Aga miks?

Andke mulle andeks, kui ma kirjutan liiga palju kirjanikest ja kirjutamisest, kuid hetkel on just need asjad õhus. Ja kui on õhus, siis tuleb rääkida, eks ole (tahaks öelda, et kirjutada… :)).

Draama festivali ajal toim kerge hariduslik programm ja huviliste kokkusaamine, miskoondus nime alla “Näitekirjanike kasvulava”. Poolkogemata olen osalenud terves programmis, mis algas 2009. a suvel Viljandis, järgmisel sügisel käis Taanis festivali külastas ja see sügis leidis punkti ülikoolilinna teatrifestivalil. Lühidalt kokkuvõttes on tekitatud huvi mitmete kirjutamismeetodi ja -kooli vastu ning samuti ka Põhjamaade näitekirjanduse vastu. Lihtne, eks ole.

Kuid sel viimasel kohtumisel, Tartu Linnaraamatukogus toimunud avalikul kõnetunnil, esitas üks Taani dramaturg ja teatrimees (Sören Ovesen) laiale ringile küsimuse – aga miks te kirjutate. See lihtne küsimus pani päris pikalt mõtlema. Aga tõesti – miks. Ääri-veeri olen selle peale mõelnud ka varem, kuid ikkagi õhkõrnalt. Alati on olnud vaja rääkida millestki muust või hoopiski läbi lillede. Täna mõtlen, et kirjutaks sellest teemast kaks sõna.

Juba tollest vestlusringist tuli välja, et erinevatel inimestel on erinevad põhjused. See on ju ka täiesti loomulik. Kui me kõik ajaksime sama rida, siis oleks maailm üsnagi igav paik, või mis? Erinevad inimesed mainisid kõike alates sellest, et süda käsib kuni selleni, et see on võimalus olla jumal. Jätan teised kõrvale ja räägin enda pealt.

Miks mina, Hiri Müüripeal, kirjutan? Ma tunnen, et ma soovin ja käin välja ka kulunud klišee, et süda käsib. Viimase viie aasta jooksul olen sattunud aina sügavamale ja leian, et see sobib mulle. See on  minu võimalus selle maailmaga hakkama saada, seda analüüsida ja seda jälgides leida see miski, mis on kõike seda väärt. Väärt inimeste jälgiist ja väärt kulutatud aega monitori taga (sest kirjutusmasinat ma tõesti ei kasuta, pastakagagi olen sõbraks saanud alles viimasel ajal). Väärt kogu seda mõttetööd ja tunnet, mil kõnnid paar nädalat või paar kuud mööda linnatänavaid ning tunned, et oled “peast rase” ja tahad mingid asjad enesest välja kirjutada. Ma tunnen, et läbi kirjutamise saan ma itmedki oma miinused pöörata plussideks. Nagu matemaatikast mäletan, siis miinus ja miinus annavad mingil põhjusel kokku plussi… Ja kui kõige selle juures õnnestub mul jutustada lugu või luua teos, mis läheb teistele inimestele korda, siis ma olen õnnestunud.

Jah, see on minu võimalus mängida jumalat. Jah, see on minu võimalus teha midagi, mis mind huvitab. Jah, see on mu enese egotripp ja teraapia. Jah, see on… Päris mitu asja. Ideaalis peaks kirjutamine ja selle tulem olema võrreldav hea teatriõhtuga – kes tahab lihtsalt meelelahutust, see seda saab ja kes soovib minna sügavamale, see leiab samuti mitmed tähenduskihid. Kirjutan seetõttu, et saaks mõned asjad enesest välja ja teatud süsteemi ning loodetavasti on selle tulemuseks see, mis sobib vaatamiseks ka teistele ja ei tundu ainult kellegi konkreetse trippimisega paberil (arvestades teatrimeediumit, tuleks ehk isegi öelda, et laval). Ma loodan, et ma ühel päeval suudan omavahel kombineerida ja ühedndada need kaks poolust. Et ma ise tahaks edasi kirjutada ja teised vaadata-lugeda-tajuda.

Ei tasu ka alahinnata seda, et oma kogetu paberil (taas)kord läbi mängida. Proovida erinevaid variante või hoopiski läbi elada mingisugused soovunelmad. Lasta toimuda dialoogil, mis muidu ei toimuks. Sündmustel, mis muidu ei toimuks. Panna omavahel kohtuma karakterid, kes muidu ei kohtuks.

Mõned hooajad tagasi tekkis aga mul suurem huvi sõnamängude vastu. Kuidas mängida sõnadega – millised kombinatsioonid töötavad, millised lauseehitused on usutavad ja huvitavad, milliseid võimalusi pakuvad sarnased täheühendid. Kui ma olin väiksem, siis meeldis mulle mängida konstruktoritega, legosid siis veel väga ei levinud. Ühel hetkel kasvasin piisavalt suureks ja konstruktorid peideti sujuvalt kappi ja keldrisse, kuid sõnad on jäänud. Ja nendega saab ehitada pagana paeluvaid maailmu. See oli ka periood, mil mulle hakkas kohutavalt meeldima Alliksaare luule.

Ja oleme ausad, selle vastu pole mul ka absoluutselt midagi, kui mul tekib võimalus luua üks maailm, mis allub minu poolt loodud mängureeglitele. Süsteem, mis on loogiline minu moodi. Kuigi ma pean tunnistama, et kui on tekkinud idee ja see on kuidagi ka paberile jõudnud, tekivad mitmed üllatused. Selgub, et nii mõnigi tegelane või olukord ei soovi absoluutselt minu pilli järgi tantsida, vaid soovib ikkagi ise muusikat valida. Ja sel juhul on ikkagi pagana huvitav see, kuidas temaga taaskord ära leppida.

Miks kirjutad sina?

Advertisements

3 thoughts on “Aga miks?

  1. uuslooming ütles:

    kunagi alustasin sellest, et säilitada minu jaoks olulised inimesed. raamat on igavene, mõned olulised inimesed on aga siitilmast juba lahklunud… teiseks, see frankensteini-moment: ise inimesi sünnitada. luua inimesi, kes on igatpidi usutavad, ja keda pole olemas ilma minuta. eks see kõik on vajalik maailma mõtismiseks ja säilitamiseks. ma loon, sest ma tunnen, et see on minu asi, selles olen ma hea. ma ei sobi millekski muuks. nagu sa ütled, Hiri, siis miinus ja miinus teevad kokku plussi: ekstsentriline ülevoolava fantaasiaga persoon võib argielus olla täielik ebaõnnestumine, aga loomingu jaoks on need omadused ainult head.

    Birk

  2. uuslooming ütles:

    See “tahan-olla-jumal-tegelane” on teadagi, kes :D…Või noh, kõnetunnil sai see teistele päris selgeks tehtud…Aga hea küll: minu puhul on nõnda, et ma kippusin (loe: kipun ka nüüd, aga vähem) end kasti paigutama, defineerima. Ja see on okei. Aga ma avastasin, et see ei vii kuhugi. Ja ka see on okei. Tegelikult ei meeldi mulle kogu aeg kirjutada. Vahel tundub, et kirjutamine on igav, jama, ma ei viitsi, tekib sundus kirjutada, sest “ma peaks olema kirjanik”. Kuidas nii, et siis ei kirjuta? Kirjanikud räägivad, et igal vabal hetkel kirjutavad. Mina ei suuda. Tähendab, ma ei taha. Ja kui ma sellele mõttele endas pilgu heitsin, siis mulle tunduski, et see oluline osa – või tähendab, mis ma arvasin, et on oluline – ei olegi mu fundamentaalne pärisosa, vaid lihtsalt mingi eesmärk, mille ma olen endale püstitnud – et tahan – ei – PEAN! saama kirjanikuks. Kinnisidee? Täpselt nagu, et ma PEAN saama ülikooli! Ma PEAN seminaris kõige rohkem rääkima! Ma PEAN võitma kõigi treenitavate meeletu poolehoiu….Kas siis midagi, mis peaks olema nii isiklik, on lihtsalt mingi tühipaljas suvaline eesmärk? Aga siis ma mõtlesin jälle. Et niikuinii koosnb kogu elu eesmärkidest. Süsteem ju. Ja minu fundamentaalne pärisosa on ainult minu füüsis (sh isiksus, teadmised-kogemused – aju!); kõik ülejäänu on kuidagi vastavalt sellele kujunenud. Mulle tundub, et ma ei peagi obsessiiv-kompulsiivselt kirjutada armastama, et olla kirjanik (loe: kirjutaja; ma ei ole veel enese arvates kirjanikuks kujunenud). See on täiesti loogiline, sest inimestel ongi sadamiljon rolli. (Siiski kuvand TÕELISEST KIRJANIKUST terendab silme ees: Tere, Anton! Ja Virginia! Ernest! Ja teised! Imelik on mitte sinna paati mahtuda…) Tänases ühiskonnas on raske seda kirjanikuksolemist teistest rollidest väga palju kõrgemale tõsta. Rändasin jutuga kaugele – kokkuvõtlikult tahan öelda seda, et ma leidsin, et mul ongi väga palju definitsioone, muuhulgas kirjutaja. Ja see on okei, et kirjutamine ei ole alati esikohal. Mis siis, et ma vahel seda üldse teha ei taha. See on ikkagi osa minu olemusest, mulle oluline. Aga kui mult küsitakse, et kes ma siis lõppude lõpuks olen, siis ma vastan, et inimene, mitte kirjanik ega kirjutaja ega treener ega õpetaja ega õpilane ega…

    M-L

  3. uuslooming ütles:

    M-L, mõistan. aga krt ma sakin kõiges muus nii metsikult, noh. inimene olemises väljaspool kirjutav inimene olemist. mul nagu polegi elu, sest mul on need elud, mida ma saan ise luua. eks., sõltub ka reaalelu positsioonist: minul reaalsuses ei ole enam midagi lubatud. tunnen ennast, nagu käsist-jalust poodu. ja seetõttu on kirjutav mina tähtsam, sest tänu temale ma elangi. tänu temale talun seda igavest lämbumistunnet. maybe päästan ka mõne teise hapnikupuuduses vaevleja.

    Poodu, st Birk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: