Paberist ja raamatutest

Täna soovin kirjutada mõne rea asjade püsimisest. Miks siis sedasi? Mõned päevad tagasi astusin antikvariaadist läbi, et omastada lõplikult paar raamatut, mida olin mõnda aega piilumas käinud. Üks neist on üks vana-vana raamat näitejuhtimisest ja selle õpetamise pedagoogikast. Fooritule muutumist roheliseks oodates aga sirvisin natuke seda raamatut. Silme ees oli meeldiv üllatus – tegemist on 1947. a välja antud raamatuga, kus nii mitmedki lehed on veel lahti lõikamata!

Sellest vaatepildist tekkis aga kergemat sorti aukartus. Ma pole kindel, kas ma üldse julgengi neid lehti lahti lõigata. Kuigi lugeda ju sooviks. Kuid siiski… See on olnud kääridest ja nugadest süütu raamat üsna pikka aega. 64 aastat pole just kiiresti mööduv silmapil. Biitlid laulsid kunagi, et kas sa ikka vajad mind kui ma olen 64 aastat vana. Raamatuid vist ikka vajatakse?

Päris alguses oli raamat käsitsi ümber kirjutatud ja neid oli vähe. Tekkis trükitehnika ja järsku oli raamat kergemini kättesaadav. Loomulikult oli neid, kelle jaoks polnud see raamat, sest seda polnud ümber kirjutanud inimene, vaid mingi mehhaaniline mollusk inimese kaasabil. Ja hetkel oleme jõudnud selleni, et on olemas sellien asi nagu e-raamat. Erinevalt päris raamatust ei saa selle lehti kunagi lahti lõikamata jätta ja 64 aasta pärast näeb ta ikka samamoodi välja. Noh, kui vahepeal andmed kaduma ei lähe või failiformaadid ei muutu või maailm otsa ei saa.

Raamat, mis pole paberil, pole minu jaoks raamat. Noh, selles mõttes, et mõistena on ta küll raamat, kuid… Aju tagasagaras miski koputab ja ütleb, et asi pole päris õige. Ma olen viimase paari aasta jooksul jõudnud tõdemuseni, et minu näol on tegemist inimesega, kellele meeldib asju kompida. Asja tekstuur ja see, kuidas ta käes tundub ja millisena ta näib, annab just kui rohkem informatsiooni kui lihtsalt vaatamine või kuulamine või ettekujutamine. Selles mõttes, et ma olen kuulnud, et kui võtta vardad ja need pistikupessa torgata, siis pole see hea asi. Kuid miskipärast on ikka nii, et selleks, et sellest aru saada, on mul vaja kõigepealt paari vardaid. Ja pistikupesa. Midagi samasugust on ka raamatutega. Kui asja ei saa käes hoida, siis polekski nagu tegemist asjaga. Raamatu puhul siis midagi tähendavate sõnadega. (Mõnes mõttes räägin ma enesele hetkel täiega vastu, sest ilmselgelton antud tekst loetav arvutiekraanilt ja mitte paberilt…) Naljakal kombel on monitoriekraanilt loetav kiire info, mis tuleb ja läheb pea kiiremini kui tuli. Paberilt lugedes on see-eest aega keskenduda. Ei ole vilkuvaid reklaame, on must-valge minimalism ja oma kujutluspilt.

On’s asi hoopiski selles, et paberkandjatel andmepankade lugemine on kvaliteetaeg iseendaga? Kui juba maha istuda ja raamatut lugeda, siis ikka midagi sellist, mis huvi pakub ja millele sa soovid end pühendada. Et unustada kõik need portaalide uudised stiilis, et “Isik X käis pissil (VIDEOUUDIS!)” ja “Isik Y käis šoppamas” ja… ja keskenduda sellele, kuis Andres ja Pearu Vargamäel asju ajavad. Või herr Poirot’ järjekordset mõrva lahendab ja Pipi Pikksukk kooli läks ja… Netis liikumine on just kui liikumine infkiirteel, kus on nii palju pöördeid ja nii pikk sõit, et ei jõua keskenduda. Raamalugemine on aga hoopiski sõit kruusateel jalgratta seljas, kus on aega enese ümber vaadata. Paremal juhul isegi kaasa mõelda.

Advertisements

2 thoughts on “Paberist ja raamatutest

  1. uuslooming ütles:

    Õige see, et netist tuleb konstantselt NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII PALJUUUUUUUUUUUU infrmatsiooni, et seda õiget-õpget ei saa enam õigeks-õigeks pidada. Või, tunnetus ei adu, inimene ei võta midagi nii tõsiselt. Asjadega on teisiti. Vaat, kui suhelda inimesega reaalselt või läbi neti…Tundub paralleel vms.

    M-L

  2. Mul on päris mitmeid sõpru, kellega sai eelmises linnas pidevalt suheldud ja nüüdki oleks võimalik läbi neti piisavalt suhelda, kuid mulle meeldib ikkagi pigem need harvad kokkusaamised ja telefonikõned, sest need on rohkem päris kui bittite ja baitide hulk infokaablis.

    Ehk oli see miski lõõpimine, kuid kuskilt kõlas läbi üks mõte, kunagi ammu (seetõttu ma täpset allikat ei mäletagi). Et keskaja inimene sai 20 aasta jooksul sama palju infot kui praegu saab keskmine inimene ühe päeva jooksul. Päris suur vahe, või mis?

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: