realismist ja Lindqvistist

John Ajvide Lindqvist* (s. 1968) on üks mu lemmikkirjanikke. Miks? Sellepärast, et ta kirjutab nii, nagu asjad on (andestatagu mulle see banaalsus). Ta on erakordne ja hämmastav kirjanik just selle tõttu, et ta näeb ja mõistab reaalsust. Selles ei ole midagi tavalist ega varemnähtut ega segiajatavat kellegi teisega. Miks? Kohe selgitan.

Tavaliselt kiputakse ütlema, et eesti kirjanduses vohab realism. Tammsaare, eksole, ja… Tammsaare. Tänapäev, alates Kenderist ja Hennost ja Murutarist lõpetades Saadi, Kausi ja Õnnepaluga. Selles eelmises lauses on tegelikult kõik valesti. Kõik on valesti määratluses “realism”. Esiteks ei ole reaalsusel midagi pistmist argipäeva, halluse, elu pahupoole, roppuse ja labasusega. Teiseks ei ole reaalsusel midagi pistmist aistingute, kujundite, äratundmiste ja tõlgendustega. Täpsemalt öeldes – reaalsus on kõige enam instinktiivne seisund. Kuklakarvade turri tõmbumine, kui teadvustamatul põhjusel varitseb hädaoht. “Armastuse” kui sellise teke, mis tabab meid serotoniini voona, kui kellegi silmavahe suhe nina pikkusesse vastab meie sisemise limbilise hindaja atraktiivsusmaatriksile. See on tegelikkus – tõelisus, milles puuduvad üldistused, klisheed, ikoonilised järeldused millestki, mille olemasolugi me oleme unustanud, ja mida me seetõttu nimetame “eluks”.

John A. kirjutas aastal 2005 (ok, ingl k tõlge 2009, ma ei ole lootusetult ajast maas) raamatu Hanteringen av odöda (“Handling the Undead“) ja vat see on realism. Raamat räägib sellest, kuidas ühel kenal päeval Rootsis ärkavad surnud. Keegi ei tea, miks.Vanaisa kaevab üles oma lapselapse ja üritab teda vannis pesta – nii, et tema õrn mustakstõmbunud nahk maha ei kooruks. Mees läheb oma autoõnnetuses surma saanud naise juurde, sest ta armastab teda endiselt – ka ilma ühe silmata.

TB: My name is Thomas. What is your name?

EZ: Eva.

TB: Can you tell me your whole name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your last name?

EZ: No.

TB: Can you tell me your first name?

EZ: No.

TB: What is your name?

EZ: Eva.

TB: Do you know where you are right now?

EZ: No.

TB: What does it look around here?

EZ: Where is here.

TB: Here is the place where Eva is.

EZ: No.

TB: Where is Eva?

EZ: Eva is not here.

“Realistlik” nägemus surnutega suhtlemisest on meile kõigile filmidest tuttav: haara tõrvik ja  toigas ja mine löö toigas surnule südamesse. Reaalsus on kahtlemata hoopiski teistsugune. John A tugevus seisneb selle reaalsuse äratundmises: et iga surnu on kellegi ema, isa, õde või laps. Kes meist suudaksid tappa oma lähedasi? Kas poleks loomulikum üritada esmalt teada saada, mida see ikoon “surm” üldse tähendab? Kas eksisteerib mõni muu viis, kuidas nende “uutmoodi” või teistmoodi lähedastega suhelda? Oleme ju aja jooksul võtnud omaks teised rassid ja teised soolised eelistused, miks mitte võtta omaks.. surma? Ja SEE on geniaalne. Kuidas John A lihtsalt vaatab kõikidest eelarvamustest ja kestadest läbi ja suudab milleski nii kulunud ja üle-ekspluateeritus nagu zombid näha uut ja palju loomulikumat, palju realistlikumat tegelikkust.

Ja see on minu jaoks realism. See, mis on, mitte see, mida ma oleme harjunud nägema või mida meil on kasulik uskuda. Tegelikkus on olemas sõltumata sellest, kui väga me ka selle eest peitu pugeda ei üritaks.

* Before becoming a published writer, Lindqvist worked for twelve years as a magician and stand-up comedian.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: