MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)?

Igal kevadel, kui suured teatrihuviliste hordid kogunevad Berliini Theatertreffeni raames nautima saksakeelse teatri parimaid palasid, avaneb seal samas võimalus tutvuda uusima näitekirjandusega. See pühalik sündmus kannab nime Stückemarkt („Näidenditurg“) ja nagu pealkiri teadustab, üritavad noored ja/või veel senitundmatud autorid enda näidendeid suurtele teatritele ja kuulsatele lavastajatele „maha müüa“. Sel aastal proovis õnne 356 tegijat üle kogu Euroopa (kogunisti 162 tööd polnud kirjutatud saksa keeles), kogumikku jõudis vaid kaheksa kangeimat. Ja kuigi see võistlus muutub üha enam üle-euroopaliseks, siis esindab see minu silmis just saksa maitset.

Mis on „saksa maitse“? Tugev stereotüüp on Bier und Sauerkraut. Peaaegu sama jõuline on naljatlev üldistus, et ühes õiges saksa lavastuses peavad välkuma rinnad ja pritsima veri. Ja lava ei tohi kunagi kasutada lihtsalt lavana. Stereotüüp on olemuselt eelarvamuslik ja räigelt üldistav, kuid selles on alati peidus ka killuke tõtt. Vähemalt saksa näitekirjandus on päris pöörane. Autorid võivad endale lubada peaaegu kõigi reeglite eiramist, sest saksa teatrimaastikul teevad enamik lavastajad koostööd lavastusdramaturgidega ja tekst töödeldakse nii ehk naa üsna põhjalikult ümber, täidetakse kõik fragmentaarse näidendi lüngad ja harutatakse lahti sisulised ja stilistilised puntrad. Pigem on oluline näidendist saadav impulss. Kohe meenub saksa näitekirjanduse legendi Heiner Mülleri „Hamletimasina“ nime taha peidetud üheksaleheküljeline tsitaatidetulv, mida on selle poolikusest olenemata lavastatud palju-palju ja väga erinevates vormides.

Niisiis võib Stückemarkti kogumikku ette võttes oodata parajalt kreisit värki.

Saab näha, mida tõi Jänese aasta.

1) Dmitrij Gawrisch „Jäätmaa“ („Brachland“): et iseenda sõnade söömine saaks kohe hea hoo sisse, on esimene näidend üllatavalt klassikaline. Kogu lugu toetub narratiivile ja liigub üsna ohutut teed pidi etteaimatava lõpu suunas. Lugu räägib kahest ida-eurooplasest talumehest, vendadest, kes on hiilinud Šveitsi, et püüda seal suurt Euroopa unelmat (eks ta üks Ameerika unelma väike ja pisut skeptilisem vennake ole), kuid illegaalselt võõral maal seiklevad Ivan ja Oleg avastavad õige pea, et keegi ei oota neid avasüli oma koju ja töökohad ei kasvagi puu otsas. Esimesele valgustushetkele järgneb mahajäetud hoonete asustamine ja kohalike röövimine, mis viib neid kokku üksiku arsti Petraga. Meestel on vaja ära elada, naine hellitab viimast lootust saada emaks (eks see 40 hirmutab meid kõiki) – mõeldud, tehtud: Petra abiellub 15 aastat noorema Olegiga ja Ivan kolib värske paarikese keldrisse. Kes on näinud rohkem kui ühte Hollywoodi peredraamat, teab, et nii ilusasti need asjad küll jääda ei saa. Ivan, kes vanema vennana lubas iganädalaste rahasaadetistega üleval pidada tervet kodust klanni, jätkab pätikarjääri, Oleg üritab oma naisele igal võimalukul viisil meele järgi olla, käib mitmetel koolitustel, pakub ennast igale poole, aga tööd siiski ei leia. Üha enam hakkab neid painama süütunne oma parajalt düsfunktsionaalse perekonna ees (isa on jooksus, tädi ja nõbu ratastoolis, reisiks raha laenanud onu vili ikaldub pidevalt) ja meeleheide viib rumalate otsusteni. Selle tohuvapohu keskel üritab Petra läbi suruda oma tahtmisi, mis ajab vennad omavahel täielikult raksu. Lisaks tuleb ilmavalgele veel vana armukolmnurk – katastroof on möödapääsmatu.

Tekst on tõepoolest üllatavalt harilik: ei mingit publikuga suhtlemist, kaherealisis stseene, ajahüppeid, moonutatud õigekirja, tegelaste muundumist, abstraktseid ruume, pööraseid remarke, fragmentaarsust. Aga võib-olla just selles peitubki üllatuslikkus. Põhjalikud remargid, võimalikult realistlik dialoog, ei mingit keerutamist. Muidu võiks kohe klassikaliseks ameerika draamaks pidada, vaid repliigid on siiski saksalikult napid.

Tegelased on enneolematult otsekohesed. Petra kohtab esmakordselt vendi (jälitades temalt koti röövinud Ivani mahajäetud majja – kus on naine!) ja kohe kuuleb ta karmi tõde:

OLEG: Te vihkate meid.

PETRA: Me vihkame teid?

OLEG: Meiesuguseid.

Kogu näidendi jooksul on tunne, et need kolm tegelast suudavad rääkida vaid tõde ja ainult tõde, kõik nende emotsioonid on üheti mõistetavad ja eesmärgid (ilm)selged. Samas suudavad nad teha osavalt järeldusi ka väga väikese informatsiooni põhjal: Petra kuuleb pealt Ivani telefonikõne ja saab koheselt aru, missuguse sigadusega mees kodus on hakkama saanud. Kogu tegevustik on jäetud võimalikult lihtsaks: just sit, watch and enjoy!

Siiski leidub üks stseen! Jah, see üks peab ikka olema! Oleg teeb lugejale kiire sissejuhatuse teemasse „Kuidas meigiga kole ida-eurooplase nägu ilusamaks teha“. Kuna see stseen seisab terviku stiili silmas pidades päris omapäi, mõjub see eriti veidralt. Pidin monoloogi korduvalt uuesti üle lugema, et kindel olla, kas sain mõttest ikka õigesti aru. Aga vähemalt tean nüüd pisut, mida enda ida-eurooplase larhviga ette võtta. Tänan, Oleg.

Sakslastele näivad kõikvõimalikud immigrantide lood hästi peale minevat. Ka saksakeelse teatri suurkujud, nagu Roland Schimmepfennig ja Dea Loher, on kirjutanud välismaalaste veidratest ja ebameeldivatest seiklustest Saksimaal, kuid omamoodi trend on kirjutada ida-eurooplastest. Eriti suurt huvi pakuvad sakslastele poolakad (Christoph Nussbaumederi „Mit dem Gurkenflieger in die Südsee“ ja Claudia Grehni „Ernte“, mis võitis eelmisel Stückemarktil peaauhinna). „Jäätmaa“ tegelaste täpne sünnimaa on küll välja jäetud, kuid ida poolt on nad nagunii (autor on ise pärist Kiievist, nii et kuskile sinna võib vennad sobitada). Kokkuvõttes pole nende täpne asumaa üldse nii oluline kui loo sõnum: „uute“ Ida-Euroopa riikide elanikel elu on kole ja nad vaatavad lootusrikkalt vanade ja väärikate läänenaabrite poole. Oma palverännakutel nad aga õnne otsa eriti ei komista. Üsna plass pilt. Samas, kas olukord on tõesti nii hull: meil (on eestlased täpselt selles samas kambas, vähemalt Kesk-Euroopa silmis) on oma kodumaal nii kole, et oleme nõus kasvõi illegaalselt Saksamaale ja Šveitsi või ükskõik kuhu põgenema, et kuidagi ära elada? Kui ajalehti lugeda, siis vahel jääb isegi uskuma.

Stückemarkti žürii nimetab „Jäätmaad“ näidendiks, mis ilma igasuguse moraalitsemiseta püüab küsida, mis hinda on inimesed nõus maksma, et püsiks lootus ilusamast homsest. Ühtegi uut või üllatavat mõtet Gawrisch küll ei paku. Võib-olla on huvitav autori järeldus, et olenemata, kas oled rikas šveitslanna või vaene ukrainlane, siis unistad ja loodad ikka ühtemoodi. Või, nojah, on see elementaarne…

Jäätmaa“ ongi kergesti loetav ja mitte erilist vaimset pingutust nõudev lugu sellest kõigest, mida me justkui niikuinii teame: ebavõrdsest elustandardist, soovunelmatest ja egoismist. Tundub üllatavat lihtsakoeline, aga puhtalt loona siiski huvipakkuv.  Millegipärast pidi ta ju 356 seast valituks osutuma.

Järgmisel nädalal järgmised saksa maitse uued Lieblingid.

Advertisements

2 thoughts on “MIS ON „SAKSA MAITSE“(AASTAL 2011)?

  1. uuslooming ütles:

    riskeerides juba tüütuks muutumisega, ei saa mööda taaskordsest mainimisest: Stückemarkt on poliitiline konkurss. selles mõttes tahaks (kuigi keegi annetaks kuu tasuta aega) proovida, kas murraks poliitlise sõnumiga läbi, kui lihtsalt keskenduks sellele. aga jah, võidutükid on alati üldistusjõuga, rahvuslike sugemetega, internatsionaalsetele probleemidele viitavad. isegi kui tehniline külg on nõrk, eelistatakse sisu ja sõnumit. mõltemise koht, noored.

    Birk

  2. Kristel ütles:

    Hea teemavalik ja kergesti jälgitav kirjutis. Aitäh! Ootan lisa.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: