SEE KÕIGE HIRMSAM KÜSIMUS (?)

Jah, kallid lapsed, ärge ennast liiga ära hirmutage, aga seda küsimust ei saa esitamata jätta. Hirmsasti tahaks küll teema lihtsalt maha vaikida ja pimesi uskuda, et kõik on nagu vanasti (mis on ju iseenesest sünonüüm lausele „varem oli kõik parem“), kuid pagan küll, kõik ei ole nagu vanasti! Ajad muutuvad. Saksamaalt puhuvad uued külmad(?) tuuled ja levitavad siin võõramaiste liikide seemneid: varsti võib neid lavastusdramaturge igal tänavanurgal kohata.

 Ja see kurivaim-liberaalsus ja piiride puudumine: eesti lavastajad väisavad võõraid maid ja sealset kunsti ning tulevad siis koju tagasi uute inimestena, loojatena, kellel on suured plaanid kõik näidendid ise valmis kirjutada või siis hirmus kihk teha seda ühes oma näitlejatega. Siin ja seal kuuleb nendest eksperimentidest ja üha paremini pidavat need välja kukkuma – ja mis kõige hullem: lavastaja on rahul, näitlejad on rahul ja publik on samuti rahul. Tundub et näitekirjanikku pole enam vaja.

 Pole vaja?

Jah, nüüd on see kõva häälega ära küsitud. Ja maa kattub pimedusega…

Näitekirjanikud käivad mornilt mööda novembriseid tänavaid, komistavad totaalses melanhoolias vastu äärekive ja mõmisevad arusaamatult enda ette, kuni hoolsad emad iga viimsegi lapse nende teelt on ära korjanud – kes neid hulle teab…

Vahel satuvad need haledad, hallid kujud tee peal kokku, nad ei tervita teineteist, ühe mure on juba piisavalt raske, kahe mure murraks selgroo. Ja teatud tüüpide taak on kohe eriti suur. Paindlikumad näitekirjanikud leiavad paar head aastat ikka tööd, kirjutavad kasvõi teleseriaale (kas see kõlas nüüd halvustavalt?) või kommireklaame, rõõmustavad iga lavastaja ettepaneku üle – jumala eest, võta mu töö, tee sellega, mis tahad, istu kasvõi peale, peaasi, et asi lavale jõuaks. Aga mida peavad tegema vanamoodsad näitekirjanikud, need, kes veel usuvad, et on oma 30 – 50 leheküljega loonud ideaalse dramaturgilise kontseptsiooni, mis ei vaja muud, kui osavaid näitlejaid ja teatrilava? Lisame veel ühe takistuse: sellisel vanamoodsal näitekirjanikul pole vähimatki indu mängida ise lavastajat… …on tal üldse lootust?

Jaaah, kurb on vaadata seda väljasurevat rassi.

Kuid isegi kõige sügavamas novembris hiilib ringi mõni entusiast. Ta ütleb: muutus, ma tervitan sind! Ja kõik ülejäänud vangutavad pead.

Mis muutusest on siinkohal juttu? Kas ta jätkab lihtsalt aastasadadega selgeks õpitud paadunud entusiastide käitumismustrit või on tema hüüatuses midagi sügavamat? Milline peab olema tuleviku näitekirjanik? Millised on tema omadused? Oskused?

Või kuulubki see professioon minevikku – pean siinkohal silmas möödunud, kuid igavesti jäävat aegruumi? Sosistab ju keegi kuskil, et pole olemas hapramat kunsti kui teater: ta lihtsalt kaob. Kirjandus (muide, näitekirjandus on kah kirjandus – mõni ei taha seda uskuda) jääb aga igaveseks paberilehele.

Või on digitaalajastu muutnud sedagi vahekorda? Näitekirjanikel pole isegi seda lohutust?

Entusiast aga muigab kavalalt. Teised püüavad sellest välja lugeda mingit vihjet, midagigi. Entusiast avab rüperaali ja hakkab kirjutama. Kes teab, kuhu ta oma hullusega kohale jõuab.

Kuhu tahaksite teie?

Advertisements

One thought on “SEE KÕIGE HIRMSAM KÜSIMUS (?)

  1. Ma sooviks plaksutada ja tänada selle teema meeleoluka ülesvõtmise eest.

    Need näitekirjanikdu ja need lavastusdramaturgid… Ma miskipärast usun, et tulevikus on koht nii ühele kui ka teisele. Või ehk on tegemist mu soovunelmaga? Nagu ütlevad erinevad reklaamid ja lendlaused, siis erinevus rikastab. Kui miski muutub liighomogeenseks, siis on see määratud surema. Või on ehk seegi mu soovunelm?

    Kui võtta ja laenata üht-koma-teist loodusteadustest, siis vastavalt evolutsiooni reeglistikule jääb ellu tugevam ja kohanemisvõimelisem. Kes siis omakorda on suuteline produtseerima eluvõimelisi järglasi. Aga mis ma sest bioloogiatunnist ikka meenutan. Tõenäoliselt tuleb areneda nn kahepaikseks, kes saab hakkama ka lavastusdramaturgina, kuid on säilitanud endas selle vajaliku pimesoole, mis lubab olla ka 30-50 leheküljelise dramaturgilise visiooni üleskirjutaja.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: