All that drama…

Festivaliga onselleks korraks finito. Nädalasuurune pang täis mõtteid-kogemusi, mida korraga nii või naa välja pursata pole võimalik, nii et keskendun sellele, mis UusLoomingut kõige lähemalt võib puudutada.

Draama 2011 off-program “Homne teater” oli iseenesest ülivajalik toomaks publiku ette (teatri)kunsti, mis võiks muidu Eesti kontekstis tunduda veider. Või vähemalt püstitaks küsimusi a´la “kas-see-siis-nüüd-ongi-teater-või??”, “mis-see-tähendama-pidi?”, “ka-nii-koledaid-asju-üldse-tohib-näidata?”, “miks-teksti-ei-ole?” jms (väike liialdus, aga saate aru küll). Vaatajail tekkis ehk mingigi arusaam sellest, kuhu suunda teater liigub, või tegelikult juba ongi ammu liikunud; me oleme lihtsalt viimases vagunis. No hea küll, eelviimases. (Pealkiri “Homne teater” on iseenesest päris muhe – kuidas saab homne teater täna siin olla, siis on ta ju tänane teater…Nalja tegemast ma ei väsi.)

Antud lavastustest olen näinud kahjuks vaid “Kunstverd- ja pisaraid” ning “Idioote”. Väga ei kurda. Iroonia- ja groteskikastikesse saab suure linnukese tõmmata, alastust oli ka rohkem kui täie raha eest (vihje “Idiootidele”). Samuti rõvetsemist, kisendamist, muidugi interdistsiplinaarsele teatrile kohustuslikuks kujunenud multimeediat ja nii edasi nii edasi. Meie publikule võib palja perse ja nokuga laval ringi jooksev näitleja tunduda algul võõristavana, ent usutavasti kujuneb see varsti normikski; siis boikoteeritakse lavastusi, kus näitlejad riietega käivad – see on liiga uuenduslik, teater peaks minema tagasi oma juurde juurde, tähendab inimene peaks minema tagasi tema juurte juurde ja alasti ringi jooksma. Nali naljaks, perse paljaks. Mõte selles, et publik – inimene üleüldiselt – harjub asjadega küllaltki aeglaselt, eriti meil, kus nõukaaeg ei soosinud just vaba mõtlemist. Muidugi kahju, sest sedavõrd raskem on uuendusi käima saada. Olukord pole aga kaugeltki lootusetu, kõik võtab lihtsalt veidi rohkem aega kui n-ö vabamas Euroopas. “Homne teater” oli mingis mõttes heaks alguseks. Tuleb aga tõdeda, et pärast saksa teatri külastamist ei ole Eestis nähtu üllatuseks.

Aga nüüd egoisminurgake. Nimelt, mu enda lastenäidend “Need, kel pole trakse” tuli eelnimetatud programmi raames esimesele lugemisele. (Tänud Hirile, Siimule, trupile! Ja kindlasti publikule, kes asja hästi vastu võttis ning hiljem sisukasse diskussiooni laskus.) Tegemist ei ole konvensionaalse jänes-hüppas-kass-kargas-looga, vaid see puudutas pigem elu negatiivseid külgi: pedofiiliat, vanemliku hoole puudumist, perevägivalda jms. Kokkuvõtlikult: lõpp ei olnud kaugeltki mitte õnnelik. Kas ja kui palju oleks paslik lastele laval näidata? Kust jookseb piir tabu ja õpetlikkuse vahel? Millal peaks lastele kommionudest rääkida? Millest lapsed aru saavad? Milline on lavastaja ja näitekirjaniku vastutus? Kas meie lasteteater on sellisteks lugudeks valmis? Kas tegu on üleüldse lastenäidendiga? Intrigeerivad küsimused. “Näitekirjanike kasvulaval” – eesti, taani, rootsi, soome dramaturgide, lavastajate, näitekirjanike kohtumine – arutletu puudutas samuti tabude-teemat. Põhjamaade lastedramaturgias on säärane mitteroosamanna aga tavaline; loodetavasti jõuab väheke väljaspool raame mõtlemine ka Eestisse. Loomulikult ei pea ma silmas, et hakkame kohe lastele seksi ja vägivalda näitama – kindlasti ei! Aga mitmekihilisus, kus muuhulgas esindatud vähe mustemad teemad kui pilvekesed ja päkapikumütsid, tuleks mu arvates kasuks. Ma usun, et meie ühiskond jõuab sinna. Homme. Või ülehomme. UusLoomingu esindajail jääb üle lihtsalt kannatlikult vastu ust taguda, kuni riiv hakkab logisema.

Postituses lubasin rääkida ka, miks on üks uus parem kui teine uus, miks ma ise, ka teised, hoolime n-ö mingis valdkonnas tegijate arvamusest; kui palju me peaks hoolima; kas kellegi mõtted on paremad ja rohkem väärt kui kellegi teise mõtted; kust leida mõttekaaslasi; miks on neid üleüldse vaja; kuidas leida publikut; kuidas, kas, mis, miks, milleks, tratatatataaaaaa. Aga see on nii sisukas ja oluline teema, et ma ei jaksa. Ja pealegi, mul vaja varsti ühte aeroobikstreenerit asendama minna, Rasvapõletus 75 tahab andmist.

UusLoomingulisi mõtteid!

Advertisements

2 thoughts on “All that drama…

  1. Madis. ütles:

    Sinu näidend meenutas mulle veidike Neil Gaiman’i “Coraline”. Selle loo järgi tehtud animatsioon on üks minu lemmikutest – hirmus-põneva atmosfääri ja iseäralike tegelastega. Igal juhul, Sulle on öeldud, et Eestis seda tükki lähiajal kohe kindlasti ei lavastata, aga unistame edasi…Unistame, et Sa saad valida ühe Eesti lavastaja, kes hakkab kohe homne päev “Need, kel pole trakse” lavale sobivasse vormi sättima. Kes see oleks? Kes julgeks koos Sinuga ette võtta sammu, et Eesti lasteteatri muutuks?

  2. uuslooming ütles:

    Mul on ülimalt hea meel, et lugu meeldis!:)

    Aga: mina! Mina (pärast asjakohast väljaõpet) 😀

    Adeele Sepp (TÜVKA)

    (Või siis Uku Uusberg, Üllar Saaremäe.)

    Komissarov ehk?

    Valikut on, aga tegelikult ma arvan, et MEIE põlvkond tuleb peale – mõttekaaslased, sarnane elutunnetus. Pangem panused pigem sellele. Ega ei tasu trügida majja, kui uks on päris lukus. Arvasin, et kui uksest ei saa, lähen aknast, kui sealt ei saa, siis tagauksest, kui see ka lukus, siis läbi keldri! Aga kuidagi peab saama…Nüüd olen avastanud, et pekki, see on üleüldse vale maja!

    M-L

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: