DOUBLE the STANDARD with DOUBLE STANDARD!

 DOUBLE the STANDARD with DOUBLE STANDARD!

 Olenemata, kui halvasti ma aeg-ajalt ameeriklastest arvan (pagana „keep-smiling“ egotsentrilised burgeriõgijad – oeh, ma olen halb ja ülekohtune inimene ), olen ise läbi ja lõhki ameerika meedia produkt, kasvanud üles USA filmide, sarjade, koomiksite, kuulsuste ja väärtushinnangutega.

Paratamatult lähtun hinnanguid andes just nendest kriteeriumitest, isegi kui ma seda ei taha. Olen vanematega sel teemal üsna tihti raksu läinud („Poeg, kuidas sa ometi ei saa asjadest aru?!“), kuid minu jaoks ei ole huumor Ervin Abel ja Sulev Nõmmik, vaid Leslie Nielsen; võimsa näitleja etaloniks pole Jüri Järvet, vaid Jack Nicholson; kartmatuteks märulikangelasteks pole Post ja Kõsta (ning nende paralleeluniversumites elavad ekvivalendid Post α ja Kõsta β), vaid Bruce Willis; jõuliseks ja samas veetlevaks naisfiguuriks pole Mirtel Pohla, vaid… tegelikult Pohla võib olla küll.

Paratamatult pööran tõe otsingul pilgu just läände, üle Atlandi ookeani, maale, kus ma pole kunagi käinud ja millest ma reaalselt midagi ei tea, mis aga samas moodustab minu jaoks näite- filmi- ja stsenaariumikunsti imemaa.

Omaette universumiks ongi just USA seriaalid, eriti veel komöödiad – žanr, mida võib pidada ameeriklaste kõige kodusemaks ja pikaajalisemaks kunstistiiliks. Entertainment on antud rahva üheks alustalaks ja seetõttu suhtutakse selle tegemisse äärmise tõsidusega.

Siinkohal toon näiteks üsna uue (alles kolmandat hooaega käiva) seriaali “Community”. Iseenesest on jätkatud edu toova kokteiliga: kamp nupust nikastanud tüüpe (töötu advokaat, eksjoodikust üksikema, endine kooli spordistaar, vaimselt ebastabiilne õpihull, suhtlemisprobleemidega filmifänn, mässajast feminist, perverdist vana rikkur) igapäevases keskkonnas (avatud ülikool, kus nad kõik poolelijäänud haridusteed jätkavad) ületamas kõiki võimalikke eetilisi, esteetilisi ja realistlike piire. Siiski on mul tunne, et „Community“ on tabanud kuldse komöödia-naelapea pihta.

Mis muudab selle seriaali nii eriliseks?

Esiteks stsenaarium. Iga osa kallal töötab umbes 8 kirjutajat, kes veedavad esmalt pikki tunde ühiselt loo välja mõtlemisel. Seriaali looja Dan Harmond on öelnud, et esimene eesmärk on luua huvitav lugu. Alles siis hakatakse tegelema naljadega. Hea lugu on kõige alus (pange nüüd hästi tähele, noored näitekirjanikud!).

Järgmisena tulevad mängu head komöödianäitlejad: nende vast tähtsaim oskus on muuta vähem kui viie sekundiga usutavaks ükskõik milline emotsioon või roll, mille nad võtavad. Komöödias on just oluline kiirus. Loomulikult on äärmiselt tähtis, et näitleja ja tegelane sobituvad sajaprotsendiliselt. Seetõttu eelnevad sarjadele põhjalikud castingud. „Community´sse“ on leitud imehästi sobituv trupp, enamjaolt üsna tundmatud näitlejad, (v.a Chevy Chase, kuid tema tipprollidest on möödas üle 30 aasta), kes panevad mind uskuda, et nende mängitud tegelased on tõepoolest nii pöörased, naljakad ja reaalsed. Minu jaoks on näitleja tundmatus suur pluss, sest siis ei teki mul teda nähes segavaid seoseid tema muude rollidega. Eestis pean seda suureks probleemiks (ma tean, oleme väike riik, ma tean, ma tean), aga kui üks ja sama näitleja mängib korraga mitmes sarjas, lehvitab kolmes reklaamis ja astub siis veel Hamletina teatrilavale, on mul teda tegelasena üsna raske uskuda.

Tagasi „Community“ tugevuste juurde: kaameratöö, muusika, kostüümid, rekvisiidid – kõik on õigel ajal õiges kohas, keskkond näeb just nii välja, nagu peab, ei lase vaatajal hetkeski oma mõtetega ära hõljuda, vaid hoiab teda pidevas fookuses.

Ja nüüd jõuame kõige olulisema aspektini: kuidas räägitakse lugu.

Community“ tegevus antakse edasi kiirete ja prinkide stseenidega, hetkekski pole tunda pingelõtvust, iga liigutus, iga lause on timmitud täpselt õigesse registrisse. Igal osal on väga tugev selgroog (baaslugu), mille peale ehitatakse väiksemaid narratiive, neid põimitakse omavahel osavalt, lisatakse situatsiooni- ja karakterikomöödiat ja tulemus on alati mitmekihiline: naljakas, üllatav, õpetlik, liigutav; kuid ennekõike entertaining.

Minu jaoks on tõeliseks boonuseks, et sari nõretab viidetest filmidele, teistele sarjadele, raamatutele, kunstile jne. Sama võttega tegid algust „Kollanokad“ („Scrubs“), kuid nemad kasutasid seda vaid garneeringuna. „Family guy“ tegeleb samuti paljude viidetega, kuid kasutab selle edastamiseks vaid ühte võtet (tegelaste lõputud meenutused ja võrdlused), mis muutub väga kiiresti igavaks. „Community“ pühendab viidetele terveid episoode. Nii leiab osi „Pulp Fictioni“ või „Polar Expressi“ kastmes, ühe episoodi avakaadris on koheselt tunnetatav „28 päeva hiljem“ jäljendamine. Olen kõiki neid filme ju näinud ja sellised äratundmised teevad mu südame alati soojaks. Seriaalis on kogunisti tegelane Abed, kes seostab kõike toimuvat mõne näitleja, filmi või koomiksiga. I confess, kipun ise sedasama tegema.

Samas ei jää „Community“ pidama vaid jäljendamisele – ta annab laenatud lugudele uue elu, katsetab alternatiivseid võimalusi ja sitsib kavalalt fiktsiooni ja fiasko piirimail (üks osa on kogunisti algusest lõpuni animatsioon – ja see töötab tõeliselt hästi).

Tähelepanelik lugeja võib mulle aga ette heita silmakirjalikkust: sarjades kiidan entertainmenti taevani, teatrikunsti puhul aga tundub see minu sõnavaras justkui etteheitena. Nii ikka ei saa, et ühele on asi lubatud, kuid teisele mitte. See pole aus!

Siinkohal võin enesekaitseks öelda järgmist:

a) Sõna entertainment võib defineerida erinevalt. Kui film/sari/etendus on meelelahutuslik, kuna tal on hea lugu, põnevad tegelased, oluline ja maailmapilti laiendav sisu, on kõik väga positiivne. Kui aga film/sari/etendus võtab ainsaks eesmärgiks olla meelelahutuslik, on tulemus peaaegu alati kohutav. Entertainment ei tohiks olla loo suurimaks eesmärgiks ja töövahendiks („teeme selle stseeni meelelahutuslikumaks“ mitte „anname selle karakterile sügavuse ja loome põneva konflikti“). See on tunnetuse küsimus, kuid loob lõpp-resultaadina üüratult suure vahe.

b) Sarjade puhul võin ma teatava ühekülgsuse (double the entertainment!) välja kannatada. Keskmine komöödiasarja episood kestab 22 minutit ja umbes sama kaua püsib ta mälusopi särava koha peal. See pole halvustus, kuid (komöödia)sarjad on loodud meid korraks ergutama, kuid mitte jäädavalt muutma. Nad rikastavad meie elu, löövad kõik meeled hetkeks erksaks ja pärast seda nad kaovad. Nagu unustab ameerika meediamaailm oma lemmikud õige kiiresti – uued ühepäevaliblikad nõuavad oma tähelepanu.

Teatrist ootan ma aga midagi jäädavat. Midagi põhjapanevalt muutvat – nihet vaataja mõttemaailmas ja elutunnetuses. Minu jaoks on teater viis rääkida inimese hingega ja eriti magusaks muudab selle karm tõde, et erinevalt seriaalidest, ei saa etendust lõputult uuesti vaadata. Hea teater elab edasi inimese mälusektsioonides, mida ei saa kustutada. Hea teater on sisukas.

Ja meelelahutuslik.

See aga ei takista võtmast õpetust ameerika seriaalidest (isegi komöödiatest), kuidas hoida pinget, püsida prink ja mõelda alati ennekõike loole ning alles siis efektile. Selline double standard tuleb teatrile vaid kasuks.

Community

Looja: Dan Harmond

Osades: Joel McHale, Gilian Jacobs, Danny Pudi, Yvette Nicole Brown, Alison Brie, Donald Glover, Jim Rash, Ken Jeong, Chevy Chase

Hooaegu: kolmas on poole peal

Auhinnad:

  • episood „Modern Warfare“ võitis Gold Derby TV Awards´il aasta parima komöödiasarja osa auhinna (2010)

  • episood „Abed´s Uncontrollable Christmas“ sai parima animatsiooni Emmy (2011)

  • IGN valis „Community“ aasta parimaks komöödiasarjaks (2010)

  • lisaks on Joel McHale, Danny Pudi ja Ken Jeong korduvalt nomineeritud erinevatele komöödianäitlejate auhindadele

Advertisements

2 thoughts on “DOUBLE the STANDARD with DOUBLE STANDARD!

  1. maribu ütles:

    Tere.
    Kordan seda sageli: kõik me oleme pärit oma lapsepõlvest. Nõmmik ja Abel olid naljakad. Võib olla ka sellepärast, et siis lihtsalt muud võrdlusmomenti ei olnud. Kui Avandi ja Sepp hakkasid koos sketše tegema, siis meenutasid nad ju A-d ja N-i, tegelasi, kes täiendavad teineteist ja mõistavad teineteist poolelt mõttelt ning on ühesuguse huumoritajuga.
    Kooliajal vaadatud Noorsooteatri (Linnateatri) etendus “Lendas üle käopesa”, kus Tõnu Kark mängis McMurphyt, jättis hinge väga sügava mulje. Just Kark oma mängimisega ja see on siiamaani, kuigi sellest on ju möödas juba x+x+x jne aastat. Ning kui lõpuks nägin seda filmi Jack Nicholsoniga, siis, kahju küll, aga Jack oli veidi ……..hale. Ja seda võrreldes Karguga. Kuigi Jackil on ette näidata Oscar.
    Ise naudin Ameerika krimisarju, täiega. Inglise omi ka, sest neil on oma kiiks sees. Komöödiaid ka, aga minu teler (lapsepõlves: televiisor) ei näita millegipärast seda Communityt. Ju meil pole õiget kanalit. Lapsepõlves oli lihtsam: ETV ja KTV.
    Nägemiseni.

  2. Janika ütles:

    Viidete osas pean nõustuma – tõesti teeb südame soojaks ja meele ärevaks, kui tunnen sellise viite kuskil ära. Tekib tunne, et kogu selle suure infohulga juures, mida me kõik iga päev ära tarbime, pole ma ainuke, kes seda või teist filmi/seriaali/midaiganes näinud on. Ja natuke on tunne, et ei olnudki mõttetu see aeg, mis selle vaatamisele kulus ja pole hullu, et minust selline viidete ja linkide kogum on saanud. Setõttu samastan ma ka ilmselt üha enam end just nende veidi autistlike, veidrate karakteritega nagu Abed, Sheldon etc

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: