MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? 2. osa

Birk rõhutas mu eelmise kirjutise kommentaaris, et Stückemarkti näol on tegemist poliitilise võistlusega ja kui kirjutada vähegi ajaloolis-ühiskondliku suunitlusega tekst, on auhinnale päris head šansid.

Eks iga näidendivõistlus (üldse loominguline konkurss), kus tulemusi ei saa hinnata mõõdulindi ega stopperiga, on mingil määral poliitiline. Ja saksa teatrit, tõepoolest, nimetatakse tihti äärmiselt poliitiliseks. Samas, kirjutada võiks ju ikkagi sellest, mis on oluline autorile endale, mis vastab tema maitsele, mitte millel on suurem tõenäosus mingil konkursil võitjate sekka jõuda. Ja kui saatus ning tähtede seis on seda ette näinud, saab omaloomingust ka teiste inimeste maitse. Tõesti hea asi leiab varem või hiljem omale koha, olenemata selle poliitilisusest.

See on vähemalt minu (naiivne) uskumine.

Nüüd aga tagasi Näidendituru parimate palade juurde.

2) Małgorzata Sikorska-Miszczuk „Linnapea“ („Der Bürgermeister“, originaalis „Burmistrz“): Birk, tellisid poliitikat, said ka kohe. Poola autor Sikorska-Miszczuk on tuhninud kodumaa ajaloost välja seiga, mida rahvas meenutada ei taha. Jedwabne linnakeses aset leidnud juutide massimõrv toimus küll natside okupatsiooni perioodil, kuid koletu teo viisid ellu poolakad ise. Hiljem, kui karm tõde avalikkuse ette tuli, raputas see valusalt kogu poolakate pere: end ei saanud enam identifitseerida ohvritena, rahvast oli saanud kurjategija. Enamikul Poolast oli sellega raske leppida ja ühiskond jagunes kaheks leeriks: jaatajateks ja eitajateks. Ka poliitilisel tasandil oli Jedwabnest rääkimine ohtlik, sest kui mõni poliitik selle teema üles tõi, kaotas ta koheselt hääli.

Poleks 40-leheküljelisel näidendil olnud kuuelauselist tutvustust, oleks minu eelnev lõik olemata. Tekstis ei mainita kordagi Jedwabnet, mõnda ajaloolist daatumit või nime; tegemist on hoopis ühe parajalt mõnusa fantaasialennuga, just saksa maitsele omase pöörasusega. Peategelane, linnapeaPÄRAST, juhatab näidendi sisse monoloogiga, millest on taustalugu teadmata raske aru saada. Selgeks saab vaid, et linnapeaPÄRAST tahab meenutada minevikku, aega, kui ta kuulus veel „süütute“ sekka, ning ta muundubki linnapeaENNEks. Uues ajas ja ruumis hakkab juhtuma kõikvõimalikku. Seal ootavad teda tegelased nagu LINNAELANIKUD, PATTU KAHETSEV SAKSLANE, JUMALAEMA, 12 LAPSELAPSE KOOR, kes tungivad temani läbi unenägude ja sõnamängude. Linnapeale tuleb külla NEW YORKI MEER, kes kasutab kohalejõudmiseks maakera läbivat tunnelit – kõik maailma linnapead pidavat nii omavahel seotud olema. Ta toob endaga kaasa ILUDUSKUNINGANNA, kes tunneb kaasa kohalikule rahvale ja armub sakslasesse. Linnapea püüab külalistele näidata tervet linna katvat surnuaeda, kuid peale tema ei näe kalmistut keegi. Linnapea aga ei jäta asja sinnapaika ja toob lagedale linlaste süütuse rööviva tõe: nemad on kogu kalmistutäie inimesi teisse ilma saatnud. Selle peale tõusevad üles surnud ise. Paanikas linnaelanikele langevad taevast kätte lendlehed, mis käsivad neil linnapea jutt unustada ja kõik maha salata. Suures tohuvapohus otsustab linnpeaENNE linlaste patu enda õlule võtta ja vajub suure raskuse all kokku. Ja nii edasi.

Kasutatud on kõiksuguseid võtteid, et lõhkuda klassikalist ruumi, aega, sisulist järgnevust. Stiilgi on hüplev. Naljad ja viited tänapäeva telesaadetele vahelduvad vana-kreeka teatrist pärit koorilauluga. Näidend nõuab mitmekordset läbilugemist.

Stückemarkti peamisetele külastajatele, sakslastele endile pakub kindlasti huvi tegelane PATTU KAHETSEV SAKSLANE, kes oma kurja natsist isa roimasid terves ilmas peab lunastama. Kui aga selgub, et linlased, kes teda halastamatult materdavad, on ise parajad massimõrvarid, ei tea ta, kuidas sellele reageerida. Stseenis nimega „I can´t get no satisfaction“ (saksa maitsele omaselt on igal stseenil pealkiri) võitleb sakslane iseendaga, et mitte oma viha, frustratsiooni ja kahjurõõmu poolakate peale välja valada. Viimaks otsustab ta lihtsalt linnast lahkuda – lõppude lõpuks on ta sellest paigast vaba.

PATTU KAHETSEV SAKSLANE kujutab minu silmis saksa rahva koondportreed: inimesi, kes siiani tunnevad süüd, hirmu ja alaväärsust ning kui keegi väljaspoolt julgeb nende roima raskust pisutki vähendada, siis ei tea nad, mida teha või kuidas reageerida.

Eestlased saavad end hästi paigutada Poola situatsiooni: mitmed küüditajad ja represseerijad olid ju eesti soost inimesed – pole meiegi vaid ohvrid, kuigi meile meeldib seda pidevalt rääkida. Ohvripositsioon on magus, see annab õiguse teistele näpuga näidata. Seega on mõistetav, et poolakad sellest just meelsasti ei loobu.

Kindlasti jääb omaette müsteeriumiks, kuidas näeb „Linnapea“ välja lavalaudadel. Mõndasid efekte on põhimõtteliselt võimatu reaalselt teostada ja lavastamise käigus peab leidma aseaine. Miski läheb paratamatult kaduma. Kindlasti mängib minu nõutuses suurt rolli kogenematust: ma ei tea ju, mis kõik on tehniliselt võimalik ja kui leidlikud mõned teatriinimesed on. Samas võib-olla polegi oluline näidendit lugedes kohe arutleda, kuidas seda lavastada saaks. Meie mõistus on võimsaim teatrimasin ja peas tekkivad kujundid ning pildid jäävadki raalsuses püüdmatuks. See pole ju halb: ei pea arvestama eelarve, näitlejate välimuse ega lava suurusega – loe ja lase aga fantaasial lennata. „Linnapea“ on just üks hea näide seesugusest näidendist.

3) Benjamin Lauterbach „Hiinlane“ („Der Chinese“): jällegi on tegemist fantastikasse kalduva looga, kuid erinevalt „Linnapeast“ on kõik lihtsam ja lustakam.

Kauges tulevikus on Saksamaast saanud ideaalriik, kus inimesed toituvad tervislikult, mõtlevad vaid häid mõtteid, kasutavad ainult looduslikke materjale; lapsed kuulavad vanemate sõna ja saavad ise väga täpselt aru, miks iga öö peab magama kaheksa tundi ja mitte minutitki vähem. Riigi ümber on ehitatud müür, et kaitsta kodanikke väljaspoolt tulevate halbade mõjutuste eest. Siiski tunnevad sakslased altruistlikku huvi õpetada teisi rahvaid õigesti elama. Nii kutsub armas neljaliikmeline perekond külla hiinlase, et oma head sõnumit talle edasi anda. Otseloomulikult osutub kultuuride kokkupõrge teravamaks kui perepea Alexander, aga eriti tema kaasa Gwendolyn karta oleks osanud. Alandlik ja malbe hiinlane toob võõrustajatele kingitusi: poisile elektriauto ja tüdrukule nuku. Pereema saab kingiks tolmuimeja. Loomulikult on vanemad ärevil, et nende lapsed puutuvad kokku nii paha asja kui plastmassiga. Nende ahastus kasvab, kui nad märkavad külalise käes mobiili – kurja masinat, mis teeb kõik inimesed haigeks. Lapsed tunnevad aga uutest mänguasjadest (kas nad üldse on enne lelusid näinud?) suurt rõõmu ja vanemad otsustavad silma kinni pigistada. Kui aga hiinlane tahab sisse võtta unerohu (kõik tabletid on tuleviku Saksamaal väga halvas kirjas), kaotab pereema enesekontrolli ja käsib võõral keset ööd nende kodust kaduda. Hiinlane lahkub ilma kärata, kuid tõdeb, et külastatud rahvas on äärmiselt ebademokraatlik ja ideoloogiline.

Lõbusa irooniaga ja stiilipuhtalt kirjutatud dialoog ning naljakad situatsioonid – just sakslaste enneolematu imestamine meie jaoks nii igapäevaste asjade üle – muudavad näidendi hoogsaks ja meeltlahutavaks. Kuigi lugu tundub õhuline ja mõjub lihtsa komöödiana, reedavad pisikesed detailid (laste kergekäeline karistamine, vanemate mõttelaad), et selles ühiskonnas on midagi väga valesti. Malbe hiinlane näeb võõrustajad kiiresti läbi, ta isegi mängib nendega pisut. Ju ta on rõõmus, et see, mis Hiinast vaadates nii eredalt ja püüdmatult säras, polegi puhas kuld. Eks tundub vahel meilegi, et USAs või Austraalias on rohi rohelisem ja taevas sinisem. Loodetavasti jõuame hiinlase kombel peagi järeldusele, et igal pool omad kiiksud ja kodus polegi nii halb.

Samuti tõstatab näidend ideaalse ühiskonna küsimuse: kas selline imeolend saab üldse eksisteerida? Näiliselt elab perekond ju majanduslikult ideaalses keskkonnas, kuid siiski pole nad vabad. Nad peavad mõtlema ja elama tervislikult, loodussäästlikult pragmaatiliselt – kõik muu on keelatud. Tegemist on äärmise jäikusega. Samas, kui kodanikud võivad mõelda ja tegutseda nii, nagu nad soovivad, ei saavutata kunagi täielikku majanduslikku edu ja kõrget moraali. Üks väärtus hakkab koheselt teist sööma. Kumb on aga olulisem? Lauterbach näib eriti hindavat mõttevabadust, kuid jätab individuaalsele interpretatsioonile piisavalt ruumi.

Ja loomulikult ei saa jätta märkimata autori muhedat huumorit: tuleviku sakslased ehitavad enda ümber müüri, et kaitsta endi ideaalsust – pagan, see on ikka päris krõbe-krõbe-krõbe nali.

Viis näidendit veel minna, siis avaldan ka enda lemmiku.

Järgmise nädalani!

Advertisements

One thought on “MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)? 2. osa

  1. uuslooming ütles:

    ma ei tahtnud öelda, et head shansid, vaid et nende teemade käsitlus tekstis on teatavas mõttes eelduseks, et seda teksti üldse tähele pannakse. aga mitte garantii, don’t get me wrong.

    Birk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: