Teater ja kommunikatsioon

Suurem osa mu postitusi algavad sõnadega “Mõned päevad tagasi…”. See siin pole mingi erand. Ja mingit reegli kinnitamist ei toimu.

Lühidalt: mul läks hääl ära ja ühel hetkel läksin üle kirjakeelele. Seltskonnas oli vaja ju ometigi viibida. Lihtne. Ühel hetkel mainis keegi miskit teatrist ja oleks rääkinud, aga polnud millega. Pikemalt: nagu eelnev lõik, aga iga sõna asemel on üks lause. Moraalsemalt: seltskonnas vaiki istudes käib mõte kaasas, kuid hääl mitte ja oli päris huvitav jälgida. Nii ennast kui ka teisi.

Tavapärane kommunikatsiooniskeem näeb välja selline: saatja-teade-vastuvõtja. Protsessina: kodeerimine – saatmine – vastuvõtmine – dekodeerimine. Ja teatri puhul näeb see skeem välja kuidas? Oleneb vaatenurgast.

Suhtlemine kui selline on inimloomale ja -loomusele omane. Tore. Ehk ka põhjus, miks teater kui selline olemas on. Ja miks inimesed kirjutavad. Ja miks mõned mängivad. Ja miks mõned vaatavad ja… Olenevalt etapist on tegemist otsese või kaudse suhtlemisega.

Kui autor kirjutab oma teose, siis ideaalis on selle lugejaks lavastaja. Näidendi näol on siis tegemist autoripoolse teatega lavastajale. Lavastaja peaks hakkama lahti kodeerima seda, mille autor on sinna teksti sisse kodeerinud. Kõlab üpriski lihtsalt, aga ometigi ei vasta see mu tervele küsimusele. Kui lavastaja on lahti kodeerinud, siis tema edastab taaskord omapoolse teate lavastuse näol, mille vastuvõtjateks on esmajoones trupp ja seejärel austatud publikum. Ja nüüd on publik dekodeerija rollis. Ja seal vahepeal on veel trupp, kes teate edastamise ajal publikule suhtlevad veel omavahel. Nii, hakkab juba natuke rohkem vastama, kuid ometigi veel poolik. Iseenesest leiab aset kodeerimise ja lahtikodeerimise jada, kus nagu isasuguses suhtlemises on oma möödarääkimised ja üksteisemõistmised. Aga…

Aga. Lisaks kogu tavapärasele ja aimatavale suhtlemisele autori-lavastaja-publiku vahel, on olemas ka üks muu element. See on see kurikuulus neljas sein, mille olemise või mitteolemise asjus endiselt vaieldakse. Kui see ette tõmmata või vastupidi, hoopiski maha tõmmata, siis kas muutub kuidagi suhtlemine osapoolte vahel? Kas teadet on kergem (lahti) kodeerida? Kas mängides neljanda seina puudumist on see reaalselt ka hävitatud – näiline ausus sisaldab endas siiski teadmist selle kohta, et seda vaid mängitakse ja kas see teeb selle siis lõppude lõpuks aususeks? Vahel tahaks öelda, et kurat seda teab. Teinekord aga…

Aga. Ütleks hoopiski seda, et ehk varieerub lihtsalt selle seina paksus, kuid olemas on ta ikka. Juba olukord ise – ühed teevad ja teised vaatavad – loob olukorra, kus kõik päris ja “kõik päris” käib läbi sordiini. Kui tavaline skeem on lihtne ja kätkeb endas kolme osalejat ehk saatja, teade ja vastuvõtja, siis teatris võib sinna sattuda päris mitu paralleelset protsessi korraga. mitu inimest saadavad korraga teateid, ja vähe sellest, seda võidakse teha ümber nurga (nii otse kui ka kaude). Lisaks kõigele muule ei pruugi teade läbida otseteed, vaid võib pendeldada lava ja publiku vahel tükk aega, enne kui lõpuks kohale jõuab. Arvestades teatri spetsiifikat ja seda, et üheksal juhul kümnest (ideaalis) käib laval aset leidev suhtlus ikkagi läbi publiku. Selle järgi võiks öelda, et publik muutub ka ise teateks ja selle edastamisprotsessiks. Samuti lisandub siia see detail, et kuna läbi publiku minnes võtab teade lavale ka uut infot kaasa, siis võib lavalt saadetav teade kaudselt ja otseselt muutuda. Kui ikka publik hakkab õige koha peal naerma või vastupidi, hoopiski kurvastab või hoopiski hakkab aplodeerima, siis jõuab see ka näitlejateni tagasi. Mõnikord on tulemuseks see, et olukord muutub.

Lõppude lõpuks jääb siiski vaid üks küsimus, millele päris kindlat vastust polegi: kes siis kellega tegelikult suhtleb – autor publikuga, autor lavastajaga, lavastaja publikuga, …? Keeruline. Nagu elu isegi.

 

Advertisements

Sunny, thank you for the truth you let me see!

PÖFFi raames ei õnnestunud mul palju kinos käia, kuid need vähesed käigud, mis tehtud said olid seda hilisõhtust istumist väärt. Üks nendest filmidest, mis õnnestus ära näha oli austria režissööri Markus Schleinzer debüütteos Michael. Kirjelduse järgi jäi see mu isiklikust filmikavast korduvalt kõrvale kuna tundus liiga väsitav, kuid erinevate tegurite koosmõjul leidsin end ikkagi ühelt selle filmi seansilt.

Film jälgib üht omaette hoidvat veidi kiilanevat kontorirotti Michaelit, kelle vanust on raske täpsemalt määraleda, kui vahemikuga, mis jääb vana ja noore vahele, kuid pole päris keskiga. Michaeli juures pole eriti midagi intrigeerivat peale selle, et tal on üks saladus, mida tuleb varjata metallkardinate ja helikindlate ustega.

Filmi teeb eriliseks just tema vaikselt kulgev lakoonilisus ja dokumentaalsus, millel puudub moraliseeriv toon ja igasugune hinnangu andmine. Enamus tööst laseb režissöör ära teha vaatajal, andes vaid peeneid vihjeid, selle kohta, mis toimub Michaeli või tema keldris peetava poisi peas. Peategelane ja tema maailm tunduvad esialgu kahemõõtmeliste ja lihtsatena, kuid Schleinzer lisab filmi käigus neile õõvastavat sügavust, ilma et tegelase esialgsed mõõtmed muutuksid. Vaataja saab aimu sellest, kui habras on tegelikult Michaeli elu range režiimiga konstruktsioon, mida ohustavad planeerimata olukorrad ja teised inimesed ning mis seestpoolt on nii mõttetu ja saamatu, et see muutub lausa koomiliseks. Pidevalt toimub vaataja õrritamine – midagi justkui näidatakse ja on tunne, et nüüd kohe-kohe juhtub midagi kohutavat või juhtub midagigi, aga seda ei tule. Hoiad pimedas kinosaalis hinge kinni ja mõtled, et nüüd… nüüd jääb ta vahele… nüüd keegi saab teada… nüüd ta eksib. Aga seda ei juhtu. Vähemalt mitte siis, kui vaataja seda tahaks ja kui talle tundub, et on selleks õige aeg. Mis aga toimub on väljakujunenud ootuste pidev petmine ning vaatajaga manipuleerimine.

See on film, mille puhul on raske öelda, et mulle meeldis.  Seda oli rusuv  ja ebameeldiv vaadata, aga see oli kuramuse hästi tehtud! Mis minu arust eriti tore oli, on see, et vaatajat ei koormatud  vastikustunde tekitamiseks üle kõikvõimaliku porno, vere ja muude visuaalsete, orgaaniliste ning füüsiliste hüvedega. See muutis asja veel häirivamaks. Neid asju on nähtud piisavalt palju, et aju suudaks antud filmis ise vajalikud lüngad täita. Pinge ja lugu on üles ehitatud vaikusele, lihtsusele ja kompaksusele. Üha enam saan ma aru, kui hea on kompaktne ja konsentreeritud lugu ja kui keeruline on seda näiliselt lihtsat asja kokku panna. Minu lugupidamine neile, kes sellega hakkama saavad. Kummardus Schleinzeri ees!

Muide, peale selle filmi vaatamist ei kõla Boney M’i Sunny enam kunagi sama moodi.

Michael IMDB-s

Ametlik koduleht

FSR arvustus

DOUBLE the STANDARD with DOUBLE STANDARD!

 DOUBLE the STANDARD with DOUBLE STANDARD!

 Olenemata, kui halvasti ma aeg-ajalt ameeriklastest arvan (pagana „keep-smiling“ egotsentrilised burgeriõgijad – oeh, ma olen halb ja ülekohtune inimene ), olen ise läbi ja lõhki ameerika meedia produkt, kasvanud üles USA filmide, sarjade, koomiksite, kuulsuste ja väärtushinnangutega.

Paratamatult lähtun hinnanguid andes just nendest kriteeriumitest, isegi kui ma seda ei taha. Olen vanematega sel teemal üsna tihti raksu läinud („Poeg, kuidas sa ometi ei saa asjadest aru?!“), kuid minu jaoks ei ole huumor Ervin Abel ja Sulev Nõmmik, vaid Leslie Nielsen; võimsa näitleja etaloniks pole Jüri Järvet, vaid Jack Nicholson; kartmatuteks märulikangelasteks pole Post ja Kõsta (ning nende paralleeluniversumites elavad ekvivalendid Post α ja Kõsta β), vaid Bruce Willis; jõuliseks ja samas veetlevaks naisfiguuriks pole Mirtel Pohla, vaid… tegelikult Pohla võib olla küll.

Paratamatult pööran tõe otsingul pilgu just läände, üle Atlandi ookeani, maale, kus ma pole kunagi käinud ja millest ma reaalselt midagi ei tea, mis aga samas moodustab minu jaoks näite- filmi- ja stsenaariumikunsti imemaa.

Omaette universumiks ongi just USA seriaalid, eriti veel komöödiad – žanr, mida võib pidada ameeriklaste kõige kodusemaks ja pikaajalisemaks kunstistiiliks. Entertainment on antud rahva üheks alustalaks ja seetõttu suhtutakse selle tegemisse äärmise tõsidusega.

Siinkohal toon näiteks üsna uue (alles kolmandat hooaega käiva) seriaali “Community”. Iseenesest on jätkatud edu toova kokteiliga: kamp nupust nikastanud tüüpe (töötu advokaat, eksjoodikust üksikema, endine kooli spordistaar, vaimselt ebastabiilne õpihull, suhtlemisprobleemidega filmifänn, mässajast feminist, perverdist vana rikkur) igapäevases keskkonnas (avatud ülikool, kus nad kõik poolelijäänud haridusteed jätkavad) ületamas kõiki võimalikke eetilisi, esteetilisi ja realistlike piire. Siiski on mul tunne, et „Community“ on tabanud kuldse komöödia-naelapea pihta.

Mis muudab selle seriaali nii eriliseks?

Esiteks stsenaarium. Iga osa kallal töötab umbes 8 kirjutajat, kes veedavad esmalt pikki tunde ühiselt loo välja mõtlemisel. Seriaali looja Dan Harmond on öelnud, et esimene eesmärk on luua huvitav lugu. Alles siis hakatakse tegelema naljadega. Hea lugu on kõige alus (pange nüüd hästi tähele, noored näitekirjanikud!).

Järgmisena tulevad mängu head komöödianäitlejad: nende vast tähtsaim oskus on muuta vähem kui viie sekundiga usutavaks ükskõik milline emotsioon või roll, mille nad võtavad. Komöödias on just oluline kiirus. Loomulikult on äärmiselt tähtis, et näitleja ja tegelane sobituvad sajaprotsendiliselt. Seetõttu eelnevad sarjadele põhjalikud castingud. „Community´sse“ on leitud imehästi sobituv trupp, enamjaolt üsna tundmatud näitlejad, (v.a Chevy Chase, kuid tema tipprollidest on möödas üle 30 aasta), kes panevad mind uskuda, et nende mängitud tegelased on tõepoolest nii pöörased, naljakad ja reaalsed. Minu jaoks on näitleja tundmatus suur pluss, sest siis ei teki mul teda nähes segavaid seoseid tema muude rollidega. Eestis pean seda suureks probleemiks (ma tean, oleme väike riik, ma tean, ma tean), aga kui üks ja sama näitleja mängib korraga mitmes sarjas, lehvitab kolmes reklaamis ja astub siis veel Hamletina teatrilavale, on mul teda tegelasena üsna raske uskuda.

Tagasi „Community“ tugevuste juurde: kaameratöö, muusika, kostüümid, rekvisiidid – kõik on õigel ajal õiges kohas, keskkond näeb just nii välja, nagu peab, ei lase vaatajal hetkeski oma mõtetega ära hõljuda, vaid hoiab teda pidevas fookuses.

Ja nüüd jõuame kõige olulisema aspektini: kuidas räägitakse lugu.

Community“ tegevus antakse edasi kiirete ja prinkide stseenidega, hetkekski pole tunda pingelõtvust, iga liigutus, iga lause on timmitud täpselt õigesse registrisse. Igal osal on väga tugev selgroog (baaslugu), mille peale ehitatakse väiksemaid narratiive, neid põimitakse omavahel osavalt, lisatakse situatsiooni- ja karakterikomöödiat ja tulemus on alati mitmekihiline: naljakas, üllatav, õpetlik, liigutav; kuid ennekõike entertaining.

Minu jaoks on tõeliseks boonuseks, et sari nõretab viidetest filmidele, teistele sarjadele, raamatutele, kunstile jne. Sama võttega tegid algust „Kollanokad“ („Scrubs“), kuid nemad kasutasid seda vaid garneeringuna. „Family guy“ tegeleb samuti paljude viidetega, kuid kasutab selle edastamiseks vaid ühte võtet (tegelaste lõputud meenutused ja võrdlused), mis muutub väga kiiresti igavaks. „Community“ pühendab viidetele terveid episoode. Nii leiab osi „Pulp Fictioni“ või „Polar Expressi“ kastmes, ühe episoodi avakaadris on koheselt tunnetatav „28 päeva hiljem“ jäljendamine. Olen kõiki neid filme ju näinud ja sellised äratundmised teevad mu südame alati soojaks. Seriaalis on kogunisti tegelane Abed, kes seostab kõike toimuvat mõne näitleja, filmi või koomiksiga. I confess, kipun ise sedasama tegema.

Samas ei jää „Community“ pidama vaid jäljendamisele – ta annab laenatud lugudele uue elu, katsetab alternatiivseid võimalusi ja sitsib kavalalt fiktsiooni ja fiasko piirimail (üks osa on kogunisti algusest lõpuni animatsioon – ja see töötab tõeliselt hästi).

Tähelepanelik lugeja võib mulle aga ette heita silmakirjalikkust: sarjades kiidan entertainmenti taevani, teatrikunsti puhul aga tundub see minu sõnavaras justkui etteheitena. Nii ikka ei saa, et ühele on asi lubatud, kuid teisele mitte. See pole aus!

Siinkohal võin enesekaitseks öelda järgmist:

a) Sõna entertainment võib defineerida erinevalt. Kui film/sari/etendus on meelelahutuslik, kuna tal on hea lugu, põnevad tegelased, oluline ja maailmapilti laiendav sisu, on kõik väga positiivne. Kui aga film/sari/etendus võtab ainsaks eesmärgiks olla meelelahutuslik, on tulemus peaaegu alati kohutav. Entertainment ei tohiks olla loo suurimaks eesmärgiks ja töövahendiks („teeme selle stseeni meelelahutuslikumaks“ mitte „anname selle karakterile sügavuse ja loome põneva konflikti“). See on tunnetuse küsimus, kuid loob lõpp-resultaadina üüratult suure vahe.

b) Sarjade puhul võin ma teatava ühekülgsuse (double the entertainment!) välja kannatada. Keskmine komöödiasarja episood kestab 22 minutit ja umbes sama kaua püsib ta mälusopi särava koha peal. See pole halvustus, kuid (komöödia)sarjad on loodud meid korraks ergutama, kuid mitte jäädavalt muutma. Nad rikastavad meie elu, löövad kõik meeled hetkeks erksaks ja pärast seda nad kaovad. Nagu unustab ameerika meediamaailm oma lemmikud õige kiiresti – uued ühepäevaliblikad nõuavad oma tähelepanu.

Teatrist ootan ma aga midagi jäädavat. Midagi põhjapanevalt muutvat – nihet vaataja mõttemaailmas ja elutunnetuses. Minu jaoks on teater viis rääkida inimese hingega ja eriti magusaks muudab selle karm tõde, et erinevalt seriaalidest, ei saa etendust lõputult uuesti vaadata. Hea teater elab edasi inimese mälusektsioonides, mida ei saa kustutada. Hea teater on sisukas.

Ja meelelahutuslik.

See aga ei takista võtmast õpetust ameerika seriaalidest (isegi komöödiatest), kuidas hoida pinget, püsida prink ja mõelda alati ennekõike loole ning alles siis efektile. Selline double standard tuleb teatrile vaid kasuks.

Community

Looja: Dan Harmond

Osades: Joel McHale, Gilian Jacobs, Danny Pudi, Yvette Nicole Brown, Alison Brie, Donald Glover, Jim Rash, Ken Jeong, Chevy Chase

Hooaegu: kolmas on poole peal

Auhinnad:

  • episood „Modern Warfare“ võitis Gold Derby TV Awards´il aasta parima komöödiasarja osa auhinna (2010)

  • episood „Abed´s Uncontrollable Christmas“ sai parima animatsiooni Emmy (2011)

  • IGN valis „Community“ aasta parimaks komöödiasarjaks (2010)

  • lisaks on Joel McHale, Danny Pudi ja Ken Jeong korduvalt nomineeritud erinevatele komöödianäitlejate auhindadele

12karamazovit

Olen selle postituse juba mõnda aega võlgu olnud. Põhjusel, et lootsin veelkord seda tükki vaatama minna. Aga elu… elu. mis teha.

Igatahes – ausalt öeldes oli mul saalis istudes selline tunne, et keegi on mu peast tüki välja lõiganud ja selle lavale pannud. Täiesti sürr tunne. Muusika ja emotsioonid ja kirg ja vahelduvus ja ausus ja ja ja. I like. See on tänane teater. Liiga palju tänast teatrit on eilne…

Dostojevski. DOSTOJEVSKI. See huvitav tendents, mida tajusime “Testamendi” puhul ja ka Saksas vaadatud “Hamleti” puhul: rääkida sisust. Mitte ümber ja üle ja peale kanda olemasolevat teksti, vaid lahtimõtestada, dekodeerida, fileerida, paljastada teose sisu. 12karamazovis on kõik ja mitte midagi Dostojevskist. Kirg. Surm. Armastus. Painav valu ja kaastunne ja iroonia painava valu ja kaastunde üle. Maadlemine mudaga ja pilvede kaemine mudast. Jah see on elu.

Smeds…. ei karda. Ta teeb. Ilmse naudingu ja pühendumisega. Kas saab öelda, kustmaalt jookseb täiuslik pühendumise piir? Ilmselt mitte; eks see piir juba jooksebki teispool täiusliku pühendumise võimalikkust.

Aga mille nimel siis üldse elada, kui mitte kunsti pärast? teadmise pärast, et me kõik kaome, aga meie sõnad ja  teod jäävad. See on hea tunne. Parim võimalikest.

Ja et…porno on surnud. amen to that. jah sellest räägiti ka “Three Kingdomsis”. aga nii ongi ju. nende inimeste töö ja vaev ja higi ja nende teiste lambalik usk illusiooni...it’s dead. dead dead dead gone and buried.

mulle meeldib teater. in fact, i love it. aga ainult head teatrit. kus ma hüppan oma toolil ja tooliga ja ahhetan, oigan, naeran mürisevalt ja kiljun nagu kümneaastane plikatirts. palun palun palun veel nii.

jah palun.

Kirjanduslikust meelelahutusest.

Nagu mitmed inimesed mu sõprusringkonnast teavad, on mu lemmikajakirjaks Cosmopolitan ja ära ei ütle ka Kroonikast, failblogist rääkimata. Antud postituses plaanin tutvustada mõningaid toredaid lehekülgi ja mõnel moel õigustada seda, miks ma ikkagi Cosmopolitani loen.

  • FMyLife.com
    F tähendab selles aadressis teadagi mida.
    Üks sõber tutvustas seda kunagi sõnadega, et kui päevas seda natuke lugeda, siis tundub oma elu juba päris tore. Ja palju päikeselisem. Mõneti tegemist puhtehteestlaslikupoolmassohistliku mõnuga: ka teistel läheb halvasti ja/või nendega juhtub igasugu asju. Ja oleme ausad, kuna sissekanded on säutsulikult lühikesed, siis on see ka kiire lugemine. Paratamatult teeb ka tuju paremaks. Aeg-ajalt tekib muidugi küsimus, et kuidas saavad toimuda sellised kokkulangemised, kuid elu on selline. Seda enam, et autoriteks on samasugused lihtsad inimesed nagu me kõik. Natuke Tšehhovlik olukord. Oli tal ju üks mees ühes novellis, kes jäi vankri alla ja siiralt rõõmustas kui sellest ajalehes kirjutati. Ikkagi temast.
  • Not Always Right.com
    Midagi samalaadset eelmisega, kuid teises võtmes. Sisaldab teenindusega seotud lugusid ja reeglina teenindaja perspektiivis (kuid on ka erandeid, mis reeglit kinnitavad). Olles ise päris mitu aastat klienditeenindajaleiba söönud, siis on lugusid, mis ajavad mõnuga naerma, sest endalgi taolisi olukordi ette tulnud.
    Kui tuju on halb ja naerusoolikas vajab ummistusest vabastamist, siis on see üks parimaid kohti, kus aega veeta. Kasvõi juba sel lihtsal põhjusel, et issanda loomaaed on kirju ja aeg-ajalt on tore seda endale meelde tuletada.
    Sama lehekülje alamsait on Not Always Romantic, mis koondab enda alla äraspidiseid romantilisi lugusid. Või lihtsamalt öeldes – suhteteemasid.
  • Learn From My Fail
    Lahked inimesed on teinud empiirilisi katseid ja lühivormis edastavad nüüd oma õppetunnid teistele. Mõnda postitust lugedes tekib küsimus, et kuidas see kõik küll võimalik on, kuid järeldus on sama, mis eelmises lõigus.
  • Cosmopolitan
    Nagu ütles Merle Jääger ühes intervjuus, et Pikri ilmumisest jäi Eesti perioodikamaastikule suur lünk, mille nüüd aastate pärast on täitnud Cosmopolitan.
    Sisaldab paberkandjal huumorit, mõnel juhul ka midagi asjalikku.
    Miks lugeda? Aga miks ka mitte! Vahelt uleb kiusatusele järgi anda ja… Eks see ole nagu Eurovisioon. Keegi ei vaata, aga kõik on kursis.

Järgmisel korral juba muud lugemissoovitused. 🙂

ma ei oska luuletada, sellepärast kirjutasin haiku

mõistusejäänus

mattumas kvantiteetkohvi

mis pole Prismast

SEE KÕIGE HIRMSAM KÜSIMUS (?)

Jah, kallid lapsed, ärge ennast liiga ära hirmutage, aga seda küsimust ei saa esitamata jätta. Hirmsasti tahaks küll teema lihtsalt maha vaikida ja pimesi uskuda, et kõik on nagu vanasti (mis on ju iseenesest sünonüüm lausele „varem oli kõik parem“), kuid pagan küll, kõik ei ole nagu vanasti! Ajad muutuvad. Saksamaalt puhuvad uued külmad(?) tuuled ja levitavad siin võõramaiste liikide seemneid: varsti võib neid lavastusdramaturge igal tänavanurgal kohata.

 Ja see kurivaim-liberaalsus ja piiride puudumine: eesti lavastajad väisavad võõraid maid ja sealset kunsti ning tulevad siis koju tagasi uute inimestena, loojatena, kellel on suured plaanid kõik näidendid ise valmis kirjutada või siis hirmus kihk teha seda ühes oma näitlejatega. Siin ja seal kuuleb nendest eksperimentidest ja üha paremini pidavat need välja kukkuma – ja mis kõige hullem: lavastaja on rahul, näitlejad on rahul ja publik on samuti rahul. Tundub et näitekirjanikku pole enam vaja.

 Pole vaja?

Jah, nüüd on see kõva häälega ära küsitud. Ja maa kattub pimedusega…

Näitekirjanikud käivad mornilt mööda novembriseid tänavaid, komistavad totaalses melanhoolias vastu äärekive ja mõmisevad arusaamatult enda ette, kuni hoolsad emad iga viimsegi lapse nende teelt on ära korjanud – kes neid hulle teab…

Vahel satuvad need haledad, hallid kujud tee peal kokku, nad ei tervita teineteist, ühe mure on juba piisavalt raske, kahe mure murraks selgroo. Ja teatud tüüpide taak on kohe eriti suur. Paindlikumad näitekirjanikud leiavad paar head aastat ikka tööd, kirjutavad kasvõi teleseriaale (kas see kõlas nüüd halvustavalt?) või kommireklaame, rõõmustavad iga lavastaja ettepaneku üle – jumala eest, võta mu töö, tee sellega, mis tahad, istu kasvõi peale, peaasi, et asi lavale jõuaks. Aga mida peavad tegema vanamoodsad näitekirjanikud, need, kes veel usuvad, et on oma 30 – 50 leheküljega loonud ideaalse dramaturgilise kontseptsiooni, mis ei vaja muud, kui osavaid näitlejaid ja teatrilava? Lisame veel ühe takistuse: sellisel vanamoodsal näitekirjanikul pole vähimatki indu mängida ise lavastajat… …on tal üldse lootust?

Jaaah, kurb on vaadata seda väljasurevat rassi.

Kuid isegi kõige sügavamas novembris hiilib ringi mõni entusiast. Ta ütleb: muutus, ma tervitan sind! Ja kõik ülejäänud vangutavad pead.

Mis muutusest on siinkohal juttu? Kas ta jätkab lihtsalt aastasadadega selgeks õpitud paadunud entusiastide käitumismustrit või on tema hüüatuses midagi sügavamat? Milline peab olema tuleviku näitekirjanik? Millised on tema omadused? Oskused?

Või kuulubki see professioon minevikku – pean siinkohal silmas möödunud, kuid igavesti jäävat aegruumi? Sosistab ju keegi kuskil, et pole olemas hapramat kunsti kui teater: ta lihtsalt kaob. Kirjandus (muide, näitekirjandus on kah kirjandus – mõni ei taha seda uskuda) jääb aga igaveseks paberilehele.

Või on digitaalajastu muutnud sedagi vahekorda? Näitekirjanikel pole isegi seda lohutust?

Entusiast aga muigab kavalalt. Teised püüavad sellest välja lugeda mingit vihjet, midagigi. Entusiast avab rüperaali ja hakkab kirjutama. Kes teab, kuhu ta oma hullusega kohale jõuab.

Kuhu tahaksite teie?

armastus

armastusavaldus sulle, M-L!

 avaldan armastust

sulle

M-L

võta nüüd!

noh…

oma viga siis

BLÄCK ROKIT? Ei-ei-ei – BLÄCK RAIDER!

Mõnest asjast lihtsalt ei saa aru. Nagu ka mõnest inimesest. Tom Waits on tore mees. Paljude sõnul intelligentse inimese seksisümbol. Kui näitasin tema muusikavideosid oma täditütrele ja käisin välja sama väite, siis vangutas ta arusaamatult pead. Seksisümbol? See on ju mingi kole, karvane onkel, koleda, karuse häälega. Ja sõnadest ei saa mõhkugi aru. Nõbu jäigi pead vangutama.

Samamoodi vangutan mina tihti pead teatrisaalist lahkudes. Iseenesest oli kõik ju nagu olemas: lava, näitlejad, dekoratsioonid, muusika, sõnad, kired, vaheaeg ja mitmed vaatajad  ütlesid, et laval nähtu oli kohe eriliselt nauditav. Nauditav? Ma jäängi pead vangutama.

Kahe eelneva näite puhul hakkab välja joonistuma teatavaid sarnasusi: mõlemas jääb vaatlejal (nõbu/mina) miski kahe silma vahele või jälgitakse objekti kuidagi valesti – kas liiga kitsalt või liiga ükskõikselt. Või eelarvamusega. Midagi on igatahes nihu.

Tom Waitsi ja nõo näide tundub kergemini lahendatav. Mida ikkagi tähendab intelligentse inimese seksisümbol? Aga muidugi! – Tom Waitsi mojo ei jõua vaataja hingesoppidesse mitte läbi silmade, vaid hoopis läbi aju. Tomi laule kuuldes hakkavad targa inimese ajusagarad erutusest kihelema, lähevad pöördesse, kuigi vastu ei vaata Brad Pitti veatu naeratus. Tom haarab publikut teiste võtetega, kui üldiselt on harjutud.

Ja loomulikult, mõnede jaoks näeb ta ikkagi nii pagana magus välja, et kui saaks, siis haukaks kohe tüki (tervitusi härra Lecterile!).

Üritame seda lahendit üle kanda teisele näitele: istudes Kultuurikatla külmas saalis ja silmitsedes VAT Teatri kauaoodatud projekti tulemust, pidin endalt küsima: mis teisi kanaleid peaksin kasutama, et minu ees toimuv mind liigutaks? Kaasa haaraks? Mõtlema paneks? Sest, pagan küll, „Black Rideril“ on ju kõik olemas: tõeliselt äge, vertikaalset silmailu pakkuv lava, näitlejad, vägevad kostüümid, muusika, sõnad, kamaluga kirgi, isegi videoinstalatsioon (aga vaheaega polnud, aiaiai), kuid ma ei läinud põlema, ma ei särisenud põnevusest, ma ei tahtnud teada, mis saab edasi. Püüdsin kasutada erinevaid võtteid: vaata mõttega, kuula südamega, haara tundega, loe ridade vahelt, jälgi publikut ja püüa saavutada nende reaktsioonidega sünkroonsust. Miski aga ei aidanud…

Oli küll hetk, üks väga eriline moment, kui hoidsin põnevusest hinge kinni: päris alguses, kui põdrasarvedega tegelased ükshaaval vahakujudena külmkappidest välja ronisid ja oma hingetu pilguga pealtvaatajaid piidlesid. Olin justkui kauaigatsetud õudusunenäos.

Ja siis algas kabaree.

Mõned asjad tuleb enne tarbimist pea sisse raiuda: Tom Waits on intelligentse inimese seksisümbol ja „The Black Rider“ on groteskne (nalja)lugu, muusikaline trall, Lauri Saatpalu ja Sandra Uusbergi fantastilised lauluhääled, Raivo E. Tamme muljetavaldav falsett, Ago Sootsi osav kehatöö ja tõepoolest vaimustav, liikumisele innustav lavakujundus (Kathrin Hegedüsch, ich liebe dich!), kuid muud ei tasu sellest oodata. Eriti veel loost: kogu kamp võiks sama hästi anda kontsertõhtu ja kõik oleks ikka tipp-topp. Enamike vaatajate meel on kuhjaga lahutatud.

Ja jällegi tõuseb esile Tom Waitsi tarkus. Ta valis ühe universaalse narratiivi (pm Fausti loo), ladus raamistikku terve hulga ägedaid laule ja nimetas selle taskuooperiks. Vot see on seksikas kavalus (eriti, kui Waits oli oma tiimi valinud nii seksikad mehed, kui Robert Wilson ja William S. Burroughs). Võib-olla olidki tal teised eesmärgid, nagu polnud Peeter Ojalgi plaanis luua Bläck Rokitiga just väga sisutihedat muusikat. Samas ei ole see etteheide: Oja teadis, mis nišši ta rihib ja tulemuseks oli surematus (vähemalt IT-maailmas). Aga selle peab ära tabama.

Mis puutub minu probleemi, siis selgust pole ma siiani saanud. Ma vaatan kuidagi valesti, ootan midagi, aga seda ei tule… tahan, aga ei saa. Ma ei taba õiget asja ära, kogu aeg proovin leida midagi, mida pole. Veel on vaja kõvasti-kõvasti-kõvasti harjutada…

Idioodist ja Woodyst

käisin eile kinos, Dostojevski/ Sarneti “Idiooti” vaatamas. noh, teadsin, et selle kallal virisetakse, aga ei tahtnud lasta ennast mõjutada. läksin uskuma. Risto Kübar pealekauba, eks. amen to that.

ja…… kuidas seda kõik nüüd kokku võttagi. Dostojevski, for christ’s sake. mu lemmikkirjanik läbi aegade, totaalne emomees. kired möllavad raamatulehekülgedel nii, et võtab käe värisema. aga ekraanil….. esiteks, ja see on kõige tähtsam, tuleb mainida üht – eestlased sakivad meeskonnatöös. ja that’s it. film on meeskonnatöö. pole oluline, kas see on režissööri, produtsendi, kelleiganes süü, kui lõpptulemus ei ole toimiv tervik. kahju on, kuratlikult kahju on nendest inimestest, kes panustasid hingega. aga jah, ühesõnaga, istusin kinos ja mõtlesin, et kuidas siis seda asja analüüsida. ja vat selleni jõudsin – tulebki osadena lahti võtta. tulemus on siin:

*režissöör-stsenarist. terve ühiku kõige nõrgem lüli. Dostojevski hingerebestavast draamast on saanud mage mannapuder. dramaatiline kõver on surnuks pekstud ja lebab murul nagu kanepiuimas hipi. lavastajatöö on kaadrid venitanud groteskini ja jääb mulje aegluubis vaadatavast Charlie Chaplini filmist.

*operaator. hea töö.

*valgustaja. geniaalne. ausalt.

*helitehnik. pole vaja nii palju pingutada. pole vaja kuulda, kuidas Mõškin neelatab. ei ole ju? jätab vastikult amatöörliku mulje.

*helirežissöör. muusikavaliku osas – väga, väga hea töö.

*kunstnik, kostüümikunstnik jms bande. lummav. see murtud toonides 70-ish kraam, lo-fi, vapustav. kas just põhjendatud, aga vapustav. nostalgia tapab lihtsalt oma headusega, “Hukkunud alpinist” ja “Siin me oleme” ja “Karoliina hõbelõng” ja  ja…..visuaalne külg on selle filmi kõige tugevam külg, selle eest andestab nii mõndagi.

*näitlejatöö. seinast seina. Ristol on, mida vaja, ainult et… (režissöör taaskord?) Mõškinist on tõesti saanud idioot. Dostojevski originaalis on idioodid hoopis need lugejad, kes ei saa aru, et Mõškin ainuke normaalne inimene. see ju autori enda alter ego. Ragne Veensalu – jumal ole sinu eest kiidetud! ja kõige, kõige, vapustavama rolli teeb…. tatata! Juhan Ulfsak. miniatuurses kõrvalrollis. vaadake teda. vaadake uuesti. see mees oskab. usute teda? jah, jah, Juhan. usume sind. oled kuradi hea. teised – vaadake uuesti, õppige.

mida tahab iga filmivaataja? uskuda seda, mida ta näeb. mõelge sellele.

aga need metatasandi viited. pistke te need õige endale….. jah, ma olen ka aru saanud, kohustuslik kraam. aga ikkagi  – vihik pealkirjaga “Hamlet”???

ja siis.

“Midnight in Paris”. Woody Allen. romantiline draama/komöödia. jah, see on Hollywood ja sellepärast me teda armastamegi. see vastab meie ootustele, see mängib nende ootusetag ja see lubab meil jõuda “õige” lahenduseni. oh -hoo. ja see on ilus. kujutate ette? Woody? see küüniline mees? jah, see küüniline mees…. noh, mis siin ikka rääkida, lahe armastuslugu, kirjutamisest, armastusest, ilust, erinevatest aegadest… võluv, magus, armas, hea. tahaks niimoodi elada, palun. tahaks selliseid filme teha. jah, need ei avarda meie horisonte. jah, need kõnetavad meie hinge. unistused, et kusagil on keegi…. et see keegi saab aru…. et me leiame teineteist üles ja… ja… ja…

kurat, mida tähendab režissööri haare tegelikult. see tähendab, et on loodud tervik. see tähendab, et pole midagi üleliigset, et on palju erinevaid toone, mängulisust, ilu, lihtsust. see tähendab, et me saame aru, aga läheme mänguga kaasa ja laseme ennast eksitada ja meil on selle üle hea meel. ja me kuratlikult naudime seda mängu.

ja see ongi mängu tegelik ilu.