Kaks kuningriiki…ja Eesti…ja Kübar

Tagumine aeg UusLoomingusse järgmine postitus teha. Ajad lähevad kiiremaks ja inimesed jäävad magama. Või tähendab, leiavad muid tegemisi VÕI leiavad tegemised inimesi, aga see selleks, postitus on igatahes kohal.

Käisin reedel, 7.10, vaatamas kolme kuningriigi valitsejate ühistööd “Three Kingdoms”. Inglismaa/Stephens, Saksamaa/ Nübling ja Eesti/ Semper “valitsejad” oleksid võinud juba pärast II MS-i ühiskuningriigi moodustada. Oleks saanud ideaalse riigi, mille majandus olekski võinud baseeruda ainult seksiäril ja orjakaubandusel, poliitika olla nii korrumpeerunud, et ausaid riigitegelasi oleks võimalik vaid loomaaias haruldaste väljasuremisohus liikide seast leida; ja mille heategevus oleks kuritegevus – ehk siis: kui annetad vaesele raha, saad kriminaalasja kaela (kui ei juhtu nii palju pappi olema, et saaks kohtule altkäemaksu pakkuda). Midagi anarhialaadset; INIMESED JOOKSEKS AMOKKI. Häbitult. Vabalt? Ehk see olekski vabadus. No igatahes tekitas “Three Kingdoms” mulle selliseid assotsiatsioone.

Esialgu ütleks, et tegu oli paraja tohuvapohuga. Suhteliselt jälgitavast kriminullist (Inglismaal tapetud lits, kelle mõrva hakkavad uurima politseinikud, kes jõuavad otsaga pornotööstusesse, mille juures, ÜLLATUS ÜLLATUS, Eestis; lõpuks on kahtlustatav üks inglise detektiividest ise: Ignatius Stone jnejnejne) on loodud grandioosne groteskikabaree, kus tundub olevat vabandatavad kõikvõimalikud rõvedused. Antud kontekstis on täiesti normaalne ja loogiline pulgaga persepaneku simuleerimine ja seina määrimine persest väljatunginud sitaga (loodetavasti võltssitt, aga mine sa tea), mis siis veel alastusest ja dildodest ja onaneerimisest jms rääkida. Ja ma pole siinkohal irooniline. Kõik oli väga okei, midagi ei olnud üllatav, kaugeltki mitte šokeeriv. Kõik kepivad kõiki nii otseses kui kaudses mõttes: üksikisikud, rahvad, riigid…See juhtub, kui tuleb “vabadus” – see formaalne. (Lisaksin siinkohal, et ei ole autoritaarse korra pooldaja!) Kusjuures, lavastus tuletas mulle meelde sarja “Game of Thrones” – kes teab, see teab. Ka seal kepitakse kõike, mis vähegi liigub soost, sugulussuhetest, vanusest, välimusest vaatamata. Ja seegi tundub antud kontekstis sobilik. Elu alus ju.

Mainisin lõigu alguses, et tohuvapohuga: jah! Sest teater tahab ju enda nime välja teenida. Mõtlen: mis teater see siis on, kus lavale pannakse inimesed liikuma ja krimilugu rääkima? Ega mu mõistes ei olegi. Teater algab suuremast tinglikkusest, võõritusest, pingestatusest, esteetilisest efektist; näitlejatöö algab kohalolust. Kriminull on maetud paabelisse, viimasele on aga külge poogitud räpane glamuur. Ilusat demokraatiaõuna uuristab pasane mädanäljas uss. Aga mulle meeldis, et pask oli konkreetselt ja reaalselt olemas. See on TÕDE. Lihtsalt sealsamas minu silme all. Ja TÕDE ei olegi tegelikult nii hirmus, kui inimesed kardavad; TÕDE on loomulik, see ei šokeeri. Hirmust tuleb lahti lasta. See on umbes sama, kui karta paaniliselt plaastri tõmbamist juba ammu kinni kasvanud haavalt. No EI OLE VALUS. (Muidugi oleneb inimese valulävest, aga valdavalt EI OLE SEE VALUS.) Saab hakkama.

Näitlejad. Oli häid. Nii britid, saksad kui eestlased. Ei kurda. Aga muidugi Kübar. Tema on ooper omaette. Keegi kirjutas oma blogis, ma ei viitsi uuesti otsida, et Kübar on totaalne näitleja, teda ei kujutakski eraelus nt bussiga koju sõitmas või poes toitu ostmas ette. Just sama point, mida oma sõbrann

aga pärast etendust arutasin. Ta on näitleja, mitte inimene. (Okei, inimene ilmselgelt, aga you get the point.) Iga tema liigutus, näoilme, tema hääl indikeerib täielikule kohalolule. Ta on seal, meie ees, nii alasti, kui veel olla saab; igas mõttes. Ta avaneb; tähendab, laseb endasse piiluda. Aga katsuda ilmselt iialgi mitte; ja väga hea, sest ta murduks muidu pooleks. Kübar on ladvaõun – särab nii et silmad peab kinni panema, aga kätte ei sa; ja kui kellelgi õnnestub ta alla peksta, siis ta mädaneb lihtsalt ära. Punkt.

“Three Kingdoms” jättis minusse õõnes sisetunde; mitte wow-efekti, mitte katarsise, mitte vaimustuse. Aga et lugeja valesti aru ei saaks: õõnes tunde selle positiivses mõttes. Groteskiussike uuristas mu sisikonda (kui oskaks nalja teha, ütleks, et pärasoolde) salakäigud, mille trajektoori püüan tänaseni leida. Ja väga hea; sest teater pole säärast tunnet ammu tekitanud.

Soovitan vaadata nii kaua, kuniks veel jätkub.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: