MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? vol 4

Olemegi jõudnud selle aasta Stückemarkti kahe viimase näidendini.

Juba?! Uskumatu!

7) Mario Salazar „Kõik kuld, mis särab“ („Alles Gold was glänzt“): võtan julguse kokku ja väidan, et tegemist on klassikalise Stückemarkti tööga. Ja-jah, tean ju küll, et igal aastal on uus žürii ja uued autorid ning et võistlus on muutunud palju laiahaardelisemaks (eriti just geograafiliselt), kuid Mario Salazari teoses on olemas kõik vajalikud komponendid, et vastata saksa maitsele: huvitav eksperiment poliitilise ja klassikaliselt narratiivile keskenduva draamateksti vahemaadel, kohati terav, kohati absurdne, parajalt kummastav; pikemad monoloogid vahelduvad kiire dialoogiga; rahvas tõstab mässu, keegi sureb; kokkuvõttes ei suuda ükski tegelane jõuda teiseni – kommunikatsioon ebaõnnestub, sest ühiskond on teinud meid robotiteks, kes ei suuda endastki aru saada.

Kas see ongi saksa maitse?

Miks mitte? See on puhtalt maitse asi.

Millest aga näidend räägib? Lugejale tutvustatakse perekond Neumanni: isa, ema, tütar, poeg ja vanaisa – igati tavapärane leibkond, kes elab just mitte väga tavapärasel Saksamaal. Juba aastaid on tänavatel mässanud anarhistid ja kuigi valitsus hakkab viimaks ometi kontrolli saavutama, on korralikud inimesed (need siis, kes oma pahameelt valitsuse otsuste vastu tänavale näitama ei lähe) peitunud kodu turvalise nelja seina vahele. Iseenesest jääb arusaamatuks, kui kriitiline olukord väljas üldse on. Kuigi tänavatel käib tõsine möll, ei näi perekond sellest erilist numbrit tegevat Miks? Ennekõike seepärast, et neil on teised huvid: isa, Walter, on juba aastaid töötu (mida keegi teine perekonnas ei tea) ja veedab päevi ühte ja sama puslet kokku pannes; poeg Robin on täielikult sukeldunud arvutimängude maailma, kuni talle ilmutab end ei keegi muu, kui Luke Skywalker ja palub poisil rännata USA-sse, kus ta peab päästma universumi; tütar Marianne näib olevat ainuke perekonnaliige, kellel on säilinud mingisugunegi reaalsustaju ja kriitiline mõtlemine. Ta on ka ainus, kes käib tööl. Ja tal on afgaanist poiss-sõber ning väidetavalt väga ilusad rinnad. Vanaisa Erich on endine sõjakangelane ja paadunud sotsialist, kellele meeldib koos naaber ja saatusekaaslane Wiesega vanu aegu heietada ja perekonda (eriti oma miniat) pilgata. Pere tähtsaim nina Iris kulutab kogu aja telesaate „Kõik kuld, mis särab“ vaatamisele (tegemist on reality-šõuga, kus elu hammasrataste vahele jäänud inimesed – tihti perekonnad – peavad auhinna nimel võitlema lõvidega, sööma roiskunud toitu või tegema midagi muud vastikut). Miski või keegi muu Irisele erilist huvi ei paku.

Mis võib sellisest perekonnast saada? – Ei midagi head.

Iga pereliige huvitub vaid enda tegemistest ja niimoodi nad aina kaugenevad teineteisest. Marianne tutvustab vanematele Ahmedit, kelle nad karmilt ära pilkavad. Ka tüdruk pole ise ka austajast eriti huvitatud ja isegi olenemata, et Ahmed palub Marianne kätt ja vannub eitava vastuse korral end õhku lasta, jätab tüdruk ta maha. Ahmed läheb tagasi Afganistaani ja tõdeb, et elu seal polegi üldse nii paha.

Samal ajal tõstetakse perekond korterist välja ja nad jätkavad olesklemist ja teleka vahtimist oma maja sissepääsu ees. Vanaisa Erichil on elus pettunud: need ideaalid, mille nimel ta võitles, on uues ühiskonnas unustusse vajunud ja demokraatia pole karvavõrdki parem ükskõik millisest teisest riigikorrast. Kuid see pole veel kõige halvem – tõeline probleem seisneb inimloomas endas:

 ERICH:               „… Ärge tehke nägu, nagu avaldaks ma praegu suure saladuse. Ütlen seda, mida kõik teavad ja mille üle kõik kaeblevad. Inimene on ahne ja ihne. Ainsana saavad meid veel päästa kaks asja. Kollektiivne enesetapp, teadupärast eriti hea plaan, mille õnnestumine aga tundub mulle kahtlane. Või siis viimse detailini organiseeritud ühiskond, milles igale inimesele, igale kodanikule, igale töölisele on antud kindel ülesanne. Terviklik ühiskond, kus igal igal indiviidil on oma koht…“

 Erichule aga näib, et selleks on liiga hilja ja ta võtab endalt elu.

Walter aga läheb viimases hädas abikaasa lemmiksaatesse ja peaaegu võidab selle. Iris küll kurvastab Walteri kaotuse (surma) üle, kuid tõdeb, et nähes oma meest elu eest võitlemas, tekkis temas esimest korda tõeline armastus. Samas ei kavatse ta oma kaasat liiga kauaks leinama jääda – naaber Wiese on vahepeal hakanud indiaanlaseks ja Irisest saab tema ümmardaja.

Ja lapsed? Marianne elab viimaks oma elu. Robin põrutab USA-sse, kus armub ühte ameeriklannasse ning loobub Skywalkeri palvest saada tõotatud päästjaks.

Just selline lugu see ongi: kohati väga naljakas ja kaasahaarav, kohati lihtsalt arusaamatult jabur. Ja ennast korrates: kõige kõhedusttekitavam on perekonnaliikmete vaheline kommunikatsioon või täpsemalt selle puudulikkus (nt vanaisa teatab, et teda ei tohi tuleval hommikul segada, sest ta laseb end maha ja ainsana reageerib sellele (kuidagimoodi) Marianne). Kõik räägivad endast, mõtlevad endast, kuid needki mõtted on pigem selgeks õpitud, kui tõeliselt sisemusest tulenevad. Laval näeb see näidend kindlasti suurejooneline välja. Palju verd ja paljast keha.

 8) Konradin Kunze “Foreign Angst”: pealkirja on üsna raske tõlkida, sest selles on osavalt peidus kogu näidendi olemus. Otsetõlge võiks olla „Võõramaine hirm“ ja sellest ju lugu räägibki: ületamatust distantsist erinevate maade ja kultuuride vahel. Pealkirjas on kasutatud saksa- ja ingliskeelset sõna: kogu näidend ongi kirja pandud just nendes kahes keeles. Niisiis, juttu tuleb sakslasest isehakanud ajakirjanik-filmimehest, kes reisib kuskile Lähis-Idasse ja püüab seal kehva inglise keelega koguda võimalikult palju põnevaid intervjuusid ja filmimaterjali. Ja usun, et igaüks oskab aimata, missugused probleemid tal seal tekivad.

Terve näidend on kohutavalt etteaimatav, ikka korduvad teemad: „Miks te tulite siia meid „päästma“, meie seda ei palunud“, „Meil on omad väärtuseid, teil seal „läänes“ teised.“ jne. Peamiselt vestleb noor peategelane sulgemisele määratud hotelli ainsa töötaja, portjeega, püüab temalt hankida informatsiooni ja kontakte, samal ajal kui kohalikust portjee üritab noormehele selgeks teha, kui mõttetud ja eluohtlikud tema püüdlused on. Selle vältel saavad mehed omavahel pisut tuttavamaks ja toimub koolitund „kultuuridevahelised erinevused“:

 NOOR MEES:           oh yes

                                 many people have children

                                when they are thirty

                                forty

 PORTJEE:               and why do they go away from their family

                                you have father

                               mother

                               why do you go away

 NOOR MEES:       my father

                              well

                              I don´t have contact any more

                             and my mother can live on her own

 PORTJEE:            your mother lives alone

                            nobody with her

 NOOR MEES:      yes

                             but that is quite usual

                             in our country

                            she has friends

 PORTJEE:           I don´t understand

Kui ka seda näidendit kord tõlkida, siis peab enamik dialoogist jääma siiski ingliskeelseks või kaotab teos oma mõtte: kaks inimest räägivad kolmandas keeles lihtlausetega asjadest, mis näivad ületamatud ning mis globaliseeruvas maailmas muutuvad iga päevaga aina teravamaks. Ja siis muidugi see valge inimese ahnuse ja kurjuse lugu – that´s mandatory (mitte, et ma seda teemat ebaoluliseks pean, kuid viimasel ajal on sellest saanud pigem pilkekoht kui tõsine ja analüütiline uurimisobjekt).

Näidend meenutab dokumentaalfilmi, mida olen juba näinud. Loomulikult on mul noorest entusiastist kahju: tema ju pole naftaahne sõjard, kes on nõus segi paiskma terveid riike, ohustades sellega kogu maailma; tema püüab lihtsalt näidata tõde, tuua avalikkuse ette kiivalt varjatud saladusi ja loomulikult jääb ta lõpuks täiesti omapäi, saatuse ja inimröövijate meelevalda. Kuid see kõik on ju korduvalt nähtud… Need teemad on väga olulised ja neist tuleb rääkida, kuid kinolinal on seda juba üksjagu ja just niimoodi tehtud – teatris võiks valida mõne teise lähenemisnurga. „Foreign Angst“ on ka päris hea eduga pikim Stückemarkti töö sel aastal (88 lk tavapärase 35 lk kõrval) ja ta mõjub väga-väga uinutavalt.

Näidendis on üks põnev ja perspektiivikas tegelane: vahel hotelli fuajeed külastav valgenahaline naissanitar, kes annab pidevalt lootust võluda monotoonselt lõpu poole rühkivasse näidendisse mõni pöörak või suurem üllatus, kuid poole näidendi pealt ta lihtsalt kaob. Rohkem me temast ei kuule. Võib-olla see oligi ta üllatus.

Üle jäävad lõputud vestlused (mille tehniline kvaliteet on ju hea) kõikvõimalikel teemadel ja omapärane, rusuv tuimus, justkui vana ja haige elevandi suremine – räägitakse, et need suured loomad eemalduvad oma maiset lõppu tunnetades karjast ja lähevad vaikselt omaette surema. Kas noorel mehel on sama plaan? Kui see oletus leiaks kinnitust, saaks lugu hoopis uue kvaliteedi. Jällegi võib loo tunnetamisel olla probleemiks minu kärsitus ja oskamatus tulla toime aeglase tempoga. Ehk on aeglus ja tegevuse vähesus/puudmine kellegi jaoks kaunis. Kellel on vaba aega, siis soovitan selle teksti läbi lugeda. Võib-olla avaneb see just sulle.

Ja olemegi lõpus. Jäänud on vaid võitjad välja kuulutada.

Stückemarkt annab välja kolm preemiat:

  • nö peapreemia võitis sel aastal Juri Sternburgi „Tropp on jälle kuskil mujal“. Ju siis sai žürii noore autori kavalatele ideedele jälile; ei tea, kes millal ja kus näidendi ka lavale toob? Autor on aga sellest olenemata 5000 Euro võrra rikkam ja saab järgnevatel aastatel üksjagu tellimustöid.

  • Teisena anti välja koostöölepingu preemia (Maxim Gorki teatriga) Anne Lepperile („Koer, kuhu me läheme?“). Juba teine näidend minu „ei-saa-päris-hästi-pihta“-blokist, kuid tundub et Maxim Gorki teater tabas näidendi võlud ära. Iseenesest võiks just seda preemiat nimetada peaauhinnaks, sest autoril on olemas kindel koostöö ja lisaks veel 7000 Eurot. Aga, noh, sakslastel on alati oma Ordnung.

  • Kolmandaks kirjutati alla leping Mario Salazari „Kõik kuld, mis särab“ kuuldemängustamiseks. Oleksin väga üllatunud, kui see näidend poleks midagi saanud.

Mina aga annan oma hääle Benjamin Lauterbachi „Hiinlasele“ – põnev, koomiline ja kiire mäng ning ennekõike väga põneva mõttega lugu. Kindlalt minu selle aasta lemmik.

Stückemarkti järgmise hooaja alguseni pole jäänud just palju aega: Järgnevate nädalate jooksul selgub 2012 aasta võistluse statuut, kuid üks on kindel: 1. detsembril 2011 peab tekst olema Saksamaa poole teele saadetud. Nii, et kõik julged ja vihased, kirjutama! Just nädala eest loeti Stückemarkti kõrvalprojekti raames ette Martin Alguse „Kontakt“. Eesti maitsel on Saksamaal minekut küll!

Kes aga soovib lugeda selle aasta töid, siis saab neid tellida nii inglise kui saksa keeles Goethe instituudist. Niisiis, jõudu lugemise, mõtete mõlgutamise ja – ma ei väsi kordamast – algupärase näitekirjanduse loomisega!

Advertisements

One thought on “MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? vol 4

  1. Mulle meeldis ülevaade saksa maitsest.
    Üle pika aja tekkis huvi, et peaks ja tahaks asju lugeda.
    Et siis Goethe Instituut, jah?
    Tuleb meelde jätta.
    Loodetavasti on järgmistel aastatel samalaadne tutvustus olemas. Jään huviga ootama.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: