esimene aasta

Nüüd siis midagi verivärsket. Kunagise koolikaaslase (olgu tervitatud TÜ geenitehnoloogid!) ja evolutsioonigeneetika õppetooli kaaslaborandi Mari Järve (s. 1983) sulest on ilmunud debüütromaan, pealegi veel harvanähtud žanrist eesti kirjandusmaastikul – ulmekas. Mul oli au olla selle teose sisutoimetaja.

Raamatu tegevus toimub lähitulevikus, aastatel 2013-2014, ja toimub see, et alati suurepäraste ideedega hiilanud terroristid vallandavad surmava ebolaviiruse, mis levib õhu kaudu. Ebola, teadupoolest, suudab mõnel juhul isegi 90% populatsioonist ära tappa ja on seega tõesti tõhus relv. Eesti, see euroriikide vaeslaps, unustatakse üldise mäsu keskel rõõmsasti ära – vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Valitsuse riismed lippavad kergejalgselt ära Hiiumaale, inimesed põgenevad hullunud hordidena maapiirkondadesse, vähesed jäävad ja dokumenteerivad toimuvat – kuni isikliku piinarikka lõpuni. Kasusaajad lõikavad kasu, kõrilõikajad kõikavad kõrisid, petised röövivad vaeseid ja väeteid ning üksikud koostöövõimelised eestlased üritavad kõigest hoolimata ellu jääda – ühesõnaga, avaneb äärmiselt realistlik pilt.

Lugu hargneb erinevaid, omavahel põimuvaid ja põrkuvaid liine pidi. All-lugusid, juhutegelasi ja värvikaid episoode põimitakse mõnusa elegantsiga, muutes lugemise vaheldusrikkaks kogemuseks. Peategelased, kümme inimest haige seljaga kooliõpetajast joodikust kraavikaevajani, südikast naisarstist vaikiva ehitusmeistrini ja mässumeelse kutsekooliplikani on kõik äratuntavalt igapäevased tüübid. Venelannast ajalootudengi  keelekasutus ja süütunne Eesti-Vene mineviku pärast lisab magusvalusaid momente. See on seejuures Mari Järve kõige omanäolisem idee – kirjutada üdini realistlik ulmelugu, mis keskendub inimsuhetele ja täiesti konkreetsele, samm-sammulisele ellujäämisplaanile. Varude hankimine, elektri tootmine, kartulipanek ja meevõtmine, marodööride kallaletungis jõhkralt tapetud sõbra matused. Armumine, pettumine, suhete lagunemine ja leppimine. Igapäevased kokkupõrked erinevate elufilosoofiate ja temperamenditüüpide vahel. Seega võiks öelda, et toimetulek ähvardava nälja, lähedaste surma ja tundmatu tulevikuga on autori jaoks vaid üks osa argipäevast: ellujääjatel tuleb edasi elada, valikut pole. Pole aega, et liigselt filosofeerima jääda – ja võib olla tänapäeval enam ei osatagi.

Maailmalõpulugudes on midagi nii fastsineerivat. Aga mida me siis ikkagi tegelikult teeksime, kui kõik oleks otsas? Kuhu me läheksime? Millised oleks meie mõtted? Päeva, kuu, aasta jooksul? Ma usun nagu Marigi, et ellujäämises on alati terve ports tugevat talupojaloogikat. Et tegelikult jäävadki ellu need, kes säilitavad kaine mõistuse iga hinnaga, igas olukorras.

Veel meeldib mulle Mari juures see, et ta jäi algusest lõpuni endale kindlaks.  Et tema, kes muidu harrastab peamiselt fantaasiajuttude kirjutamist, võttis ennast teadlikult (teadlaslikult) kätte ja kirjutas tammsaarelikult argise loo. See peaks meeldima igale eesti keskmisele lugejale. Midagi inimlikku, lihtsat, mõistetavat. Et ta järjekindlalt keeldus minu soovitustest lisada verd, vürtsi, draamat. See meelekindlus ja teadlikolek oma eesmärgist vapustas ja vaimustas mind.

Eks ole, kõige raskem on iseendaks jääda. Jätta laskumata libedale populistikateele ja hoiduda danbrownilike žestidega nõksutamast. Et üks autor on seda oma debüütromaanis veenvalt teinud, väärib suurimat lugupidamist. Ja selles on midagi ürg-eestlaslikku.

Advertisements

One thought on “esimene aasta

  1. […] Klassikaraadio „Uus raamat“ Epp Petrone Criticbird Lugemispäevik Loterii Segane maailm Uuslooming Raamatukoi lugemislood Intervjuu […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: