval iseendana ja räägivad oma tegelikest mõtetest. See on küll ilmselt ainult väljaspool Eestit võimalik. Ja see annab suurepärase, mm, eba- või isereaalsuse tunde. Laval ei ole keegi tema ise. See on võimatu. Kui inimene kannab laval ette kõrvaklappidest tulevat tema enese originaalteksti, siis see ei ole see inimene tema ise. Kui inimene vaatab sealsamas laval ja hetkes kaamerasse ja me näeme tema nägu suures plaanis, siis see pole see inimene ise. See on inimene mängimas iseennast. Ka publik distantseerub. Ta kuulab pärisisade päriseluse pärismuresid, kuid plaksutab näitlejale. Performance-artistile. Hirm iseendana esinenud inimese ees on sama suur, kui hirm näitleja ees. Veelgi enam: pärisinimene minetab oma päriskeha. Seistes laval poolalasti, ei ole see enam reaalsus. See on kokkuleppeline mäng, ja me teeme näo, et me näeme midagi muud, kui me päriselt näeme. Mõni ei vaatagi, kartes kehtestatud reegleid kuidagimoodi rikkuda. See ei ole tegelikkus; see on lavastuse essents.

Kolmas tasand – abstraktsioonid. Kuidas kirjeldada pärandiks loovutatavast varast loobumise ja selle eest ostetud vastutulelikkuse funktsiooni matemaatiliselt, graafiliselt, diferentsiaalvõrrandiga? Kuidas kolida isa tema 500m2 majast koos 20 raamaturiiuliga 150m2 korterisse, mille need 20 raamaturiiulit täidaksid üleni? See on kokkulepete, inimlike vajaduste, väärikuse ja vastutulelikkuse lugu, mille näitlikustamisel minnakse tabava ja rabava maksimumini.

Ja lõpuks, neljas tasand – üldinimlikkus ja tabude murdmine. Me elame ühiskonnas, kus vaesust ja vanadust ei eksisteeri, sest me kõik üritame teha nägu, nagu seda poleks olemas. See teeb vaesuse ja vanaduse paine enneolematult rängaks. Mida tunneb vaataja, kui laval on seitsmekümneaastased mehed, kes räägivad oma tulevikust- sellest, kuidas hiljemalt 5 aasta pärast veereb kõik paratamatult allamäge? Ja kuidas see veeremine käib – detailselt? Põetamine, jah. Põetamine siis, kui tervenemiseks ei ole enam mingit lootust. See on karm teema. Ehk isegi karmim, sest see paratamatult haakub eelnevaga – kuidas on oma funktsiooni täidetud, lapsevanematena. Kas lapsevanemana tehtu õigustab ootusi laste elulõpuni kestvale armastusele ja hellusele? See on kuningas Leari teema. Selle sügavaim sisu.

Teemade käsitlus on suurepärane. On hetki, kus tuleb pisaraid neelata. On hetki, mis vaimustavad. Lavakujundus ja kostüümid ja kaamerate kasutus on saksa teatrile ootuspäraselt minimalistlik ja meisterlik. Dramaturgiaga võiks kanu kitkuda, pinge käib “Leari” kolmandat vaatust käsitlevas pildis korraks tipus ära ja kukub siis kolksti põrandale. Siis hakkab sealt põrandalt jälle väikselt üles tulema. On pikki vaikuse hetki, millel on oma võlu. Palju näiliselt logisevat materjali, millel on siiski oma struktuur. Eelkõige on see huvitav kogemus. On, mida mõelda ja millest õppida.

Aga kõige parem osa sellest etendusest on need isad. Sellistest isadest unistab iga laps. Ausalt hoolivatest isadest, kes on valmis seisma oma laste valikute taga ja nende, enesele ehk mõistetamatute valikute tõttu rambivalguses. Ka maikasärgis ja bokserites.

Rant

Chuck Palahniuk (s. 1962) ei ole ilmselgelt ühte lausesse mahutatav. ta on ikkagi omaette fenomen ja väärib vähemalt wikipedia-mahus keskendumist.  “Ranti” kirjutas ta  aastal 2007, nii et see ei ole rangelt võttes uus looming. aga sellegipoolest on see teos, milles on nii mõndagi uut ja head, eriti näitekirjaniku jaoks. Palahniuk nimelt on (siin ja üldse) vormistamise geenius. tegelt ka. tal on alati huvitav keskne idee, aga mitte selles ei ole tema tugevus, vaid detailides ja info kasutamise  tehnikas. käsitööoskuse poolest on talle raske võrdset leida. ja kui me mõtleme sellele, et keskmine lugeja loeb nüüdsel ajal kõike keskmiselt kiiremini ja keskmiselt pindmisemalt, siis on rabavad detailid kahtlemata asendamatud selleks, et tähelepanu üleval hoida.

“Rant” räägib fantastilise loo Buster “Rant ” Casey’st, kes on raamatuajaloo kuulsaim “patient zero”, ehk siis marutõve epideemia algataja, kes levitas seda enneolematu võimekusega. Rant on kultuseobjekt, kellest räägitakse shokeerivaid lugusid ja kelle gramuurne surm politsei eest põgenemisel tekitab sensatsioonilisi vandenõuteooriaid. lisaks veel paras annus müstitsismi ja mõistuseväänamist, kui tuleb rinda pista aja ja ruumiga, mis raamatus tegutseva Party Crasherite seltskonna jaoks kaotavad varastel hommikutundidel ja suurematel kiirustel sõites igasuguse tähenduse.

aga allpool veel mõned miinused ja plussid (sügavalt subjektiivsed, eksole):

MIINUSED

* megahulk tegelasi. seriously. nende loetelu raamatu lõpus on kolm lehekülge pikk. tulemus: mitte kellegagi ei teki sügavamat suhet. see on aga sümpaatia, afektsiooni ja lugemishuvi kestvuse jaoks asendamatult vajalik.

* ümberjutustuse vorm. no ei ole midagi eba-apetiitsemat, kui lugu, mis on enne jutustama asumist ammu otsa saanud. et whatever comes, see on niikuinii ära olnud ja milleks muretseda. täielik erutuse-killer.

* peategelase ühekülgsus. Rant käib ja laseb ennast hammustada, nuusib ja välgutab musti hambaid ning näitab oma head südant ja sügavat tõearmastust. that’s about it. natuke vähe ühe inimese jaoks, aga mõistame, et tegu on ümberjutustusega, seega näeme vaid seda osa temast, mida teised on täheldanud. teiste inimeste nägemus on alati karikatuurne ja kallutatud. paratamatu.

* paksus. no maitea, mis see on, aga hirmutab. vaatad, et jube palju juba loetud, aga raamat ikka veel kestab ja kestab. see ei ole küps suhtumine, aga mul on kiire. ja kõigil nendel inimestel seal väljas. iga jumala päev.

PLUSSID:

* detailid. no ei tea kedagi, kes mõtleks välja nii sürre olukordi, nagu Palahniuk, ja kes kaevuks nendesse (valdavalt naturalistliku maiguga) olukordadesse äärmise põhjalikkusega. naiste kasutatud hügieenisidemed. kasutatud kondoomid. inimeste lõhn. siseelundid, mürgised putukad ja nende mõjud. kurioossumid ja paradoksid maailma ajaloost. põnev ja hariv ühekorraga ning kui sisemine okserefleks maha suruda, siis kahtlemata üpriski tabav.

* keskne idee, et aeg pole spiraal ega võrk, vaid nagu raamat. kõik asjad on kogu aeg olemas ja omavahel parandamatutes seostes ja kõik, mis on, on kogu aeg. peategelane ütleb küll, et “see tulevik, mis meil on homme, pole seesama tulevik, mis meil oli eile,” aga ta valetab. ta on parandamatult stuck oma kinnisel orbiidil ja see orbiit kestab igavesti. omamoodi versioon lõputust küünlapäevast. igati fastsineeriv mõte.

* autori käekiri. meeldib minimalism ja isikupära ja konkreetsus. ei ole segi aetav kellegi teisega. brutaalne ja masohhismist nõretav, aga ehe.

kõige suurem pluss on see, et see paneb mõtlema. pole kahtlustki. iga teos on täpselt nii hea, kui palju on sellest sündivat uut energiat ja inspiratsiooni. soovitan lugeda ja omal nahal kogeda.

kogumikud ja kogumannid

by Birk

Kius olla julge

sattusin hiljuti arvustama Igor Kotjuhi koostatud esseekogu luulest*, ehk siis sooritama kirjanduselulist suitsiidi. muljetavaldavas kirjutajabagaazhis eesti luule who’s who, ehk siis kõik alates Contrast ja Maarja Kangrost lõpetades Aapo Ilvese, K-M Sinijärve, Jan Kausi ja ofkoors Eesti luule surematu kuulsuse, rentslipoeedi Jürgen Roostega. kogumik kogumikuks, kõiki kirjutisi ehk poleks ühtede kaante vahele pidanud pressima, mõnel polnud suurt midagi öelda, aga eks see kipub ikka kogumike viga olema. pealegi,  igal lugejal on omad maitse-eelistused. muus osas on selline asi väga tervitatav: kirjutada millestki, mis eksisteerib niivõrd enesetmõistetavalt, et laiem üldsus isegi tähele ei pane, rääkimata väärtustamisest. luule on oma olemuselt nagu õhk või päike või tedretäpid Kiire ninaotsal: miski, mille olemasolu üle ei vaielda, ja mille olemasolu erakordsusest vaid vähesed aru saavad.

torkas silma, nagu ikka, et 21 luuletajast on ainult 5 manni ja ülejäänud kõik mikud. sisetunde põhjal väidaksin täiesti ülbelt, et kardetavasti on tegelikkuses asi just vastupidine: et iga meesluuletaja kohta leidub vähemalt kolm naisluuletajat. mehed ju – käärivad, aga ei räägi. joovad, aga ei jaga. ometi, kogumik räägib enese eest. mingil põhjusel avaldatakse rohkem meesluulet ja vähem naisluulet. seega, küsimus laiemale ringile: miks? hoidudes konspiratsiooniteooriatest, kas võiks ehk oletada, et naised käsitletavad teemad pole nii köitvad, kui meeste omad? on ehk intiimsemad ja emotsionaalsemad,näpitsprillistatud kirjastajahärrade jaoks liigkõnekad, liigvähe seesmiselt käärivad? ei tea. fakt on see, et kavatsen veel sel aastal kogumannide sekka astuda, kui hästi läheb. kui hästi ei lähe, astun järgmisel aastal, aga astun. see saab olema nagu supilusikatäis vett õlisel pannil.

*arvustust Igor Kotjuhi kogumiku “Kius olla julge. Luuletajad luulest. 21 esseed” kohta loe siit