MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? 3. osa

Sel korral jõuame näidenditeni, millest ma päris hästi aru ei saanud. Stückemarkti tööde hulgas ikka leidub selliseid.

Kindlasti ei peaks arusaamatust mõistma negatiivsusena: komplitseeritus ja harjumuspäratus sunnivad teksti korduvalt üle lugema, toimunu üle mõtteid mõlgutama. Just sellised tekstid sobivad hästi eneseanalüüsiks: oma arusaamised, tunnetused ja maitse tõusevad eriti selgelt esile. Ja eneseanalüüs on ju üldiselt tervislik.

4) Juri Sternburg „Tropp on jälle kuskil mujal“ („Der Penner ist jetzt schon wieder woanders“): ikka ja jälle räägitakse vägivalla estetiseerimisest ning kohe esimesena ujub silme ette Quentin Tarantino „Kill Bill“, kus päid kukub otsast rohkem kui sügisel õunu ja veri voolab ojadena ning see kõik on ikkagi kuidagi hirmus ilus. Ja lahe! Täiesti uue tasandi saavutavad aga erinevad „Sae“ ja „Hosteli“ tüüpi õudukad, milles tarantinolikult loov (ja paraja kiiksuga) mäng on asendunud loova (oi, kui loova) piinamisega. Kuid seegi võib meile kohati mõjuda ilusana. Ärge üritagegi väita, et see mitte mingil juhul nii ei ole!

Üldiselt nimetaksin seda lihtsalt vaataja tuimestamiseks. Kõik on nähtud, kõik on olnud, me ei pööra vägivallale enam erilist tähelepanugi. Aga kui kasutada samu nippe draamas? Grafitikunstnik ja muidu loov noorsand Sternburg aga seda just katsetab. Ja tegemist ei ole Sarah Kane´i psühholoogilise ja pingestatud vägivallaga. Oi ei, selles näidendis käivad asjad palju lihtsamalt.

Kaks noormeest, Igor ja Andrei, ajavad ühel ilusal õhtupoolikul mööda Berliini metrooliine taga nende diilerit, aga tropp on kogu aeg kuskil mujal. Vihased ja tüdinenud mehed otsustavad oma pahameele suvaliste reisijate peale lihtsalt välja valada. Esmalt mõnitavad nad pisut juhuslikku ohvrit ja siis nad kas peksavad või pussitavad ta surnuks. Ohvriks langevad igas vanuses ja staatuses inimesed (edukas kirjastaja, grafitinolk, pensionärist memm, turistid, politseinik) – keegi pole Igori ja Andrei eest kaitstud. Tapmised toimuvad nii ootamatult ja kiiresti, et lugedes ei saa sellest kohe arugi; ei mingit hoiatust ega ohumärki. Teatud hetkeks ootab lugeja seda puhtalt tõenäosuse põhjal.

Kuid loogiline mõtlemine sel korral kaugele ei aita. Ühtäkki ilmub vagunisse Jumal, kes loeb Arthur Conan Doyle´i ja näitab poistele tulevikku. Siis lüüakse temagi maha – noormeestest on saanud Nietzsched!

Kuid seegi pole veel kõik! Äkki jääb rong seisma ja hääl kõlaritest teatab, et vasakute uste kaudu pääseb Ida-Saksamaale. Sellest ei suuda enam peategelasedki aru saada. Alles oli ju 2010?!

Kuid me põrutame veelgi edasi!! Kui te ei viivita ja keerate koheselt järgmise lehe, avastate, et kõik näidendis ette tulnud tegelased istuvad valgete linadega laudade ääres ja naudivad õhtusööki. Ja Jumal/Kelner teenindab neid ning kõik on iseenesest rõõmsad. Kui vaid see tropist diiler välja ilmuks…

Jah, peab tõdema, et loo sõnum kumab kõige muu alt siiski läbi: üksikisiku väiksus ühiskonnas tekitab ahastust. Kas igal inimesel ikkagi on roll? Kas meie suudame muuta ajalugu, olla iseenda jumalad või laperdame lihtsalt saatuse tormituultes?

Kui poeetiline… kui ilus… kui oluline teema. Kuid kas on vaja neid kõiki atribuute, möllu, asjatut vägivalda, arusaamatut dialoogi? Saaks ka lihtsamalt.

Aga miks minna otse kui saab ringiga?(!)

Näidend nõretab viidetest ja väikestest kõrvalmärkustest, mis panevad õige lugeja silmad särama ja viivad ta mõtteradadele, kuhu igaüks ei satu. Kohe kindlasti on tegemist niššiteosega, kuid õigetes kätes võib ta muutuda suurejooneliseks.

5) Anne Lepper „Koer, kuhu meie läheme?“ („Hund wohin gehen wir?“): kas võiks öelda, et iga ühiskonnaliige on mingil määral orb? Saab küll: me ei suuda näha tulevikku ja see muudab meid haavatavaks, ebakindlaks ja hägustab meie suunataju – just nagu lastekodu kasvandikul, kellel puudub ellu astudes kindlus ja stabiilne tugi. Ta on maailmas üksi. Ja eks oleme seda mingil määral kõik.

Kõlab karmilt, kuid Anne Lepper suudab mind peaaegu, et uskuma panna, küll pisukese kõrvalise abiga: näidendi sisututvustusega, kuid siiski. Ilma paari sissejuhatava lauseta aimaksin, et autor üritab midagi öelda, aga aru ei saa, mis see on.

Mis aga muudab loo nii keeruliseks?

Vorm: näidend koosneb tervest posust (väga) lühikestest, iseseisvatest stseenidest (kohati vaid 1-2 repliiki), mis kannavad individuaalseid pealkirju ja tegelevad spetsiifilise probleemi, mõtte või sündmusega. Nii räägitakse privaatsusest, armsatusest, kodanikukohustusest ja kõigest muust. Ja muide, nagu eelnevalt mainitud, sellest kõigest pajatavad lastekodu kasvandikud. Lihtsalt see pole nii ilmselge; nad võiksid sama hästi olla hääled kõrbes või siilid udus – neil puudub karakter, nad esindavat hetkeemotsiooni, mingit ühiskondlikku seisukohta või lihtsalt tähekombinatsiooni. Loomulikult ei puudu loost androgüünne Johanna/Jan, kes hüppab aeg-ajalt ühest rollist teisse, kuid selle vajalikkus jääb üsna küsitavaks. Kogu näidendist leiab vaid ühe remargi, mis loo selgitamisele või lihtsustamisele just kaasa ei aita. Miski ei abista lugejat, ta on justkui orb, üksi ükskõikses maailmas.

Siiski võib näiendist leida läbivaid teemasid. Justkui on üheks keskseks tegelaseks noor Simon, kes peale vanemate surma(? — ei tea, mis või kas üldse miski nendega juhtus) satub lastekodusse. Ta ei suuda aga uue olukorraga leppida ja temast saab asutuses valitsevate ideede suurim oponent ning ümberlükkaja. Tema on see ühiskonna killuke, kes pole kunagi millegagi nõus ja ta ei häbene seda välja öelda. Selliseid on kah vaja.

Samuti räägitakse pidevalt modernseks saamisest ja hobustest. Need näiliselt vastandlikud sümbolid (on ju hobune arhailise maailma esindaja) sulavad aga suures vaidluses üheks ja ühtäkki on saanud vanast ruunast uus POP. Võib-olla peitub just nende mõistete muundumises ka selle näidendi mõistmise võti. Mul lükkas see igatahes ajusagarad liikuma.

Saksa teatriinimesed on aga sellistele mõttemängudele eriti maiad. Nemad loevad seda näidendit kui suurt ideedekogu ja panevad selle laval elama. Kõik saab mingi tähenduse ja efektsuse, samas on kompotil sügavam sõnum, mitte lihtsalt mängulust.

Mulle käivad sellised tekstid veel üle jõu – nad ei lase end kergelt lugeda, vaid nõuavad abstraheerimisvõimet ja kannatlikkust. Või olen ma lihtsalt sadade Hollywoodi kergelt seeditavate ajaviitefilmide poolt ära rikutud…

6) Rebecca Christine Schnyder „Laevahukk“ („Schiffbruch“): jah… minu arusaamatus ei tulene sel korral mitte stiilist, vaid kogu näidendist endast. Vaatame lähemalt struktuuri: näidend algab põhjaliku ekspositsiooniga, kus tutvustatakse kõiki tegelasi ja nendevahelisis suhteid. Luise ja Milva on täiskasvanud naised, kes on mõne aja eest kaotanud oma ema ja peavad nüüd oma elu pühendama meespere kantseldamisele. Vanem õde Luise vastutab vaimse puudega venna Enzo eest, noorema Milva õlul on majapidamine ja isa eest hoolitsemine. Ekspositsioonis saavad tegelastevahelised suhted üsna selgeks, samuti ka peamine probleem – õdede võimuvõitlus.

Teises stseenis on möödunud seitse aastat, isa on just sängitatud maamulda ja õed hakkavad omavahel maja pärast nääklema. Luise tahab vanematekodu maha müüa, Milva aga ihkab seal elama hakata. Niisiis jääb otsustajaks poolearuline vend, kes seaduse silmis on võrdne pärija. Õed hakkavad venda kõikvõimalikul viisil mõjutama ja meelitama. Ja nii terve hulk lehekülgi. Lõpuks lukustab Enzo end majja ja põletab hoone lihtsalt maha. Näidend lõppeb esimese stseeni peaaegu sõna-sõnalise koopiaga,  vaid kogu mööbel on söestunud.

And that´s it.

Tundub, et tegemist on ühe ainsa stseeniga, mis on venitatud enneolematult pikaks, kuigi mingit sisulist arengut ei toimu. Ja viimaks on loodud raam, mis justkui on stiilne, kuid mõjub kokkuvõttes lihtsalt üleliigsena. Sisu on nii etteaimatav ja muutumatu, et mõjub kohati juba üllatavalt, sest kohal, kus võiks oodata pöörakut, ei juhtu midagi. On mitmeid näidendeid, kus tegevus toimub nö ühes stseenis. Koheselt meenub koduse näidendivõistluse 2007. aasta võidutöö, Valmar Kassi „Soovi mulle head teed“, kus kogu tegevustik leiab aset ühe kompaktse tervikuna (naine räägib oma surnud mehega, kuni saabuvad surnukuuri töötajad), kuid seda „stseeni“ lõhuvad uksele koputavad naabrid ja tuttavad, kes annavad loole muutlikuma struktuuri ja vajaliku vahelduse. „Laevahukus“ on see aga täielikult puudu. Tegelastevahelised suhted jäävad algusest lõpuni ühesuguseks, situatsioon püsib muutumatu, pole isegi ühtegi korralikku üllatust (keegi paljastab kiivalt hoitud saladuse). Ei midagi.

Samas ei saa autorile seda ette heita – inimene kirjutab just sellest ja just nii, kuidas talle meeldib. Mulle jääb aga arusaamatuks, miks žürii valib 365 töö seast välja sellise näiendi.

Saksa maitse? Müstika.

Mõne detaili eest tuleb aga Schnyderile au anda: dialoog on uskumatult realistlik; kohati tundub, nagu oleks see sõna-sõnalt kellegi vestlusest maha kirjutatud. Ka tegelased on ju huvitavad. Intriig luuakse kohe avastseenis ja lugejas tekivad suured ootused. Nagu ma aga juba mainisin, ei saa ootused väärilist vastust.

Rebecca Christine Schnyderi näol on siiski tegemist väga noore autoriga ja seega saab rääkida arenemispotentsiaalist – seda on tal palju. Loodetavasti suudab ta oma suured ideed edaspidi pisut põnevamalt realiseerida.

Pikk jutt … … … jutt… Teate küll, kuhu rihin.

Järgmisel nädalal jõuab teieni SAKSA MAITSE viimane osa.

Seniks kõike head!

Advertisements

One thought on “MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? 3. osa

  1. uuslooming ütles:

    See lühikeste stseenide idee andis mulle inspiratsiooni 😀

    Mingi ühesõnaline repliik. Päris kobe oleks ju. Näidend saaks kiiresti valma ka.

    M-L

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: