Surnud naer

Mõned päevad tagasi olin seltskonnas, kus keegi tõi välja ühe huvitava asja. Kui me vaatame halbu ja paremaid Ameerikamaa komöödiaid, siis seal on kõigele lisaks nn purginaer. Ja et see purginaer on kinni püütud ammu-ammu ja need, kes naeravad, on tegelikult ammu-ammu teises ilmas. Ja nad naeravad fiktiivset naeru naljade üle, mida nad tegelikult pole mitte kunagi näinud. Mõnes mõttes õõvastav, mõnes mõttes ilus – asi, mis on sinust maailmale alles jäänud, on  sinu naer. Mitte nutt, aga naer.

Lisaks naerule on me ümber ka surnud sõnad, kui nüüd kirjanduse peale minna. Selles mõttes, et raamatud, mida me klassifitseerime klassikana, on tihtipeale kirjutatud inimeste poolt, kes on juba ammu-ammu teiselpool. Ja me ikka loeme ja me ikka loeme ja me ikka loeme. Aina uuesti ja uuesti. Asi, mis sellest inimesest on alles jäänud, on ports kaante vahele seatud sõnu. Tihtipeale ka skandaalne elulugu, aga see on hoopis muu asi.

Roland, see Barths on kirjutanud pikalt, et autor on surnud. Arvestades klassikuid, siis nii see tõesti on ja selle vastu vaielda ei saa. Milleni ma aga jõuda tahtsin, on see, et kui inimesest ehk kunagisest autorist on maha jäänud kaante vahele talletatu või lavadel mängitav või ükskõik milline kunstivorm, mille algus on paberil, siis…. Siis kas ka inimesest jääb midagi alles – kas teosest on võimalik välja lugeda autorit ja tema mõttemaailma, tema elu ja olekut, teda ennast? Kas maha jäävad sõnad või inimene? Kas sõnade taga on inimene?

Eraldi seisvate sõnade taga ehk mitte, kuid kokkupandult ehk annab midagi konstrueerida. Selles mõttes on lugemine lisaks lugemismõnule ka arheoloogia – tahtes tahtmata hakkab teost lugedes peas ringlema mõte, et millest see kõik alguse sai. Mis sundis üht inimest just seda lugu kirjutama. Kuid lugeja mõttemaailm ja rekonstruktsioon autorist võib olla täiesti midagi muud sellest, mis tegelikult oli ja kes tegelikult oli. Lugeja on uus autor ja lugeja võib olla ka uue autori looja, kes tõlgendab paratamatult kõike läbi oma kogemuste ja mõtete. Ka neid surnud sõnu raamatus, mis lugedes uuesti ellu ärkavad.

Ja kaugustest on kosta naeru.

Advertisements

2 thoughts on “Surnud naer

  1. uuslooming ütles:

    Kindlasti on võimalik midagi välja lugeda. Aga see on nkn ühepoolne. Tähendab – dialoogi ei toimu. Ja ega vist vahet polegi, oluline, et see uurija-monoloogipidaja saaks oma elamuse vms kätte. Jäävadki järele hunnik sõnu. Nagu ehitajast jääb maja. Aga see maja on kuidagi…reaalsem. Oh, mis ma hakkan 😀 Kõige taga on inimene, aga see ei huvita vist väga kedagi enam hiljem. Lugedes, lugemise hetkel. Elulugu on muidugi hea uurida. Ja ongi lahe: ohhoo, kes see suur tegelane oli, kes nii laheda asja tegi. etkel on sõnad, kui on meeldivad sõnad, siis tundub autor huvitav, kui ei, siis ei koti…Mulle tundub…

    M-L

  2. Clara Blue ütles:

    Lugeja on uus autor. Hästi öeldud. Sa ei saa tõlgendada kellegi teksti, üldse kellegi loomingut, sest sa ei tea neid tagamaid (kui sa pole just autori parim sõber, kellele ta kõigest räägib).

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: