Algusest.

Oma esimese postituse siinses keskkonnas otsustasin teha kirjanikest (SIC!).

Kui avada ÕS 2006 internetis, siis sõnale “kirjanik” reageerib seal päris mitu sõna või liitsõna. Loomulikult kirjanik ise, kus sa ilma temata saad! Olemas on ka ajakirjanik, olukirjanik, rahvakirjanik, sõjakirjanik. Omaltpoolt lisaksin veel näitekirjaniku ja natürlich ka draamakirjaniku.

Sõjakirjaniku kohta ütleb ÕS lihtsalt ja proosaliselt – kirjanik, kes kirjutab sõjast. Rahvakirjanik aga seisab rahvale lähedal. Alajaotuses “kirjanik” leidub veel mitmeid muid nähtusi nagu näiteks proosa-, laste-, fantastika-, ulme- ja lemmikkirjanik. Eraldi on seal veel välja toodud selline loom nagu naiskirjanik. Meeskirjanikku pole. Mnjah.

Aga milleni ma üldse täna jõuda tahtsin, oli see, et me teame, mida need sõnad tähistavad. Ajakirjanik kirjutab uudiseid, näitekirjanik näidendeid, ilukirjanik kirjutab romaane ja novelle ja rahvakirjanik on keegi, kes on rahvalik kirjanik, eks ole. Mis siis saab, kui hakata neid sõnu lahti lammutama ja minna mitte tähistatavat pidi, vaid seda teed mööda, et millistest sõnadest need koosnevad.

Ajakirjanik on sõnade järgi keegi, kes võiks vabalt kajastada seda, kuidas kulgeb aeg. Oleme ausad – seda nad tihtipeale teevadki. Kuid esimene pilt, mis silme ette tekib, on see, et keegi istub kollase köögilaua taga ja kuulab kella tiksumist ning märkmikusse kribab terava hariliku pliiatsi seda, kuidas parasjagu aeg möödub. Üks sekund läinud, teine ja kolmas ka ja… Ilukirjanik võiks olla keegi, kes kirjutab ilust. Tõenäoliselt istub ta sarnase köögilaua taga ja veedab pool oma aega ilusalongides. Või on äkki hopis tegemist kellegagi, kes proovib leida ilu tavalistes asjades ja kergendada selle läbi enda ning ka teiste maailmaga hakkamasaamist?

Ja see kurikuulus näitekirjanik… Me kõik teame, et ta kirjutab näidendeid. Aga… Mõistet lahti lammutades istub me köögilaua taga keegi, kes kirjutab näidetest. Otsib oma ümbert ja mõtetest lood, mille ta paberile valab ja mis õnnelikul juhul jõuavad lavale. Seal on võimalik neid vaatamas käia, neidsamu näiteid, mida keegi on üles kirjutanud. Ja keegi lavale pannud ja… See toob näitekirjaniku jaoks veel ühe suuna – näitekirjanik on keegi, kes kirjutab lugusid, mis kellegi teise jaoks on näited mingi loo kohta. Selle all ma mõtlen seda, et näitekirjaniku loomingu ideaalseks esmalugejaks ja avastajaks on ju lavastaja. Kelle jaoks on see näide millegi kohta, mida võiks teha. Esmased instruktsioonid ja paberile pandud impulsid.

Näitekirjaniku ülesanne on anda kätte punkt, millest alata.

Advertisements

7 thoughts on “Algusest.

  1. Madis. ütles:

    Sõna selle peale!

  2. uuslooming ütles:

    On küll! Olen nõus. Impulss, idee, sõna, mõte, mingi füüsiline ese, tunne, mida iganes. Näitekirjanik paneb seemne kasvama. Ja ehk see uus roll ongi tegelikult seesama n-ö impulsiandja roll nagu ikka, ent impulss ei pea olema konkreetne näidend.

  3. Herje ütles:

    Missugune kirjanik on luuletaja? Ja kas kirjanik, igasugune, on elukutse või amet?

  4. uuslooming ütles:

    Kirjaniku identiteedi küsimus paelub mind juba ammu (no daah, eksole :D). Sajand tagasi – ei, koguni veidi aega tagas, ja ka praegu – peetakse mingis leeris kirjanikku elukutseliseks kirjutajaks – see on tema olemus, tema definitsioon. Aga siiski: see arusaam on hakanud vaikselt lagunema. Ja tagumine aeg, ütleks. Mitte, et mul oleks midagi romantilise uskumuse vastu, et kunstnikud ongi kunstnikud. Nende inimeste definitsioon ongi kunstnik. Väga hea – see on ainult positiivne, kui indiviid on end leidnud. Ja las ollagi. Aga sealjuures on ka teisi võimalusi. Nimelt, tänapäeval ei ole tavaline, et ainult kirjanikuamet(olemus) leiva lauale toob. Äraelamiseks tuleb teha sadat muud asja. Selliselt kujuneb inimesele veel sada muud identiteeti, mis kord võivad muutuda samaväärseks ja sama oluliseks kui tema roll kirjanikuna. Ainult üheselt ei saagi sel juhul defineerida. Prulalism hakkab pead tõstma. Toon näite: olen autor/kirjutaja (ei pea end veel kirjanikuks), fitness-treener, jiu-jitsu harrastaja, ehk tulevane psühholoogki, koolitaja. Üldiselt inimene. Ja mulle meeldib kõik eelnimetatu. Ehk on mulle südamelähedasim teater, ent mingil juhul ei loobuks ülejäänutest.

    Jätkub…

    (Väga inrigeeriv küsimus, aga ma pean nüüd Raja tänava haiglasse psühhopatoloogiat minema õppima! Jee! (Veel üks roll – õpilane:))

    Vastan aegsasti.

    Mitmerollipidaja M-L

  5. uuslooming ütles:

    Jätkuks:

    Ma mõtlen – kui nüüd hingeliseks muutuda – et kirjanik on see, kes end kirjanikuks peab. Teised on autorid või kirjutajad. Näiteks ma ei oska öelda, kas modell Milana või mis ta oligi, peab end pärast poolbiograafia avaldamist kirjanikuks. Või üleüldse on see memuaaride puhul segane. Ja Andres Anvelt…Kuidagi tundub, et nad ei ole kirjanikud selle sügavas mõttes, et see oleks nende tähtsaim roll. Ja tekib ka küsimus, et kui kirjutaja peaeesmärgiks on raha teenimine, siis kas ta ikka on kirjanik, kuigi end nõnda nimetab? Samas, me võime ju olla kes iganes, mingil hetkel, kui kiirmakaronidki otsa saavad, ongi olulisim ellujäämine ehk siis RAHA. Sel juhul oleks valmis kirjutama puhtalt materiaalsetel põhjustel. Või äkki on õige kirjanik see, kes loobuks kirjutamise nimel absoluudselt kõigest, sealhulgas lähedastest? Ei! Minu jaoks mitte. Enne olgem inimesed. Selt pinnalt vaadakem edasi.
    Võiks ju mõelda, et kirjanik on see, kes toodab omaloomingut. Ühtlasi on ta autor. Aga samas on ka ajakirjanduses loomingulisi kirjatükke täie raha eest. Ja kes on esseist? Okei, saan aru, kirjutab esseesid. Looming on ju seegi. Aga kas laia mõiste “kirjanik” alla võiks siis paigutada kategooriad (moodustan nüüd mõned uutsõnad):

    PROSAISTID: esseist, romanist, novelist, miniaturist, (auto)biografist, memuarist, kolumnist, uudisist/artiklist, muinasjutist, teadusmaterjalist, referatist;
    NÄIDENDISTID: dramatist, tragödist, komödist;
    LUULETISTID: balladist, värssist, vabavärssist, sonetist, haikuist, elegist, lürist, eeposist

    Ja siis iga kirjutaja/kirjanik valib vastavalt sellele oma rolli, mida ta parasjagu kirjutab. Näiteks mina olen hetkel esseist ja dramatist.

    (Mõttepaus. Hiljem viitsin edasi.)

    M-L

  6. Hiri Müüripeal ütles:

    Ka luuletaja võib liigitada kirjanikuks, sest seda ta ju ongi. Luuletajad on sellest kiorjutisest välja jäätud seetõttu, et piirdusin ÕS-i ühe märksõnaga. Ise olen seisukohal, et kirjanikuks võib nimetada kedagi, kes tegeleb elu jälgimise ja kirjutamisega.
    Need juhtumid on üsna harukordsed, kus kirjanik on täiskohaga amet ja elukutse. Elu kutse küll, kuid täiskohaga ametina see vähemalt meil väga võimalik pole. Ikka on vaja midagi kõrvalt teha, et kõik vajalik tehtud ja makstud saaks.
    Nagu M-L eespool kirjeldas, siis erinevaid rolle, millest kokku moodustub kirjanik on üpriski palju.

  7. uuslooming ütles:

    Peter Hoeg, geniaalse “Preili Smilla lumetaju” autor, oli enne kirjanikuks hakkamist näitlemise õpetaja, vehkleja, alpinist, balletitantsija ning osalenud arktika ekspeditsioonil.
    girls, we still have things to do 🙂

    Birk

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: